esmaspäev, 31. märts 2014

kolm sooja päeva enne aprilli

Kevad on tänavu pikk ja annab aega õue kratsida ja pinda ette valmistada. Viimased märtsipäevad olid päikselised ja soojad, kuigi pühapäeva pärastlõuna andis juba aimu, mis ilmanädal ees seisab.Varakevaded enam nii kolepildilised polegi või on ilu vaataja silmades :) Laupäeva hommikul kilkasin rõõmust, et oo tuulevaikust! Hommik oligi tuulevaikne, aga lõunast keeras vunki juurde ja lubatud tuulevaikus, (ma saatsin lausa sms-i, et tuult pole, tule päikesele nina näitama), sai läbi. Hommikupoole jõudsime abiväega  kevadprügi lõunalohus ära põletada.

Keset kallast paistab valge kivi. See häirib mind, aga kätte ma seda ei saa, nurk on selline, et peaks kivi kuidagi vee kohal lenneldes urgitsema. Muidu ilus kivi, maakivi. Jääpõrutaja üritas selle pealt vett jooma minna, aga kõrgeks jäi. Nüüd siis näitab veetaseme tõusu/langust
Kaevasin tiigikaldal puhtaks viimased paar ruutmeetrit, millel laiutasid lepajuurikad ja päideroog. Maa oli  piisavalt kuiv ja  pinnapealsetest kihtides uitasid vihmausside hordid. Jääpõrutaja ootas kannatamatult, millal ma siblimise lõpetan, et ta saaks  toidulaua ometi üle vaadata. (Linavästrik on tema teine nimi, kes ei tea). Pärast Miaga naersime, et jääpõrutaja saabus ja vaatas, et näe, ussitädi on ka lõunast kohale jõudnud, kaevab ja puha ...

Maa jääb nüüd ootama (kilplehte ja kaelus-kirburohtusid ja kõrrelisi jm suuremat sorti kraami), see sobib hästi, saab lumes vms iganes laagerdada.
Lohuaias läksin teeradasid puhastama ja ei lõpetanud enne, kui kõik oli üle käidud. Peaaegu kõik. Ilus aeg, pole umbrohtu, veel...

Tõmmu kurereha, siberi mägimoon, veel mõned kurerehad, laugud. Vaikne trügimine. Kuna kõik toimub aegapidi, jõuab märgata.
Nagu piltide kogusestki näha, olen vaimustatud. Okaspuude roheline soojendab südant.
Siin magatakse alles
Tipmine puksrohi muide. Kui alguses tundus ebamäärane taim, siis nüüd, suhteliselt suure pinna peal, on ikka mõjus küll. Mul on liigi hulgas ka kollaseleheline sort kasvamas, aga ta on sinna ära sulandunud. Kellel pole aias, soovitan hankida.
Mägisibulad hakkavad sügisesest leotamisest toibuma. Kivid nii pinna peal pole nagu pildilt nähtub, äge päikesevalgus ja suured varjud. See koht on mägisibulatele küll nagu loodud.

Asjade Leidja on hooaja avanud (juba nädal tagasi) Suur saak: muuhulgas kolm kivi, ilusat ja kopsakat, raudkapp, laisk-liisu ja tuhat nipet-näpet. Kilde transpordin kastidega. Rahapada veel maa sees.


väike auguke
Esimese päeva õhtuks olin üsna otsas, ega see kaevamine pärast pikemat talvepausi tahab harjumist. teine päev kulus vahemaade ületamiseks. Üldiselt on mulle juba selge, et tööpäeva alustades tuleb kõik vajalikud riistad kärusse laduda, et pärast ei peaks ükshaaval neid tooma, aga kui rahvas on üle krundi laiali ja woki-tokit pole, siis ikka kand ja varvas.

Toas aga käib suurem kevad


Trillium erectum

Beesia calthyfolia, südajas lursik


Varsti pean hakkama suuremat ja valgemat kohta vaatama. Neil kipuvad kaelad õieli kasvama.

Lõpetuseks tahaks öelda, et olen rahul suveajale üleminekuga, see annab õhtul ühe valge tunni juurde. Küll aga valiks ma iga kell selle saadiku, kes sügisese kellakeeramise ära lõpetab. Las ollagi suveaeg.

pühapäev, 23. märts 2014

püherdus :)

Tänane hommik algas vihma ja soojaga. Esimene päev üle nädalate, mil oli tuulevaikus. Milline õnnis hetk.
Reedel nägin esimest koeraliblikat, täna esimest luigepaari. Rändlinnud on kohale jõudnud ja kuigi neid on tänavu vähem, kui eelmisel kevadel,(lepikut ju pole), kostab nende laul üle maanteemüra.
Täna puhastasin piire. Eelmisel nädalal käis maamõõtja ja pani paika piiritähise, mis vahepealsete aastatega oli kaduma läinud. Soputasin kompostihunnikut, riisusin ja juurisin mesitaru kõrvalt keraheina välja. Vana hein, mis oli veerekese peale veetud, oli oma töö teinud ja maa üsna puhas. Külmunud on vaid mõnes väga varjulises kohas. Lohuaias, kui kõige madalamas kohas on veel märg ja külm.

Tõin linnast pesakonnad lumikellukesi ja istutasin maha. Lumikellukestega on üldse omaette lugu. Tarvitses mul viriseda, et mul neid pole, kui hakkas maa seest tulema igasugustest kohtadest. Astilbede külje alt ja lauda seina äärest. Et oleks ikka mida vaadata, saigi linnast juurde toodud. Sillade fänn ma miskipärast pole, aga lumikellukesed meeldivad mulle küll.


Õisi ja otsi tuleb maa seest kolmanda kevade kohta juba päris kenasti. Ainult mõni päev päikest ja karatau lauk on oma purjepaadid liiva seest välja ajanud. Võtab ümisema küll :)

Eile avastasin, et tulbid on alles, ju ma panin nad liiga sügavale või tõid rotid tagasi, otsakesed on väljas. Oh ja neid otsakesi on rohkemgi nii toas kui õues. Meie inglased on eesti mullast saanud sellise äratuse, et kaks kolmiklille on õit moodustamas, see on lihtsalt uskumatu, taime ennast pole ollagi. Epimeedium õitseb ja Beesia calthifolia õitseb ka. Neid vaadates tekib tunne, et nad sügelevad seal potis, trügivad välja, vaata, vaata mind! Hommikuvalguses saab ehk pildi ka.

Lehtpuud on kenasti talvitunud, isegi lumepuul on uhked pungad. Lehised on stardivalmis, ainult üks suur puu pole kasvama läinud. Halesia carolina on veel kahtlevas olekus. Näis.
Kahe päevaga on päike püsikute igihaljaid lehti ikka hullusti kuivatanud, suur osa helmikpööristest on pruunid. Tume maohabe põles päevaga! Siiani olid ta lehed veel ilusad. Mõned tiarellilehed hakkavad ka kuivama, s.t. pruunistuma. Eelmisel kevadel lasin neil olla ja siis oli hõlmine tiarell pikka aega nagu pusa, uutel lehtedel oli kõvasti tegemist enne kui suutsid end vanadest lehetedest läbi suruda. Praegu ma veel neid ei puutu, las kevad veel edeneb.

Täna oli ometi üle pika aja see päev, kui sain õues toimetada mõnuga. Boonuseks oli ka Asjade Leidja külaskäik. Nagu ta ise ütles, et muidu kaevandas varandusi maapõuest, kui mina pilgu heitsin, siis tegi näo, et riisub :) Leitud miski imemudel jalavarjude meisterdamiseks, number on vast 43 suurus. Päevavalgele on tiritud põhjatu roostetanud vann ja veel nipet-näpet, kilod klaasikilde jms nodi, mis Asjade Leidja meele rõõmsaks teeb. Nt kui killul on põnevad servad.


 Õhtul tööriistu kokku korjates mõtlesin, et kui see kevad nüüd tuleb koos soojaga, siis olen hoobilt töödega jännis, aga mis siis, teen nagu jõuan. Läbi, läbi, talv on läbi ja nüüd pole mõtet mind rahulikuks manitseda :) Sellises kevades ma püherdaks :)

esmaspäev, 17. märts 2014

ikka veel kõige pikem kuu aastas

Istutasin täna, pühapäeval,  taimetittesid. Ilma poolest oivaline päev sedasorti töödeks. Harilik kaptenilill sai kolme potti, üks jupike eraldus peale kauba. Kui ma siin eelmisel hooajal, khm, ütlesin, et püsikuid ei taha, siis... eks aalujad teavad, mis juhtus. Sel hooajal olen siis vagusi, aga mitte oluliselt arukam.

Ma lihtsalt olen selline tüüp, kes peab kohe keerulisemad taimegrupid ette võtma, nt kuldkingad ja nt kolmiklilled. Keerulisemad selles mõttes, et igas aias neid ei kasva. Veel. Epimeediumite kirg nagunii, kuigi viimased väga keerulised polegi, kui nende külvamine kõrvale jätta. Mina olin see, kes ühistellimusest trilliumite pimekomplekti tellis. Nüüd on siis potti pandud teiste hulgas Trillium luteum ja üks Trillum erectuse hübriid jt

Kevad on pikk ja enne lume tulekut jõudsin riisuda ja koristada ja niidetav ala muudkui suureneb. Saame näha, võib olla piirdubki mu aiapidamine sel hooajal niidukijooksuga. Praegu on jah kõik siivsalt tühi ja korras, aga kohe kui esimene soojalaine lajatab, siis kohe ka jamaks läheb. Loodus tühja kohta ei salli, nii ootangi teatud ettevaatusega, millised umbrohuseemned sel aastal tugevamaks osutuvad. Päideroo ajad hakkavad ümber saama.

Kaevata on vara, motoorse rahutuse vaigistamiseks sortisin kivihunniku ära. Kopamees tõi toona viimased koos pinnasega, mutid möllasid ka kivide ümber ja et sotti saaks, kui suur varandus mul on, siis eraldasingi puru tee kindlustamiseks ja suuremad ehitamiseks.

Ootan suurema koguse musta kile saabumist, et hakata katma neid alasid, kus umbrohi peab lämmatet saama.

Millalgi jaanuaris võtsin ette keldrimäe tagakülje, kuhu kunagi keegi tainapea oli tellised maha kallanud ja need olid ajapikku pinnasesse vajunud. Urgitsesin välja ja mõned on veel jäänud. Tahaksin selle veel enne suurt kevadet puhtaks saada, sinna saab hellikuid istutada, lõunapoolne külg. Esilalgu lihtsalt tasandada ja niita.

Kevadõisi on mul vähe. Nüüd on lumikellukesi veel tekkinud, mõned kokkutulekult saadud flokside juurde :) Tulbirõõmu siin aias niipea ei saa olema, sest mis neist rottidest ikka nuumata. Kevadadoonisest pole kippu ega kõppu, vara ka veel. Mõned krookused torkasin paraadpeenrasse, aga nagu kusagil eespool ka öeldud, mul on targad taimed, nemad ei kiirusta. Lumeroos loob õienuppe.

Mõnevõrra jääb mulle uduseks, miks ma kasvuhoonet sügisel! valmis ei kaevanud, s.t. ma kaevasin maa küll läbi, aga karkassi alumine osa peab ju maa sisse  minema. Ütleme nii, et kahe labida jagu oleks vaja veel ring peale teha. Tegelikult ka või?

Kuna kevad on valdavalt tuuline, siis on mõned istumiskohad, kuhu tuul ei pääse ja seal ma siis kõlgutan jalgu ja pean plaane. Otsevaates on tiigikallas. Jätkuvalt probleemne koht. Nimelt jäid sinna mõned lepakännud ja nood kasvatavad jõudsalt võsusid. Ka paistab mulle ära u kahe ruutmeetri suurune lapike, kus kasvab isehakanud kõrrelisi ja need tuleks välja juurida ja veidi kultuursema seltskonnaga asendada.
Veel ei saa, maa on kas külmunud või toores või külm.

Tiigikallas peaks tänavu hoopis teise moega olema, kõik need kobarpead ja kilpleht ja kõrrelised ja suurelehelised brunnerad, pajud ja longus metsvits ja ... tarnad...

Päriskevad võiks alata enne kui ma end lõplikult taimepoodides laostan.

...

Märtsivalgus on imeline. Isegi lumesajus.

pühapäev, 9. märts 2014

uups, Helleborus ja teisedki poisid

Helleborus × ericsmithii ‘Winter Moonbeam’
Tõin koju, vaatasin ETA-st järgi, täpset eestikeelset nime ei leidnud. Selge, et tegemist on lumeroosi hübriidiga. Õied nagu ikka, aga lehemuster tundus põnev. Inglased oletavad, et võib hakkama saada ka tsoonis 5, aga esimene pakkumine on 6-9. Selle peale ma poes muidugi ei tulnud. Valisin kõige tugevama taime välja ja ehk koduneb, kui ükskord õue saab.

Aias on lepaurvad  lahti ja vana paju kuuseheki ääres näitab, et tal on (mis need nüüd olidki?) urvad. Saunaväljal on maa seest ilmunud kaks tegelast, arvatavasti laugud. Hiidlauk nr kaks on ka otsakese välja upitanud. Reedel leidsin, et mu Thalictrum Alba on maa seest välja kerkinud ja väga surnud moega, panin küll tagasi, aga eriti ei looda. Piiskenelasel on pisitillukesed pungad.

Terve nädalavahetuse on nii võimatu tuul, et täna polnud krundil ühtegi kohta, kuhu tuul ei ulatunud. Üritasin õues toimetada, aga see oli ikka tõsine vastutuules purjetamine isegi minu jaoks.
Hommikupoole istutasin ümber Jardinist toodud pitslehikud ja külvasin lilleseemneid. Lähevad õue, aga mitte täna. Tahaks mõnda sooja kohta lillherned poetada, aga äkitsi panevad hiired nahka. Minu kogemus järgi edenebki lillhernes mõnes soojas kohas kõige paremini ja hea, kui teda ümber istutama ei pea. Nad meeldivad mulle kangesti.
Surusin siis vastu tuult krundile tiiru peale ja mõtlesin, et aiaosa on ju väike, muud maad olen päris hästi kontrolli alla saanud vähemasti võrreldes esimese aastaga. Kohati on kuumaastik küll, aga liigun järjest edasi ja saab aina parem.
Neid vaateid sellisel kujul enam pole:

:)

reede, 7. märts 2014

kõige pikem kuu ehk targad taimed

.... on alati märts, sest siis on minu ajaarvamise kohaselt talveaeg läbi, ükskõik, kas tuiskab või hiilgab.
Tänavu on ta pikk. Eelmisest aastast mäletan, et lõpuks polnud tahtmist fotokat välja võtta, sest kaua sa seda lund ikka pildistad. Tänavu on jälle selline tunne, ainult et lund pole. Tõsi küll, okaspuud annavad värvi.

Leidsin keset õue lumikellukesed. Küllap nad mingist koormast pudenesid. Taimed on mul targad, keegi ei kiirusta. Transilvaania sinilill näitas esimest pisiniru õiekest, tal on see esimene õis minu aias, siiani kasvatas lehti. Harilikud sinililled lõunalohus ei kõssagi. Varretud priimulad ponnistavad õienuppe, aga külm on veel. Siit sealt paistab pungi. Heucherad on väga nässakaks muutunud, tänavu tuleb nende lehed enamuses maha lõigata. Lumeroosid ja pungad.  Kaukaasia lumeroosi ma pole veel õitsemas näinud, tema on ka uueke alles. Kirjanduse järgi on nad mul kehva koha peal, vaatame, kas minu kohavalik oli õige.

Hetkel on aias veel see muretu hetk, riisun ja juurin, et suvel saaks niidukiga ligi. Olen tekitanud paar komposti kohta. Sinna muud ei lisa, tahaks lehekomposti teha. Telliseid vean, suvel selleks aega ei jätku.
Kasvuhoonet ei saa veel katta, sest see on pinna peal veel, aga vaja oleks maa sisse panna. Pole ka lugu, savimaja seina ääres on sama soe, kui miskit külvi tahaks teha.

Üllatav on see, et nii mõnelgi päeval on maal soojem kui linnas. Naudin õhtuid, mis veidi sumedamad, kui tuul on vaibunud ja temperatuur pole kukkunud. Kõik peened poisid (lumepuu ja karoliina haleesia jt) tunduvad triksis traksis olevat. Näis.

Turbapeenra koht on siiski päikselisem kui ma arvasin, keldrimäe nõlv oleks nii mõnelegi taimele parem koht. Igihaljad rodod tuleb ümber panna või üldse ära anda. Nende jaoks on liiga palju päikest. Katma ma neid ei hakka. Küüvitsad on vintskem kamp, saavad hakkama.

Epimeediumite tärkamist ootan sel kevadel kõige rohkem. Neid on nüüd kirjade järgi seitse. Ah, mis siin rääkida, kõik on huvitav. Läheks nüüd veidi soojemaks ja valgemaks ka. Kevadhaisu tahaks tunda.