Istutasin täna, pühapäeval, taimetittesid. Ilma poolest oivaline päev sedasorti töödeks. Harilik kaptenilill sai kolme potti, üks jupike eraldus peale kauba. Kui ma siin eelmisel hooajal, khm, ütlesin, et püsikuid ei taha, siis... eks aalujad teavad, mis juhtus. Sel hooajal olen siis vagusi, aga mitte oluliselt arukam.
Ma lihtsalt olen selline tüüp, kes peab kohe keerulisemad taimegrupid ette võtma, nt kuldkingad ja nt kolmiklilled. Keerulisemad selles mõttes, et igas aias neid ei kasva. Veel. Epimeediumite kirg nagunii, kuigi viimased väga keerulised polegi, kui nende külvamine kõrvale jätta. Mina olin see, kes ühistellimusest trilliumite pimekomplekti tellis. Nüüd on siis potti pandud teiste hulgas
Trillium luteum ja üks
Trillum erectuse hübriid jt
Kevad on pikk ja enne lume tulekut jõudsin riisuda ja koristada ja niidetav ala muudkui suureneb. Saame näha, võib olla piirdubki mu aiapidamine sel hooajal niidukijooksuga. Praegu on jah kõik siivsalt tühi ja korras, aga kohe kui esimene soojalaine lajatab, siis kohe ka jamaks läheb. Loodus tühja kohta ei salli, nii ootangi teatud ettevaatusega, millised umbrohuseemned sel aastal tugevamaks osutuvad. Päideroo ajad hakkavad ümber saama.
Kaevata on vara, motoorse rahutuse vaigistamiseks sortisin kivihunniku ära. Kopamees tõi toona viimased koos pinnasega, mutid möllasid ka kivide ümber ja et sotti saaks, kui suur varandus mul on, siis eraldasingi puru tee kindlustamiseks ja suuremad ehitamiseks.
Ootan suurema koguse musta kile saabumist, et hakata katma neid alasid, kus umbrohi peab lämmatet saama.
Millalgi jaanuaris võtsin ette keldrimäe tagakülje, kuhu kunagi keegi tainapea oli tellised maha kallanud ja need olid ajapikku pinnasesse vajunud. Urgitsesin välja ja mõned on veel jäänud. Tahaksin selle veel enne suurt kevadet puhtaks saada, sinna saab hellikuid istutada, lõunapoolne külg. Esilalgu lihtsalt tasandada ja niita.
Kevadõisi on mul vähe. Nüüd on lumikellukesi veel tekkinud, mõned kokkutulekult saadud flokside juurde :) Tulbirõõmu siin aias niipea ei saa olema, sest mis neist rottidest ikka nuumata. Kevadadoonisest pole kippu ega kõppu, vara ka veel. Mõned krookused torkasin paraadpeenrasse, aga nagu kusagil eespool ka öeldud, mul on targad taimed, nemad ei kiirusta. Lumeroos loob õienuppe.
Mõnevõrra jääb mulle uduseks, miks ma kasvuhoonet sügisel! valmis ei kaevanud, s.t. ma kaevasin maa küll läbi, aga karkassi alumine osa peab ju maa sisse minema. Ütleme nii, et kahe labida jagu oleks vaja veel ring peale teha. Tegelikult ka või?
Kuna kevad on valdavalt tuuline, siis on mõned istumiskohad, kuhu tuul ei pääse ja seal ma siis kõlgutan jalgu ja pean plaane. Otsevaates on tiigikallas. Jätkuvalt probleemne koht. Nimelt jäid sinna mõned lepakännud ja nood kasvatavad jõudsalt võsusid. Ka paistab mulle ära u kahe ruutmeetri suurune lapike, kus kasvab isehakanud kõrrelisi ja need tuleks välja juurida ja veidi kultuursema seltskonnaga asendada.
Veel ei saa, maa on kas külmunud või toores või külm.
Tiigikallas peaks tänavu hoopis teise moega olema, kõik need kobarpead ja kilpleht ja kõrrelised ja suurelehelised brunnerad, pajud ja longus metsvits ja ... tarnad...
Päriskevad võiks alata enne kui ma end lõplikult taimepoodides laostan.
...
Märtsivalgus on imeline. Isegi lumesajus.
