puhub nagu rannikul

Pikisilmi oodatud nädalavahetus. Kooli lõpetamine mõjus kuidagi, kuidagi ... ei oskagi seda sõnadesse panna. Mitte eriti lõplikult? Jäi õhku vaatamata hulgalistele õnnitlustele jms. Noh, et see oligi siis kõik või :) ? Päris keskkooli lõpetamise tunne tekkis.
Nädalavahetust alustasin põhjaliku koristuspäevaga, teate küll, päike paistab sisse ja tolmutordid lõõskavad.Sai ohtralt tolmu pühitud.
Hiirepeletaja toimib. Auk on küll seinas, aga nii sisenemis- kui väljumismärgid puuduvad.
No ja siis pesin pesu ja vedasin puid tuppa. Tavaline rutiin, aga mõnusam. Vaba inimese värk. (Kes ei tea, mis tunne on, minge kooli ja pärast lõpetamist...)

Laupäeval tegin pikema tiiru aias ja puhastasin maad põldmarja tihnikust. Talvisel aal pole ta varred nii okkalised, kannatab kindaga kakkuda küll. Aastakese on ta saanud laiutada, sest mul polnud tema rookimiseks aega. Ohjata aga tuleb, sest ta hakkas juba üle "mäe" tiigi poole suunduma. Ja pole küsimustki sellest, et maa on pigem happeline, ilmselt on tegemist mutandiga. Teda on võimalik ohjata küll. nt niitmisega, aga selleks peab esimese korra aiakääridega tegelema või võsaniidukiga, mida mul käepärast pole. Pool on klaariks tehtud, pool on veel teha. Üles tuli juurida saared, no paar kändu ja siis on täielik heinamaa, saarehakatistest telliskivi pinnases, neid ma kakkusingi.

Vaade tööpõllule. Et suvel saaks niitma hakata, tuleb tee pealt ära koristada väikesed tüütud kännutüükad, ma ei saaks niidukiga lihtsalt ligi. Lilleala siia ei tule või vähemalt mitte esialgu. See ruum on puude ja põõsaste jaoks. Hostad? Esialgu ei taha midagi rajada. Betoonilahmakaid ka ei liiguta, osa neist on maapinnases. Olen väga rahul, et vähemalt plaanis on see puhtam hoida. See koht häiri(b)s mind ikka väga. Pinnas on varjutaimedele hea, aga puud peavad enne kasvada saama. Nagunii on esmane tulija väikeseõieline lemmalts.
Pühapäeval saabus abijõud ja me tähistasime minu kooli lõppu tõhusa talgutööga. Saime palju tehtud ja vahepeal lihtsalt juulitatud ka. Mul on ülitegusad ja toredad lapsed. A puhastas kraavikese ja lasi vee tiigi poole vulisema. See on küll üks kevadine ja tore töö. Vulises tänagi tiigi poole, veenire, mitte töö.
No ja siis see (lubja?)kivi, mis häiris mind sellest hetkest peale, kui ma ta maapinnast välja koukisin. Sai lohuaeda vale koha peale ja iga pildi peal tõmbas teenimatult palju tähelepanu. Sel kevadel pidi ta uude kohta saama ja mõtlesin, et KSJ ga nihutame ära, aga sedapuhku oli kiusatus nii suur, et võtsime varem ette. Kivi oleks nagu küüditamise plaani ette aimanud ja teinud mõned ettevalmistused. Kui me teda nihutama hakkasime, läks ta kõigepealt kaheks ja lõpuks kolmeks.

saapa number on muide 42, et sokid jm sisse mahuksid. Tegelikult polnud toona väiksemaid numbreid saadaval :)

Kui maapind sulab ja saab paremini paika panna, siis leiame kolmele astmele koha. Praegu jäid need nii nagu pildil paremas nurgast paistab. Isegi kui see edasi mureneb, on ta vahepeal uhke astmekivi olnud.

Kaugelt vaadates on aed päris värviline. Seda tänud tipmisele puksrohule ja üksikutele okaspuudele. Lähemalt uurides on mõned helmikpöörised ja dalmaatsia kurereha täiesti põlenud. Märts põletab ilmselt edasi. Eks see ole näha. Otsest talvekahju võib täheldada turbapeenras, üks walteri kobarküüvits on osaliselt mustjas. :(  Väga halvas seisus on laiuv eerika. Lumeroosid mul ei õitse. Küll aga tuleb maa seest juba muid. Täna, 24.veebruaril on kämmalvahtra oksad kenad punased.

Eelmisel kevadel jäin hiljaks palmilehelise tarna mahalõikamisega. Tänavu otsustasin selle ära teha, kui ka külmad tulevad. Rohelised võrsed olid juba täitsa olemas, pärast ei saa neid sealt pusast enam kuidagi välja. Kaunis kukehari on tänavu üllataja. Varred on nii tugevad, et pole ära vajunud ega miskit. Uurisin lähemalt ja otsustasin vanad maha võtta, sest uued olid juba välja trüginud. Ühe vana, aga elusa! varre küljes aga lausa kasvupung. Saa siis nüüd aru sellest talvest, no tubli miinus oli ju? Otsustasin pojukese tuppa potti tuua.

Tuliliilia on pungad välja ajanud. Lükkasin talle liivakest peale, et ära veel trügi. Kilplehe juurikas oli ka paljas, mis paljas. Kes neile küll teki peale tõmbab, kui uuesti külm peaks tulema.

Laugulised ka sätivad. Ja kas Musani abeelia tüvi peabki nii narmendama? Tema kasvupungad aga on imelist värvi.

 Päeva teise poole veetsin kiva vedades. Ikka need tellised. Vedelevad igal pool. Pole just kõige parem aeg kärutamiseks, käru kipub vagusid tekitama, aga hiljem pole selleks enam aega. Homme jälle hoopis kabedam vaade. Olen endaga rahul.

Lohuaed on veel märg ja külm. Veeminek võtab aega päeva, siis kaob maa sisse. Saunamäel on pinnas veidi rohkem sulanud. Mägisibulate nõlvak on sammaldumas. Võtsin maha punase leedri põõsa, sest nii suurt varju nad ei vaja. Kaljukadakas ? on talverüüs ja ta on ilus.

Kevad on kohal, olgu siis kolmeks päevaks või nii nagu antakse. Pesu saab õhtuks kuivaks ja tuul puhub nagu rannikul. Keegi siristab tamme otsas, kuldnokk see küll ei ole ja jääpurustajat pole ma ka veel näinud. Peaaegu nagu päris, aga külm on veel, aga armas rutiin juba töötab. Korjad päeva lõpus tööriistad kokku, kindad kuivama ja võtmed naela otsa. Siis istud pingi peale ja hingad sisse ja hingad välja. Tuppa lähed on kõht mõnusalt tühi ja see pole mingi kontorinälg, vaid see päris hea tunne, et süüa tahaks :)