neljapäev, 27. veebruar 2014

aiasõltlase hetked

Ah, kuidas ma armastan seda hetke, kui päev saab otsa ja olen saanud aias toimetada, mis sest, et esialgu vaid tunnikese pärast tööpäeva.
 Tööst on nahavahe veel soe ja istun õues ja luban endale selle hetke enne tuppa minekut.
Suur kevad on veel kaugel, aga juba aimatav. Iga päevaga suurema valguse poole. Tööd pole veel kuhjunud ja sääski ka pole :D
Sõpradelt tuleb juba taimeuudiseid ...
ja ajalehtedes tavaline ennustusvõistlus, milline saab olema kevad ja siis juba suvi. Varsti hakkab suvitajate hala ilma üle.

Tore, et tiigis veetase normaalne on, siis on lootust, et piisab sügiseni.

Sisalikud aga magavad norinal.
Küllap nemad juba teavad, millal ärkamise aeg on.
 Nende kive ma ei kaku, las magavad.





esmaspäev, 24. veebruar 2014

puhub nagu rannikul

Pikisilmi oodatud nädalavahetus. Kooli lõpetamine mõjus kuidagi, kuidagi ... ei oskagi seda sõnadesse panna. Mitte eriti lõplikult? Jäi õhku vaatamata hulgalistele õnnitlustele jms. Noh, et see oligi siis kõik või :) ? Päris keskkooli lõpetamise tunne tekkis.
Nädalavahetust alustasin põhjaliku koristuspäevaga, teate küll, päike paistab sisse ja tolmutordid lõõskavad.Sai ohtralt tolmu pühitud.
Hiirepeletaja toimib. Auk on küll seinas, aga nii sisenemis- kui väljumismärgid puuduvad.
No ja siis pesin pesu ja vedasin puid tuppa. Tavaline rutiin, aga mõnusam. Vaba inimese värk. (Kes ei tea, mis tunne on, minge kooli ja pärast lõpetamist...)

Laupäeval tegin pikema tiiru aias ja puhastasin maad põldmarja tihnikust. Talvisel aal pole ta varred nii okkalised, kannatab kindaga kakkuda küll. Aastakese on ta saanud laiutada, sest mul polnud tema rookimiseks aega. Ohjata aga tuleb, sest ta hakkas juba üle "mäe" tiigi poole suunduma. Ja pole küsimustki sellest, et maa on pigem happeline, ilmselt on tegemist mutandiga. Teda on võimalik ohjata küll. nt niitmisega, aga selleks peab esimese korra aiakääridega tegelema või võsaniidukiga, mida mul käepärast pole. Pool on klaariks tehtud, pool on veel teha. Üles tuli juurida saared, no paar kändu ja siis on täielik heinamaa, saarehakatistest telliskivi pinnases, neid ma kakkusingi.


Vaade tööpõllule. Et suvel saaks niitma hakata, tuleb tee pealt ära koristada väikesed tüütud kännutüükad, ma ei saaks niidukiga lihtsalt ligi. Lilleala siia ei tule või vähemalt mitte esialgu. See ruum on puude ja põõsaste jaoks. Hostad? Esialgu ei taha midagi rajada. Betoonilahmakaid ka ei liiguta, osa neist on maapinnases. Olen väga rahul, et vähemalt plaanis on see puhtam hoida. See koht häiri(b)s mind ikka väga. Pinnas on varjutaimedele hea, aga puud peavad enne kasvada saama. Nagunii on esmane tulija väikeseõieline lemmalts.
Pühapäeval saabus abijõud ja me tähistasime minu kooli lõppu tõhusa talgutööga. Saime palju tehtud ja vahepeal lihtsalt juulitatud ka. Mul on ülitegusad ja toredad lapsed. A puhastas kraavikese ja lasi vee tiigi poole vulisema. See on küll üks kevadine ja tore töö. Vulises tänagi tiigi poole, veenire, mitte töö.
No ja siis see (lubja?)kivi, mis häiris mind sellest hetkest peale, kui ma ta maapinnast välja koukisin. Sai lohuaeda vale koha peale ja iga pildi peal tõmbas teenimatult palju tähelepanu. Sel kevadel pidi ta uude kohta saama ja mõtlesin, et KSJ ga nihutame ära, aga sedapuhku oli kiusatus nii suur, et võtsime varem ette. Kivi oleks nagu küüditamise plaani ette aimanud ja teinud mõned ettevalmistused. Kui me teda nihutama hakkasime, läks ta kõigepealt kaheks ja lõpuks kolmeks.

saapa number on muide 42, et sokid jm sisse mahuksid. Tegelikult polnud toona väiksemaid numbreid saadaval :)
Kui maapind sulab ja saab paremini paika panna, siis leiame kolmele astmele koha. Praegu jäid need nii nagu pildil paremas nurgast paistab. Isegi kui see edasi mureneb, on ta vahepeal uhke astmekivi olnud.

Kaugelt vaadates on aed päris värviline. Seda tänud tipmisele puksrohule ja üksikutele okaspuudele. Lähemalt uurides on mõned helmikpöörised ja dalmaatsia kurereha täiesti põlenud. Märts põletab ilmselt edasi. Eks see ole näha. Otsest talvekahju võib täheldada turbapeenras, üks walteri kobarküüvits on osaliselt mustjas. :(  Väga halvas seisus on laiuv eerika. Lumeroosid mul ei õitse. Küll aga tuleb maa seest juba muid. Täna, 24.veebruaril on kämmalvahtra oksad kenad punased.

Eelmisel kevadel jäin hiljaks palmilehelise tarna mahalõikamisega. Tänavu otsustasin selle ära teha, kui ka külmad tulevad. Rohelised võrsed olid juba täitsa olemas, pärast ei saa neid sealt pusast enam kuidagi välja. Kaunis kukehari on tänavu üllataja. Varred on nii tugevad, et pole ära vajunud ega miskit. Uurisin lähemalt ja otsustasin vanad maha võtta, sest uued olid juba välja trüginud. Ühe vana, aga elusa! varre küljes aga lausa kasvupung. Saa siis nüüd aru sellest talvest, no tubli miinus oli ju? Otsustasin pojukese tuppa potti tuua.

Tuliliilia on pungad välja ajanud. Lükkasin talle liivakest peale, et ära veel trügi. Kilplehe juurikas oli ka paljas, mis paljas. Kes neile küll teki peale tõmbab, kui uuesti külm peaks tulema.

Laugulised ka sätivad. Ja kas Musani abeelia tüvi peabki nii narmendama? Tema kasvupungad aga on imelist värvi.
 Päeva teise poole veetsin kiva vedades. Ikka need tellised. Vedelevad igal pool. Pole just kõige parem aeg kärutamiseks, käru kipub vagusid tekitama, aga hiljem pole selleks enam aega. Homme jälle hoopis kabedam vaade. Olen endaga rahul.

Lohuaed on veel märg ja külm. Veeminek võtab aega päeva, siis kaob maa sisse. Saunamäel on pinnas veidi rohkem sulanud. Mägisibulate nõlvak on sammaldumas. Võtsin maha punase leedri põõsa, sest nii suurt varju nad ei vaja. Kaljukadakas ? on talverüüs ja ta on ilus.

Kevad on kohal, olgu siis kolmeks päevaks või nii nagu antakse. Pesu saab õhtuks kuivaks ja tuul puhub nagu rannikul. Keegi siristab tamme otsas, kuldnokk see küll ei ole ja jääpurustajat pole ma ka veel näinud. Peaaegu nagu päris, aga külm on veel, aga armas rutiin juba töötab. Korjad päeva lõpus tööriistad kokku, kindad kuivama ja võtmed naela otsa. Siis istud pingi peale ja hingad sisse ja hingad välja. Tuppa lähed on kõht mõnusalt tühi ja see pole mingi kontorinälg, vaid see päris hea tunne, et süüa tahaks :)

reede, 14. veebruar 2014

kevad sisse - talv välja ja vice versa

Viimased nädalapäevad on sademete hulga selliseks kasvatanud, et tiigis on veetase tõusnud pool meetrit ja hakkab jõudma eelmiste kevadete tasemeni. Tiiki sai aga teadupoolest eelmisel suvel süvendatud ja laiendatud. Hommik oli kriipsukese külmem, aga eileõhtune vesi oli mitmes kohas maa sisse imbunud.
Tänavune kevadvesi peaks olema teistes kohtades, sest eelmisel aastal süvendati maanteekraave ja puhastati/paigutati uued truubid, aga võta näpust, seni pole mõiganud. Mõned uued kohad on tekkinud, kuhu see koguneb.
Lohuaia käigurada on vesine, täna hommikul jääkirmega.

(Neile, kes Eestist ära: valdavalt plusskraadid, sekka -2C, mõni lörts, mõni vihm, üks päev päikest.)

Minu maa on ilmselt külmem mingeid puhkemisi ja pungumisi ei ole veel täheldanud. Lumeroosil paistsid paar punga ja keset õue on tont teab kust tekkinud lumikellukesed? Kuidas nad sinna pudenesid? Mutid kergitasid ve? Aias hoiab turvas külma, teeb tärkamise hilisemaks. See polegi vast paha. Umbrohi, sindrinahk juba rohetab. Saunavälja otsast on rotid raja tallanud, kohe sellise ilusa juti. Õnneks jääb mu kallis epimeedium selle kõrvale ja hiljem kavatsen veel üht-teist sealt ära korjata. Ma olen nende peale kuri.

Hiirepeletaja on püsivalt vooluvõrgus ja väidetavalt peaks tema mõjuraadius olema 50 m. Ma olen nüüd paraadpeenral silma peal hoidnud. Teoreetiliselt peaks õue ka mõikama ja mutihunnikuid ei tohiks siis seina äärde tekkida. Kui nad just öösiti kaevamas ei käi, sest oma unenägudest olen selle piiksutaja välja jätnud.

Mõtlesin, et mis siis teha selle kevadtalvega? Mõni päev on kevadet õhus rohkem.  Valgust on rohkem. Pikem päev.
Puud said riita. Nüüd oleks aega kolepindadega tegeleda. Päev korraga. Vahelduv kevadvool. Kevad sisse. Talv välja ja vice versa. Ilmselgelt pole mõtet end stöörida lasta, sest ilmaga on nagu on. Iga päevaga kevade poole.
Üks asi on küll sama nagu igal aastal - kuskohast see soga küll tuleb? Sajab koos lumega alla? Sügisel sai nagu kratsitud ja vuntsitud :)

Pilte ei tule, aku minestas ära.

pühapäev, 9. veebruar 2014

mhm, ütles Tsiil

Selline ongi kevade tunne?
 Mul oli kahju lasta sel päeval minna, selge see, et õhtu viib kevade. Valgust oli ja soojust. Laupäevane sadu on lumekihi olematuks teinud. Kõik hiirtekäigud lume all olid nähtaval. Taimed jälle alasti. Lohuaias küll mitte aga, küll aga igal pool mujal. Laiuv eerika on väga imeliku moega, oleks nagu raagu tõmmanud?! Mitte täielikult aga üsnagi.(Ootab ja vaatab, mis päriskevadel saab).

Võtame siis kokku: 2013 : pikisilmi oodatud kevad tegi nädalaga kannapöörde ja võttis kõik tuurid korraga üles. Rändlinnud saabusid ka üsna korraga ja pärast maikuu sadu anti terve suve jooksul vihmavett nii kitsilt, et tiigi veetase oli olematu. Selle otsa tuli pikk ja soe ja värviline sügis, mis kestis poole jaanuarini. Sadas sammaldumiseni. Siis külmakraadid ja kümmekond päeva kestnud härmatis ja nüüd veebruari alguses kevad?!

Vägev. Loodus toimetab.

10.02.

Sain nii palju targemaks, et eerika lehekaotus on päikese kahjustusest. Eks neid augulisi ole teisigi. Kobarküüvitsad on ülivärvilised. Vaatasin teisi Tartus, KSJ aias, seal on nad ontlikult rohelised ja vahepeal viskab kollast. Mul aga tumepunasest sügavpunaseni. Turbapeenrasse paistab päikest u 2-3 h.

Vaatamata ka pikematele ilmaprognoosidele mind see vahekevad või valekevad ikka ei vaimusta. See on rohkem nagu narrimiseks. Ja milleks oli vaja 27 cm lund Tokyo peale raisata!

Sel aastal on huvitav jälgida kuidas talvevärvid muutuma hakkavad, nt Pinus sylvester `Wintergold`on endiselt sügavkuldse rüüga ja mikrobioota imekaunilt pronksjas. Taimede talvitumispaigas aga on elupuud küll väga kehva jumega.

reede, 7. veebruar 2014

kevade hõng

Täna hommikul oli õues tunda kevade hõngu. Ilmselgelt liiga vara ja küllap selle kinnituseks tuleb külm või purgaa, sest nii on see igal aastal. Alles eile oli maja koridoris külm nagu hundilaudas. Sipelgad pole endast märku andnud ja tööl aknalaual ei ringuta veel keegi. Miraaž, mis muud.

Miskipärast meenuvad pisikellukesed, sinised ja valged ning puhtaks tehtud müürijupp.

Campanula cocleariifolia syn Campanula pusilla Haenke
Tal on ka täidisõielisi sorte, aga mulle meeldib liik rohkem. Ta on nii vähenõudlik ja õitseb suhteliselt pikalt. Kokkutulekult sain valgeõielise ka. Kui paneks ühe pika triibu valgest ja sinisest müüri äärt pidi kasvama? Hariliku kukeharja peale olen ka mõelnud, tema saaks ilmselt ka müüripeal hakkama ja vana lubjakiht sobiks talle ka. Pikajaliselt pole see kõige parem mõte, sest läheduses kasvavad puud hakkavad varju tekitama. Mägisibulaid kasvatan endiselt lõunalohus, seal voolab vesi ära ja on piisavalt päikest. Pole mõtet neid horisontaali suruda.

Sel hooajal tahaks roomava akakapsa ka koondada. Igatsen seda sinist laiku, mis Tartu aias õunapuu all lokkas. Lihtne ja selge pinnakatja, olen ta kuidagi laiali pillutanud. Tuleb kokku korjata. Pärineb veel sellest ajast, kui ma aeda taimi tõin, aga üles ei tähendanud, kellega tegu. Tegemist on ilmselt mingi sordiga, sest tema lehed on kohati tumedama varjundiga ja õite värv intensiivsem kui liigil.


Mõned visad hinged, kes said ümber kolitud ja kes läksid kasvama vana armastuse jõul ja nüüd on jupikestena siin seal.  Viola odorata `Alba` Lõhnav kannike. Sõge isekülvaja, aga sobiks lõunalohku või kuhugile puude alla. Teda on täitsa võimalik ohjeldada. Vist.

Viola odorata `Alba`
Viola cornuta


Vajab suve jooksul tagasilõikust, muidu venib välja ja vaevab end seemnekasvatamisega nirakaks.

Tegelikult tahaks täitmist lumerooside lüngad ja parem kui ma seda joru siinkohal ei jätkaks ...
Lihtsalt see hõng ...

pühapäev, 2. veebruar 2014

vaheilm

Eile lahkusin kodunt lumesajus. Lootusrikkalt. Täna aga paistab, et kauaks seda ei jätkunud. On küll puhunud lume siaa sinna kokku ja lõpuks on turbapeenral veidike paksem kiht. Õhtupoole hakkas sadama miskit jäidet ja lumi on kuhtunud ja kooriku peale vedanud.
Nüüd on vist sula tulemas. Põhiline, et vihma sadama ei hakkaks.
Jaanuar on selleks korraks läbi, ees lühike veebruar ja kõige pikem märts.