pühapäev, 28. detsember 2014

esimene jõululumi. graafiliselt ;)

Lumi sadas jõuludena maha.
Jõuluvana käis, sahamees mitte.  

Kasvuhoonelt lükkasin 3 korda lund maha. Suhises kenasti alla hange.


Kõik on veidralt valge.   


natuke nähtaval ja natuke peidus







teisipäev, 23. detsember 2014

esimene talveõhtu

Astusin hilisõhtul õue, et lindude söögimajasid täita ja kõik muutus.  Vaikus ja lumi. Täielik tuulevaikus. Mida iganes ma seal toas ka mõtlesin vajus õues lumme ja kaotas tähtsuse. Selle talve esimene õhtu. Imeline ja lohutav. Minu tänupühad.



neljapäev, 18. detsember 2014

kivila II

Mul sai villand sellest ühetaolisest novembrimoega detsembrist. Sobiv hetk on hingata sisse :) ja mina suves tagasi. Kivila teine pool.

Kui ma kivilaga alustasin, siis esimese hooga mul sellist plaani polnud, et kohe naks teine pool ka ära teha. See pidi jääma kuulsusrikkasse tulevikku, mil ma olen targem, ilusam ja osavam. Kivid olid otsakorral ja edasi toimetamiseks oleks pidanud neid kaevandama või kaugemalt teisaldama. Vaade oli aga veidralt poolik ja osa tööd oli nagunii juba tehtud, suurem osa metsvaarikaid välja juuritud jne

No ja mis seal salata, see töö hakkas mulle meeldima ja vägisi kiskus edasi nokitsema. Vahepeal käisin aalujate kokkutulekul ja koju jõudsin muidugi suure hulga taimedega.



Teisel pool on liiv kuivades veidi hallikamat tooni, süvakihtides ka savisem. Poolvari ja vaid meeter edasi juba sügavam vari. Teises pooles kasutasin kive harvamalt. Nüüd mõni kuu hiljem pole ma selles enam nii kindel. Eks järgmine hooaeg näitab. Kui lisama hakkan, siis suuremaid kive ja see sõltub taimedest ka.

Harja peal on pildilt näha pinnase teine toon. Katus sai lubjakivist pandud. Kui kaua see püsib, pole teada, sest see kivi kipub meil murenema. Leidsin mõned suuremad ja lapikumad.


See koht sai ilusaks tänu kõrrelistele. Sestap tellisingi nüüd mõned tarnade seemned lisaks, et hää õnne korral saab kõrrelisi lisada või kui talvitumine osutub nigelaks, siis ka välja vahetada.

Mul oli kavas kallaku järsumat külge veidi laugjamaks muuta, aga jäi alles hää sõbra soovituse peale, et nii on huvitavam. Eks ta joone muudab teiseks küll, kui sauna juurest vaadata, siis esimese hetkega ei näegi, et kivila läheb edasi :) (Kui sa just KSJ pole, tema näeb maailma umbes poole meetri võrra kõrgemalt)
Vahepeal istutasin mõned taimed paika. Sinna, kuhu ma kive juurde ei kavatsenud enam lisada. Vahepealset sadu tuli ju ära kasutada. Leidus olendeid, kes oskasid mu tööd hinnata :)

Pinus strobus `Ontario`



Mõni nädal hiljem otsustasin killustiku peale panna. Seekord olin juba targem ja suurendasin kihti. Vahepeal kulus ju üsna palju aega nokitsemiseks, et umbrohu teine tulemine seisma panna. Killustikku tuleks kevadel uuesti tuua. Niipea, kui ma suudan koha välja mõelda, kuhu seda kõige arukam ladustada oleks.





november
Septembris ja oktoobris nokitsesin ja korjasin usinalt lehti ära. Õige pisut, vast poole meetri jagu laiendasin I poolt kividega ja tarisin mõned ka kevadet ootama. Tagasivaates võib seda öelda, et paar taime said absoluutselt valesse kohta istutet, aga siin pole küll muud, kui kevadet oodata. Leidsin ka hiireuru augu, aga ei hakanud seda barrikadeerima, sest muidu teeb ta kuhugile veel hullemasse kohta uue. Esimene jäide silmaganähtavaid kadusid ei tekitanud. Kaktused on küll liiga vähe kortsus, mul pole nendega ju mingeid kogemusi. Siit-sealt paistab I pooles sammalt, ka see tuleb kevadel esimesel võimalusel käsile võtta.

Mis edasi? Loogiliselt loogeldes, mis muud  :)

Mõnus oli piltides sobrada ja mõtteis kivilas jalgu kõlgutada ja töö lõpetuseks suure kivi peal kohvi luristada. Heh. Hea aasta oli.

P.S. ennetades teie küsimust: see punakarva kõrreline meil ei talvitu :)

esmaspäev, 15. detsember 2014

esimene ja viimane sügisene

Nädalavahetusel oligi vast selle sügise esimene ja viimane torm. Eelmised puhumised ei saanud ligilähedalegi.
Olen viimasel ajal hõivatud olnud. Tormipäeval olin ka lennus.
Eile, taskulambi valgel õues ringi vaadates selgus, et suuremaid kahjusid pole, kui ära kortsutatud musumaja välja arvata. Miskipärast kipub see ainukesena minema lendama. Võib -olla on veelö mingeid üllatusi, taskulamp on küll hea, aga prožektori mõõtu ka välja ei anna.
Suured puud jäid murdmata ja muid hooneid ka pikali ei puhunud, kasvuhoone ülemise ukseluugi lükkas küll sissepoole.
Hää, et niigi läits.

Detsember on põhiliselt üks pikk sünnipäevade jada ja kohe-kohe on pööripäev. Ootan juba nii väga seda aega, et hommikul ärgates oleks õues juba valge, et vähemalt mingi osa päevast oleks heledam.
Aiale see sudutamine ... eks kevadel ole näha. Eelmise sooja talvega kahjusid oluliselt polnud. Lubatakse pigem soojapoolset talve. Mis muud see tähendabki kui et jälle ohtralt satikaid ja närilisi ja muid elukaid.

reede, 12. detsember 2014

detsembri II nädal

Sel sademetevaesel sügisel süvenedes emajuurte perekonda jäin mõtlema selle üle milline pinnas mu aias on. Nt kui ma tahaksin kasvatada emajuuri, nt sellist liiki nagu Gentiana sino-ornata. Käisin mõttes aia läbi ja nii nagu mitmeid kordi viimastel nädalatel jäin selle üle juurdlema, kas ma olen möödunud hooajal istutatud emajuured sisuliselt mõrvanud või mitte :)
Ka turgatas mulle pähe, et lohuaed on väga huvitavas kohas. See on aia üks madalamaid kohti ja siin on pinnas enamasti niiske, vaatamata sellele, et päris ääre peal troonib suur kask. Tegelikult peaks kask kõik kuivaks tõmbama, aga seda pole juhtunud rohkem kui poole meetri ulatuses. Huvitav.
Üks kogemus, mis mul täiesti puudub on vihmast lirtsuva suve kogemus. Sellist suve pole ma siin veel kogenud. Praegune taimekooslus, mis lohuaias kasvab vajab reeglina niiskemat pinnast.

Nii need mõtted uitavadki.

Tõstad pilgu ja näe imet, akna taga suhiseb midagi valget. Detsembri II nädal. Lubatakse tormi.
Tegin eile ja täna hommikul mõned pildid. Magavast aiast. Üsna roheline teine ja natuke pronksjas ja natuke hall ja natuke õlekuldne. Igale poole ei jõudnud ja ümber maja ka pildistada ei tahtnud. Ikka need samad vaated, mis muud.






kevadel on vaja sammalt välja urgitseda, mõnes kohas on ikka alles. Ka jäi üks võilill kaktuse selja tagant välja õngitsemata, rohetab teine rõõmsalt nagu merikanngi.



Hilissügisel pandud lisakivid on muidugi kerkinud, aga sellest pole midagi, taimi nende vahel veel pole.




Kes on minu Osmanthust närinud?!

Närigu pipart!


Või naistenõgest, hää roheline detsembris võtta, kasvab nagu mühin



No väga ikka ei kasva ka. Aed lihtsalt on. Sellegipoolest tunnen end alati paremini, kui tiiru peale teen. Nö kohendan tekki, et neil ikka ilusad unenäod oleksid ja minul ka.

pühapäev, 30. november 2014

taimekooslused 2014, august ja edasi

Ilmast: lõunaosariikide lumekiht on endiselt sisuliselt kirmeke. Vähemasti minu aias. Järgmiseks nädalaks lubatakse soojenemist, ilmselt sulab siis seegi.

Taimekoosluste teema lõpetuseks. 

Kusagil eelmise postituse keskel jäin mõtlema selle üle, mida tegelikult silmas peetakse, kui räägitakse taimekooslustest. Siinkohal tuleb appi andmebaas Bio.edu.ee.  Kokkuvõtvalt nii: taimekooslused kujunevad  vastavalt kasvukoha mullale. Moodustunud kooslus hakkab omakorda muutma mulda ja ümber kujundama kasvukoha tingimusi. Püsivalt saavad koos kasvada ainult need taimeliigid, kes suudavad omavahel elutingimusi kõige otsatarbekamalt jagada. Igas taimekoosluses kujuneb sellele iseloomulik rindeline ehitus. nt puurinne, põõsarinne, rohurinne, puhmarinne, sambalarinne. Erinevaid kooslusi ilmestavad erinevad rinded.

Elementaarne, Watson :)
Tegelikult oleksin pidanud esimeses postituses kirjutama, et need on aedniku poolt loodud taimekooslused, mille sekka on sattunud ka looduslikke kooslusi. Selles võtmes on kõige selgem näide lohuaia nõlvake, kus on segunenud tiarellid, epimeediumid, sõnajalad, metspiprad, kurerehad, kõrrelised ja samblikud. Põõsarindesse kuulub üks looklev forsüütia ja puurindesse lepp ja toomingas. See kooslus näeb välja nagu tihe taimevaip, vaba ruumi siin pole. Vastupidine näide on turbapeenar, kus kasvavad üksikud taimed ja siin ei ole sulandumist, sest puuduvad pinnakattetaimed. (no ei ole veel sobivaid istutanud).

Augustis hakkavad sügisel õitsevad kõrrelised end juba näitama. Pildil on Eragrostis airoides, lembehein. Külvasin ja siis ei osanud teda kuhugile panna, sest kostis hoiatusi, et tegemist on tubli isekülvajaga ja pärast olen hädas. Valisingi talle sellise kasvukoha, kus muu elu on kiduravõitu, lisaks reipad rotid radu ajamas. Istutasin kokku sama tublid isekülvajad, faasseni naistenõgese liigi ja sordi `Senior`. Viimane on tagasihoidlikum kui liik, hoiab viisakalt puhma kuju.



november

Roheliselt edasi
On üks koht saunavälja lõpus, mis on omaette ja nagu meeldiks mulle, aga ei meeldi ka. Ma mõtlen veel. Kaunis kukehari on kahtlemata üks minu TOP 10st, sest ta on varakevadel salapärane, edasi ümar ja lõpuks kõrge ja kaunis. Kõige rohkem meeldib mulle veel siis, kui on roheline ja minupoolest võikski ta selliseks jääda. Pildil kaljukadaka ees. Tagaplaanil mägimännid.

augustis
septembris
Pilte valides panin tähele, et mulle meeldivad pigem õhulised õitsejad, kui suureõielised. Suurekasvuliste püsikute puhul eelistan võimalikult lopsaka lehega taimi, nt kobarpäid, laudlehte ja kilplehte. Võimalik, et sellepärast ei olegi ma eriti vaimustatud päevaliiliatest. Nad on küll tänuväärselt pikajalised ja kaunite õitega, aga üks punanupp viib mu märksa rohkem pöördesse, sest tema olemus on liikuv ja õhuline. Seda, et mulle meeldivad ümarad vormid, olen ma muidugi juba palju rõhutanud.


Perekond Thalictrum on üks näide õhulisusest. Metssalvei on tagaplaanil õitsemise lõpetanud, tema alusatab. Ängelheinad kasvavad mu aias päris hästi. Võib-olla vajaksid kõrgemad veidi lahjemat pinnast, et oleksid rohkem püstises asendis. See delavay ängelheina sort on paari aastane, olen netiavarustes suuremaid näinud. Sobib nii okaspuude taustale kui ka koos kõrrelistega. Hakkaks ta juba laienema :)

Delavay ängelhein kauni veigela `Aleksandra`toel. Nimetet põõsas õitses tänavu väga tagasihoidlikult, aga ma olin ka tema lehtede rohelusega väga rahul.

Kui aasta tagasi oli kõige suurem suvine värvimöll juunis-juulis, siis tänavu algas see pigem augustis. Siilkübarad teadagi. Ausalt öeldes ei osanud ma neid kuhugile paigutada ja lõpuks otsustasin, et buddleiad on mul nagunii valgest violetini välja, paneks siis juba siilkübarad ka sinna kokku, et nad poleks mööda aeda laiali. Mul on hea meel, et ma nõlvalt tumedad helmikpöörised ära kolisin, augustis oleks silmadel muidu valus hakanud. :)


Kujutlege nüüd villase nõianõgese kõrvale tumevioletset siilu, see oleks lihtsalt kurdistav :D sügisel  taimetittesid istutades ei pööranud ma tähelepanu, aga siilkübarate hulka oli sattunud ka päevakübaraid. Need kolisin paraadpeenrasse, aga mõnele pildile jäid enne peale. `Hot Lavaga`moodustavad särava paari, aga kõik see roosa ja lilla, mis vasakule jääb ...

Nüüd novembris neid pilte vaadates - see ju puhas rõõm ja mäng! Tagaplaanil tipmine puksrohi,  (olgu Muhedik selle eest tuhat korda tänatud) ja harilik müürilill.

Ma võiksingi neid imetlema jääda :)  nad moodustasid ikka uskumatult lahedaid kombinatsioone



Veel septembri teisel nädalal jätkus õisi. Pilt on tehtud küll hilja õhtul ja on veidi kehva kvaliteediga, aga põhiolemuse toob vast välja. Kui te küsite, mis buddleiade asemel kevadel on, siis ega polegi midagi, siis teevad ilma teised kohad. Suvik hurmeline tähtpea sai istutatud siilkübarate varvaste varjamiseks ja ta õitses kuni oktoobrini erinevates värvides.


Tiigikaldal alustas augustis Sanguisorba hakusanensis `Lilac Squirrel`pajude ja longus metsvitsa taustal. Toestada polnud teda vaja, kuigi mõne ilmaga oli üsna lookas. Ahh, mul oleks vaja valgete õitega kobarpead! siis ma paneksin nad punanupuga kokku. :)

Septembris koos vereva vesikanepiga



Üsna sasipea mulje on loonud. Tegelikult ümbritseb neid veel suur roheline ja tulevikus saab taust olema veel rahulikum ja rohelisem. Üks pajudest tuleb ilmselgelt ära kolida, sest siin läheb segaseks ja kitsaks.

Peenar, mida ma nimetan veidi irooniliselt paraadpeenraks. Siin oli sügisel tõeline värvimöll. Säralilled ehk heleeniumid kolmes kõrguses ja erinevates värvivariatsioonides pluss päevakübarad.
Särtsuks veel Agastache `Black Adder`. Selle koosluse nimi peaks olema särin :) Mis aga puudutab paraadpeenart ennast, siis minus on iga aastaga üha enam küpsemas plaan see moodustis siit ära kolida ja ühtlasi ka teine kuju anda. Uus koht on täiesti olemas.


Veel kombinatsioone.

Üks armas isetulija. Ma pole raatsinud võsa-raudrohtu hariliku kuuse külje alt ära tuua, kuigi aias võiks ta nii mõneski teises koosluses väga ilus olla. Ootan kannatlikult, millal laiutama hakkab, seni käin niisama imetlemas. Pildistatud septembris.


Olen kooslustes demonstreerinud peamiselt püsikuid ja peamiselt õitsvaid püsikuid. Värvikaid. Tegelikult sai sel hooajal aeda toodud palju poolvarju taimi ja kõrrelisi. Nemad alles hakkavad looma. Ka alustasin uut istutusala lõunalohu varjuküljel. Hostadele oli kohta vaja ja neid sai kombineeritud kurerehade ja kellukatega, eks järgmisel suvel ole näha. Kavatsen neil pikkadel talveõhtutel läbi pildibaasi jalutada ja kirjutamata on veel lehtpuud- ja põõsad ning uued okaspuud, kivila II osa lõpetamine ja oh, mis seal kõik kasvab :) . Sõnaga - tali on alles noor ja kui korrektne olla, siis pole alanudki.