kolmapäev, 30. oktoober 2013

sügistorm esimene

Loodetavasti ka selle sügise viimane. Vahel ma mõtlen sellele meistrile, kes mu kodumaja ehitas. Köök on näoga põhja poole ja see majaosa, mis saab kõige rohkem tuuli, on sooja mõttes kindlustatud. Sinna ulatub köögi soojamüür ja ahi. Vahepealsed elanikud on siia lisanud või jätnud lisamata oma panuse. (maja ehitusse, mitte ahju, eksole).

Esmaspäeva õhtul oli veel tavapärane oktoobriilm, südaööseks hakkas paisutama. Õhtul pidin pliidi alla tuld tegema korda kolm, esimesed katsetused kukkusid läbi, soojal andis seda rõhkkonda üles  või kuhu iganes suruda. Ahjuga ma isegi ei üritanud ja poleks ka mõtet olnud. Magama minnes oli tunne selline nagu oleks pesamuna Morten tublisti tööd teinud. (Anne Vestly lasteraamatust "Vanaema ja kaheksa last metsas")
 Olete ilmselt kunagi lugenud.
[...]" Kust sa küll nii palju sammalt leidsid, Morten?" küsis isa. "Seina seest muidugi", sosistas Morten. "Nüüd läks kõik nii ilusaks, sest peaaegu igal pool on piilumisaugud väljavaatamiseks. Tule vaata!". Ta sikutas isa ja isa pidi minema toa seina äärde ja piiluma. Jajah, päris õige. Siit võis otse näha puukuuri.[...]

Mina õnneks läbi seina  puukuuri ei näe. Tuuleregistreid kuulsin erinevatel öötundidel päris kenasti ja sedagi, et miski kolksatab kindla sagedusega. Ei kiskunud väga õue vaatama minema. Hommikul selgus, et need, mis kolksusid, olid uksed. Ma ei täpsustaks millised, ütleks vaid, et neid oli mitu ja nüüd on nad paika pandud, nii et ei lendaks ega ka kolksuks.

Torm õnneks suuri kahjusid ei tekitanud. Esmaspäeva hommikust lõunani tegeles veel kuuri katusega ja sai äärmise rea lahti. Eterniidid, mis olid talgute ajal lappimiseks kõrvale pandud, olid laiali pillutud. Üks rõõmus kempsupaberi rull oli üle õue veerenud. (See koht, kus omal riisikol tuleb käia :D osales avatud uste ööl). Musumaja karkass oli õhulennul kannatada saanud ja turbapeenra äärde maandunud. Väga tore, et taimed pihta ei saanud. Kõik, mis savimaja taga, seisis kindlalt ja ükski puu polnud murdunud. Kase otsas tilberdab endiselt oks, mis murdus maikuise metsalõikusega. Lõunalohus oli kõik nii nagu polekski midagi olnud.
Pole saanud veel korralikult üle vaadata. Tundub, et läks leebemalt ja taevale tänu.


esmaspäev, 28. oktoober 2013

salatuba

Nädalavahetus oli vihmane. Pühapäev soe. Nii soe, et kui ma õppimisele vahelduseks õue end liigutama läksin, siis tuli vatte vähemaks võtta. Tegelesin lõunalohuga, siin puhus vähem. Riisusin muhku. Võib olla polnudki see kõige targem liigutus. Loodus teadupoolest tühja kohta ei salli. Eks kevadel ole näha, pealegi on suurem osa lehekõdust käe ulatuses, ma riisusin muhupealse kõdu väikesesse lohku. Kui ma varem arvasin, et mul varjutaimede jaoks kohta pole, siis eksisin.




 Selle muhu otsas, mis on kollase pingi taga, kasvavad lepad, toomingad, üksik saar, allpool harilik kuslapuu ja taevas teab, kes kõik veel. Kevadel, kui lehed puude otsa tulevad, tekib siia roheline salatuba. Pinnas on liivsavine ja kus lehekõdu pole, kasvavad samblikud. Sinna, kuhu vähegi valgus ulatub, muidugi naat. Seda ma mõtlengi, et äkki kolib naat nüüd ülespoole. Saab näha. Kui ma oleksin väike tüdruk, siis see oleks mu salakoht :) Roheline lossituba. (Väikesed tüdrukud ei lepi ju ometi vähemaga kui loss või mis?).

ega ma seda tuba tervikuna pildile saagi


Lehekompostiga on sellel aastal kolm katsetust:
1.prügikottides
2.kastis
3.hunnikus.

Kahele viimasele olen mullalaadset :) kihti ka lisanud. Kottidesse tuleb veel augud teha ja kotisuud lahti päästa. Ootan tuulevaiksemat ilma.

Tammelehed pole veel alla tulnud, võib-olla lubatud torm teeb puu puhtaks. Remmelgas hoiab ka veel kollast. Maacki kuslapuul on muide ka imeilus kollane sügisvärv. Mina märkasin seda alles siis, kui mõned üksikud lehed olid imetlemiseks jäänud.

Igasügisene kellakeeramine on endiselt tüütu ja et õhtupimedus selle võrra varem kätte jõuab, on masendav. Ma ikka pean endale veel ühe seinakella ostma, siis on suveajal oma kell ja talveajal oma, mitte, et see valgust juurde annaks ...

esmaspäev, 21. oktoober 2013

nagu peopesal

Mõned taimed ei tea suurest hallast midagi. Pildistet südajas suuterat ähvardas läbikuivamise oht ja nii ma tõin ta savimaja selja taha juba millalgi augustis. Eile hommikul teda taas õieilus kohates, otsustasin, et las ta siis talvitub koos minuga. Ilmselt jääb kiduraks, aga ehk saame uut hooaega koos alustada. Tema vastupidavus väärib enamat kui kompostikast või tuleriit.

Laupäev oli tuulte päev. Keskpäeval oli temperatuur + 9, aga puhumine oli külm ja karm. Paraku puhus suurema osa lehti tiiki. Neid sealt kätte saada on raske. Tamm on küll veel pronksrüüs.(pronksrüü laenasin Muhedikult, kõlab hoopis paremini kui pruun ja kui ma vaatama hakkan, siis ongi pronks, mis pronks). Mõned lehed ikka juba lenduvad.
Kui end tuulekaitseks korralikult riidesse panna, siis sai toimetada küll. Kolisin potistatud taimed talvekorterisse, sedapuhku vanast kohast mõne meetri jagu ettepoole. Ei tahtnud nulu alla neid laduda. Kui peenravaip maha panna, siis sinna alla tulevad vihmaussid ja nende järel ... Pottide kallal eelmisel talvel ei marutatud, loodan, et tänavu ka mitte. Suurem osa kraamist on hostad ja elupuud, lisaks veel ühte-teist, kellele kohta ei leidnud-jõudnud. Ülejäänud osa päevast kulutasin kasvuhoonealuse maa läbikaevamisele. Minu arusaamise järgi olid vihmaussid veel üsna kõrgel, kuigi muttide kuhilad hakkavad üha kõrgemaks minema.
Koristasin puude lõhkumise ja saagimise soga ja sättisin kuuri talvekorda. Tegus päev oli.
Pühapäev oli laisa mõõtu. Pmäe oli taas kord modelliks ja modellina on see koht nõutud :) Vähemalt kolm sessiooni kahe fotograafi poolt ühel aastal annab mõõdu välja küll.

Tuulevaikne oli. Istusin ja vaatasin. Nädalaga on palju muutunud. Lohuaia püsikud on pruuniks tõmbunud. Saared kõik paljad. Metsamaasikas oli veel mõned marjad nähtavale toonud. Kasvab müüri peal, ju seal on siis kõrgem ja külm ei ulatu.

Vaatasin saunavälja, see lihtsalt on esimene vaade trepilt paremale. Ikka veel ilus :) Nüüd, kui lehtpuud on paljad, tuleb välja veel lahedamaid vaateid. Saunaväli on nagu hõredas õhus, tagapool on ruumi ja aed paistab suurem. Ikka laenatud vaate abil. Need suured okaspuud tagaplaanil.

Lehtpuude taustal pole ju ka viga. Muide, peab ütlema, et kaunis kukehari on minu üllatuseks tänavu ülisuurte õisikutega, kuiv kasvukoht ei paista neid morjendavat.


Mõned kompostivaated ka. KSJ tõi linnast lehti. Tänavu katsetan siis nii ja naa. Osa kaselehti jääb kottidesse, osa läheb kasti. Ma tahaksin tekitada just nimelt ainult lehekomposti. Muu kraam kõdub täiesti ebaefektiivselt hunnikutes. Oksaräga, mis on kottide ette veetud, jätan tuuletõkkeks, kevadel läheb tulle.

Ühel ilusal päeval on siin ägedam vaade, aga igale poole ma kohe ei jõua. Punane laiguke nurgas on thunbergi kukerpuu seemik. Huvitavad põõsad, hoiavad sügisel oma värve päris kaua. Nende suureks sirgumist ma väga ei ootagi, nad on väiksetena ka ilusad. Külm näpistab suuremaid ka hoogsamalt.

Istutasin maha potis kaks aastat vaevlema pidanud kuldsõstra ja siis viimase jalaka. Rohkem ei istuta.
Nüüd hakkan koristama ja lehti "niitma". Teha on veel palju. 



neljapäev, 17. oktoober 2013

maa valge

Õhtul hakkasid näpud kinnastes külmetama kui lehti kokku tõmbasin. Hommikul maa valge.
Ennelõunal olid kõik veel niksis-naksis. Hortensiad on lehed kaotanud, hostad juba nädal tagasi. Saunaväljal veel muutusteta, kui alasti vahtrad välja arvata. Kaunis kukehari on tänavu hiiglaslike õitega.
Savimaja seina ääres kasvanud keradaaliad muutusid ööga mustaks.
Tiigi veetase langeb. Endiselt.


teisipäev, 15. oktoober 2013

läheb värvidega

Sügis on olnud särav ja värviline. Hommiku- ja õhtuvalguses eriti.



 Ja kui ma mõtlesin, et enam kirjumaks ei saa minna, siis ... ikka saab. Hommikul nii umbes 10 ja 11 vahel. (nädalavahetusel on ju hommikud pikad, eksole). Ma ei märganud eelmisel sügisel, et ebajasmiin sellist sügisvärvust kannab.


Nii et käisin laupäeval metsas silma puhkamas. Seenelootus oli napp, aga oli ka põhjust lihtsalt niisama lonkida ja puid vahtida. Harilik mänd on ikka ilus. Mõni tuleb maa seest sellise sõgedusega, et ei teagi millist võrset esimesena kasvatada, kasvatab siis igajuhuks palju.

Metsas uitamisest oli kasu. Pühapäeval kaevasin ühe jutiga kasvuhoonealusest maast kolmveerandi ära ja istutasin veel mõned potielanikud. Nad said küll esmaspäeva hommikul esimese külmakaisutuse kätte, aga ega seal kitsas poepotis ka seis parem polnud. Vedasin katte, mis seni kasvuhoone all losutas, uude sihtkohta. Loodan, et jõuab veel umbrohtu mädandada ja pimendada. Katmine töötab ettevalmistusena päris hästi, kaevamine on kergem. Muruniidukiga sai ka paar kriitilist kohta üle käidud ja lihtsalt nipet-näpet õues toimetatud. Ilm oli ju nii mõnus.
Korstnapühkija käis. Lõõrid said klaariks ja sisepraod kinni, üks šmott ka välja vahetatud. Väga asine päev kokkuvõttes. Nüüd on veel vaja lehekompostikast kokku lüüa ja KSJ-l kasvuhooneotsad paika panna. Siis on hea.


Lehtpuud on nüüd juba alasti.  Vaatan seda ja mõtlen, et ehk peaks saunaväljale ka ühe okaspuu istutama, vaate lõppu või veidi nihkesse. Mõne aeglasekasvulise kuusevormi? Lohuaia okaspuud on iga päevaga rohkem nähtaval ja Miscanthuse siidilipud ka. 

 Esmaspäeval jäin pilte korrastama ja siis tundus küll, et sel hooajal on olnud palju väikesi, aga olulisi muudatusi.

Kui nüüd see vihmalubadus ka ometi õigeks osutuks. Tühja sellest suvitamisest, kastetagu meie puud ja põõsad ära.







reede, 11. oktoober 2013

ritsikas, (ütleb Tsiil rahulolevalt)

Õhtu oli nii soe ja tuulevaikne, et ei suutnud hoiduda ja riisusin vahtralehed peenrast ja niitsin nad üle. See peenike puru, mis maha jääb, on järgmise tuulise päevaga läinud. Mu niidukal ei ole seda kogumise kotti, muidu läheks see otse lehekomposti.


 Vahtrad pole veel päris paljad, nii jagub seda lusti ka edaspidiseks. Ka töötab see kuivade tammelehtede puhul, need ei kõdune ju millalgi. Mis kihina maha jääb, selle kraabin kokku mõnel teisel päeval.
Vehkisin seal ja ... ei uskunud oma kõrvu - ritsikas! Siristab.


Koju sõites on metsatukad imeilusad. Kased ja vahtrad ja isegi tammed. Saared ennustavad ilma erinevalt. Maanteeäärne saar on kollane ja hõre, tagapool kasvav vana saar on täiesti roheline. (vt pildil troonib keskel). Tammelehed värvuvad ka juba. Endiselt on kuiv. Sellele vaatamata leidsin vanade kõdulaudade hunnikust kuld-kukeseeniku (Hygrophoropsis aurantiaca), mis on siis tinglikult söödav :)


Kõduhunniku kavatsesin juba kevadel laiali tõmmata, aga ei jõudnud ja tore on. Nüüd kasvatab samblaid ja samblikke ja seenigi :) Las siis olla. Umbrohust trügib sinna vaid vaarikas ja sedagi vaid äärde. Puudest kasvavad siin lepad ja üksik kask. (Ma pole kindel, kas ma selle kase alles jätan. Tulevikus viib siis kõigi teiste vee ja toidu ja ega siin nüüd nii palju ka ruumi pole) Üks haavahakatis ja minu istutatud serbia kuusk.
Kes mäletab, see on Hää Koha naabruses ja sinna on maha kallatud kive ja telliseid ja mida iganes. Nüüd on sellele leppade abiga peale kasvanud huumusekiht, aga niidukiga peab ikka üliettevaatlik olema. Hunniku laiali kaapimise mõte oli algselt, et saaks niidukiga ligi. Nüüd ma vaatan seda hunnikut juba teiste mõtetega. P.mäe ongi nagu varalaegas, siin on iga nurga taga üllatus.  (ütleb Tsiil rahulolevalt)


Iirised on mul tagasilõikamata, sest nad olid siiani rohelised. Nüüd on vist juba aeg. Tahaks värvidega keksida, aga fotokas ei võta neid toone kuidagi välja. Pange siis mõttes juurde. See üksik kasetüvi igal pildil ajab mind närvi, ta ei mahu kunagi pildile, sest kask on nii kõrge ja siis paistabki iga kord nagu tüügas. Naabrimehe kuusehekk taamal aga on väga ilus ja võimas.

 Helmikpööristele paistab minu juures meeldivat. Nii palju kui neid ka on, kõik priske tervise juures ja enamus õitseb. Isegi hellikumad on lopsaka lehega. Ju nad saavad siis vee kätte ja minu tähelepanu ka :)
Natuke sassis on. Siia peenrasse sigineb tasapisi okaspuude väikevorme ja allapoole põõsaid ka.


Aga see tegelane näitab oma põhivärvi. Tal ei ole veel sügis. Ta pääses savisest piinapingist millalgi augustis ja nüüd kasvab. Harilik sarapuu, kollane vorm. `Fuscorubra`on oma lehed juba langetanud.


 No ja siidilipud lehvivad ja paistavad igale poole ära. Toolid sügisvärvides :) . Ma haaraks pintsli ja värviks hortensiad valgeks tagasi.


Näiteks nii
Mõnda ei värvikski, laseks neil laiuda ja lisaks veel sorte. Lõikelilledena saabunud on nüüd maha torgatud, õnneks juba augustis.


Lubatud vananaistesuvi on käes? Soe,  ritsikane, värviline.

pühapäev, 6. oktoober 2013

kes elab tamme all

Tänane päev oli väga mõnus. Ilma poolest. Hommikul oli miski uduvihm, selle lasin mööda. Otsustasin, et tänasel päeval teen seda, mida tahan :) Kõik vajalikud tegevused panin ootele. Viimasel ajal olen väga enesekriitiline, nii oli vahelduseks midagi "lõpetada" päris hea. Laupäev kulus nagu mitte millelegile, niitsin, et kevadel oleks lihtsam ja istutasin kuuski, panin sibulaid maasse ja siis igasugused askeldused, mida suureks ei peagi, aga aja võtavad ikka.

Enne kui turbapeenra juurde minna, veidi ajalugu. Tammealune oli see koht, kus oli prügi kõige vähem. Kõigest veidi traati, lagunenud diivan, eterniit ja naat ja päideroog. See koht on mulle alati meeldinud ja siia ei olekski ma peenart teinud, kui ma oleksin turbapeenra jaoks teise koha leidnud. Pluss muidugi ka keldrimägi, mis tuleb korrastada ja kindlustada. Aja jooksul sai selgeks, et tammealune seob tagaaia eesaiaga ja peaks kunagi olema see koht, kus hortensiad alustavad ja viivad maja poole. Üks osa kulgemisest, mis minu vaimusilmas peaks voogamiseks muutuma :)

sügis 2011

kevad 2012
suvi 2012
sügis 2013


Täna "lõpetasin" turbapeenart või kui teisest otsast vaadata, alustasin. Otsad oli vaja ju kokku viia. Pinnas oli varem juba eemaldatud. Vanapaber alla, turvas peale. Ruutmeetri jagu oli juba tehtud. (nagu ülemiselt pildilt näha).Vihmake oli turba ka ära kastnud ja kuna mul pole plaanis enne järgmist kevadet sinna midagi istutada, siis oli üsna lihtne. Dela tehniki. Vahepeal tuli KSJ ja saagis talgulauad jm kraami, mis eelmisest korrast pooleli jäi, ära.
Kivide paigutamine võttis aega. Jõudsin veel raja rehitseda, mõned ettejäänud taimed ümber istutada ja õhtuhämaruses muruniidukiga ka tiiru teha. Hästi jahvatab neid langenud lehti. Tammelehti ja vahtralehti. Vaade sai korrektsem, aga pildistada lõpptulemust ei saanud, no pime oli.
Kuna kaamera oli käepärast, siis pildistasin rohkem. Laivis näeb kõik hoopis ilusam välja, aga mis sellest.
Kes elab tamme all?

laiuv eerika
Walteri kobarküüvits `Rainbow`
Täna päikest polnud ja nii olid sügisvärvid tuhmimad. Heitleheline rodo särab muidu mahedalt ja kaunilt


Kui ma nüüd oma pilte vaatan, oeh. Mäkke olen pagana korrapärased read teinud. See ei lähe mitte.


Siis ma ronisin üles keldrimäe otsa ja klõpsutasin seal ka, sellelt pildilt on näha, et kohati on kivid treppi laotud. :( Pole viga, seda saab parandada. Muide, see suur jurakas on kuivanud tammeoks ja kivi selle all istub mitte toestamiseks, vaid sellepärast, et ma ei jõua seda nihutada. Õigupoolest imestan isegi kuidas ma ta sinna sain.

Veidi enne kooremultsi nägi välja niimoodi

Kui hommikul ei saja, luban üldvaadet ka. Kive on vaja veel paika loksutada. Kaevata peenraäär ja teha ettevalmistusi kevadeks, et suure kännu alt umbrohi välja saada. Känd pole küll peenras, aga nii see jääda ei saa. Kuidas ma kividega minema hakkan otsustan talvel. Siis on aega pilte vahtida ja planeerida. Vist.

Midagi on tehtud. Tunne on hea ja sellest tõotab tulla huvitav lahendus just sellepärast, et keldrimäe külg (küljed?) saab kivi ja mõõdukalt taimi. Maakivi on ikka väga, väga ilus

sügis 2013. hommik

kolmapäev, 2. oktoober 2013

kohanemine

Lõpuks ometi olen kohanenud sellega, et valge aeg on lühike. Ei nutagi suve taga. Septembrikuu teise poole vihm lepitas.  Aias kohtab aga  nt täies kandmishoos metsmaasikad ja püsikud, kes on õitega teisel ringil. Geranium `Jolly Bee` pole veel esimestki lõpetanud. Võtsin veidi nirakamad varred maha ja see kerge uuendus lõi ta kohe roheliselt puhevile.


Olen istutanud veel puid ja põõsaid, tiigi kaldale sai maha pandud viimased kobarpead. Loodetavasti on järgmisel suvel senine vaade lopsakam. Sinna on istutet kolme kobarpea liigid ja nende sordid, ikka kolme kaupa. Kui nad oma täisvõimsuse saavutavad... see saab ilus olema. Poolvarju tingimustes paistab neile meeldivat. Peaks ära ka multsima, siis ei pea end kevadel kohe rohimisega ära nikastama. Päris monokultuurne ka pole, vormi vahelduseks on lisatud kõrrelisi ja palmilehelist tarna. Viimati nimetet taime kollaselehelist sorti oleks vaja. Edaspidi. Hädasti :) ja muidugi suurelehelised brunnerad, kes kokkutulekult minu potiaeda maandusid. Mr Morse ja teised peened poisid :)

Buddleiade õiekobarad lõikasin nagu eelmistelgi hooaegadel tagasi, siis teevad põõsad uued imearmsad kasvud, mille värv on säravalt hõbehall. Põõsad nagu helgiks. 
 Sel hooajal sai istutet ka okaspuude väikevorme, nii et päris paljaks ja pruuniks pilt enam ei muutugi. Olen rahul. Turbapeenras lõõmavad küüvitsad. Ma fännan neid rohkem kui rodosid, mis siis, et õitsemine on tagasihoidlik. Õde tõi Iirimaalt paar kanarbikututti, kuis neil minema hakkab, saab näha. Epimeediumid istutasin ja plaanin ühe väikese külvikatse teha, kui seemnekuprad veel alles on.


Teha on veel palju. Talgute puidusoga on saetud ja vaja kuuri panna. Maakelder üle vaadata ja musumaja paika panna. Turbapeenra ots katta ja täita. Kiiremas korras on vaja kinni katta suure mistraga uus põõsaste ja puude ala. Võrgutada kaks noort õunapuud ja panna hiirekaitse puutüvedele.

Uuel hooajal oleks ikkagi vaja välja mõelda ja valmis teha koht, kus saab taimi paljundamiseks ette kasvatada. Kasvuhoone selleks ei sobi. Köögiviljandus oli sel aastal lahja, ma lihtsalt ei külvanud ega istutanud oluliselt. Kokkutulekult sain portsu flokse ja kuna ma ei suutnud neid paraadpeenrasse paika panna, panin nad ajutisse kasvukohta, et järgmisel sügisel värvid ja sordid üle vaadata ja neile alaline koht leida. Mulle meeldib nende lõhn. Lapsepõlve aiad, teadagi.

Pojengid said ümber istutatud ja eks siis mais-juunis ole näha kui edukalt. Esmaabi peenar on tühjendet ja sealt võiks parema mulla ära vedada, kruusaga täita ja siis olekski selle kohaga ka korras. Ei mingeid saarekesi keset "muru"platsi. Need teevad mu närviliseks.

Räpinas imetlesin jälle punast tamme, tema sügisvärv on hariliku tammega võrreldes ikka väga ilus. Peaks talle koha leidma. Kasvab küll suureks, aga äkki mahutab kuhugile. Mul ju veel ruumi on. Veel. Natuke.
Vaatame.

Liivasema pinna taimed on ilusaks läinud. Sidruniliivatee `Aureus` laiub mõnusalt. Lavendlid hakkavad kuivusest toibuma. Karvast kadakkaera on mul liik ja ilmselt sort, värvivahe on üsna suur. Neil on ka hea aasta olnud nagu tavalisel nõmmliivateel. Väikesest tutsakust on tõhus mätas saanud. Kui koolist koju jõudsin, oli päevavalgust jäänud vaid tund poolteist, kasutasin seda rohimiseks. Maitsetaimede peenra rohimine on ütlemata teraapiline, oled kogu aeg rahustavas lõhnapilves. See jääb kätelegi külge.


Seda tunnet, et paneks jalad seinale ... ei ole veel tulnud.