minu õpetaja koolis kõige parem .... :)

Vanuigi koolis käia on ... Kes veel lapsuke, see peab veidi ootama, et aru saada :) Teistmoodi on. Pärast sisseastumiskatseid oli mul valida kas aiandus või maastikuehitus. Valisin viimase, vaatamata sellele, et minu geomeetriline mõtlemine on nullilähedane ja matas jäin omal ajal kusagile toppama ja teatud tõrkeid tekib siiani, (te lihtsalt ei kujuta ette, milliseid). Joonestamisest rääkimata. Mõtlesin, et küsimus on keskendumises ja seda see ongi. Et ma pean end pingutama, et mõista. Aga jah, laisavõitu olen.
 See selleks. Kolmas kursus on käes ja ega palju ei puudunud sellest, et oleksin loobunud. Läks teisiti. Täna, kui suurem osa kursusest juba kodudes tagasi ja mina valikaines katuseid haljastamas, oli ikka veel huvitav. Unustasin, et tahan koju KSJ juurde ja aeda esimese külma jälgi üle vaatama. Palusalu lihtsalt oskab seda. Kui ma tema tundidest tulen, siis olen laetud kas taimede või kividega :), raskematel juhtumitel plaani maha märkimisega.  Lahendan vaikimisi teemat. Mõtlen mustrites :) Lisaks tema teadmised taimedest. Me alustame nt kiviktaimlaga ja loengute jooksul kuuled kõike, kaasa arvatud hooldust. Taimenimesid tuleb nagu käisest, sõltumata sellest, milline kasvukoht parasjagu käsil on. Praktik. Mul on võrdlusvõimalusi, nt hooldamise loengutega, millest ma mäletan põhiliselt referaatide teemasid ja muud suurt midagi.

Teine õpetaja, kes paneb mu kujutlusvõime tööle, on Reti. Tema ainetundide arv on pöördvõrdeline õpetatava aine mahuga. Juba esimesest kursusest peale. Ma tõepoolest ei saa aru, kes neid õppekavasid koostab? Keegi, kes kasvatab kunstlilli kusagil valges ja puhtas ruumis? Miks pagana pihta on maastikukujunduses nii vähe ainetunde kujundusele jäetud? Ma saan aru, et esimene aasta on mõeldud alusteadmisteks, aga pandagu siis pool aastat juurde, et saaks lõpuks õppida seda, mille pärast ma selle kooli valisin. Umbes, et hakkad nagu midagi jagama juba ja siis ongi kool läbi. Rohkem Retit ei saa. :)

Ja sellest on mul ka kahju, et Vaasa aineid meil rohkem pole. Kõndiv dendroloogia entsüklopeedia. Oska ainult küsida ja kuulata.

Kui nüüd maistest asjadest rääkida, siis raske nädal oli. Kooliminek oli "tormiline" ja mu pea valutas nii nagu see viimase poole aasta jooksul valutanud pole. Nii et esmaspäev läks uduselt. Edasi iga päevaga aina paremaks. Ilma üle ma ei nuriseks, sest vihma oli vaja. Et see vahepeal praktikumis rahena alla tuli, see käib ilmselt asja juurde. Ega me nüüd nii palju ka uhtuda ei saanud, enamasti oli katus pea kohal. Hullematel päevadel. No kui jälle õpetajaid kiitma hakata, siis mehisemate alade esindajad on Räpinas äärmiselt tõhusad ja asjalikud, kui esimesest mitteoskamise krambist üle saada. Rahulikud ja taevale tänu huumorimeelega. Nii, et sellega on ka vedanud. Kesknädalal tegime eksamitööd ja enne seda Retiga väikeaia kujundust. Paberil planeerimisel on omad plussid, aitab avarduda. Maailma veidi teisiti vaadata. Hah, kui te näeksite, mis me minu eesaiaga tegime. Ma pean selle mõttega veel harjuma, harjutuseks päris hea.

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis koolinädalatel on omad plussid. Midagi muud nendesse päevadesse ei mahu, seal on kursakaaslased, kool ja veelkord kool ja vahepeal õdusad õhtutunnid ühikas. Kusagil kaugemal toimub midagi, mingid valimiskampaaniad ja muu jama. See on puhkus. Õppepuhkus. Kuigi jah, koju tahaks ikka :D

Kodus oli hästi. Puuriit oli püsti. Külm oli näppinud põhiliselt suurelehelisi ja seeni ja väikeseõielist lemmaltsa. Roosile `Sahara`olin hea koha valinud, õitses endiselt ja muud tähtsad taimed olid ka veel puutumata. Pildistasin ringi peale, et näha, kus külm esimesena rabama hakkab. Oluline info. Seda tunnet pole ilmselt vaja kirjeldada, mis tekib kui oled eemal olnud ja valdusi üle vaatad. Oh, ma olen nii tänulik, et saan aeda pidada :)



Kommentaarid

  1. Jah, Palusalu oli ka minu lemmikõps.:)
    Ja loomulikult ka herr. Vaasa.:)
    Ja oli tore üks vanem daam, kes andis botaanikat. Nimi oli...eeeh, aeg...Oli oma aine kirglik fanaatik. Tunnid olid hästi huvitavad.
    Igatahes rääkis ta tundides väga head ja valitud sõnadega eesti keelt...eriti tore oli siis see kui mõnda kaunilt voolitud lausesse vupsas sisse kodukandi murdesõna. Harjumaalaste kõrvad ju kohe kikkis, kui setu sõna servapidigi kuulevad.:)
    Minu jaoks oli botaanikatundide tipphetkeks botaanika ekskursioon kevadel Räpina lähedastele maastikele. Käisime nõmmetaimi leidmas ja uurimas, nägin esimest korda harakkuljust, soovõhka ja veel tosinajagu taimi, mida paljusid minu kandis üldse ei kasvagi. Sõitsime lühikesi otsi ja saime päeva jooksul näha nii nõmme-, soo-, kui puisniidutaimi. Siis anti bussijuhile korraldus keerata ühele kõrvalteele, seal palus õpetaja aeglaselt sõita, ise vaatas pinevalt teele. Mingite ainult talle teadaolevate märkide järgi peatusime kuskil metsade vahel. Õpetaja oli väga salapärane. Keerasime tema järel ühele lahendikule ja lagendiku servas kasvasid paar noort kadakat. Tema läks nende juurde ja tõmbas kadakad laiali...tadaa!:D
    Kadakate vahel kasvas heas elujõus tavaline lilla martagonliilia. Aga see, et ta kasvas keset metsi, et niimoodi kahe kadaka varjus, retk, metsa peidetud aarded jne. see andis sellele momendile võimsa sära. Me nuusutasime ükshaaval hardalt toda imelille ja õpetaja lasi kadakatel tagasi vajuda.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Malle Terepson-Madisson. Oo, tema tunnikontrollid ja loengud! Vana kooli õpetaja. Süstemaatiline ja korrektne. Väljasõit on mul ka meeles :DD

      Kustuta
  2. Uudishimu tahab ära tappa, jookseks kohe seda eesaeda imetlema :)
    Katuseaia saad nüüd ju ka:)
    Ja miskipärast pole mingeid pilte, mis siis, et eelmises postituses oli üks parem kui teine

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Katusehaljastuse aine läheb edasi, lubati veel potte ja tünne ka. Eesaed läks esialgu tsoneerimise alla ja taimemuster alles tuleb. Nii et pildistamise materjalid on salastet ;) Kasutasime nii ruutude kui kaarte teemat. Paber aitab unustada seda tegelikku õue seisu. Mis on eelmise aastaga võrreldes juba päris kobe, eriti pärast talgusid.

      Kustuta
  3. Räpinas on tõesti väga toredad õpetajad ja üldse tore õppida. Ka saab siis omast mullist välja ja maailmavaade ka avardub. Mina valisin maastikuehituses veel siis aianduslike väikeehitiste suuna. Vist oli midagi sellist. Ühesõnaga ma kujundamist enam eriti ei saa. Rohkem rajamist. Ka meie Vaasa tunde enam ei saa kahjuks. Ka jäi meil nägemata Vaasa aed, aga võib olla kunagi tulevikus. Palusaluga me kohtusime septembris esimene kord, saime ka tema aeda kaeda. Küll mitte kõige paremal ajal, aga sellegi poolest oli elamus. Nägime ju meie daaliaid, oi oli seal aga õisi. Ma polnud enne selliseid näind. Ja siis veel see Palusalu "imereha". Küsisin, siis et kust tema selle sai. Austriast tõi oli vastus. Väga hea reha oli küll.
    Ahjaa, nüüd vist ei öelda rahe, mitu päeva mitmes kohas liikus meedias uus nimi, TERALINE LUMI. Ma ei osanud muud midagi öelda, et päris lolliks läinud või? Pole siis muud teha kui uusi ja keerulisemaid nimesid väljamõelda?

    VastaKustuta
  4. Jeeh! Selles olen Sinuga täitsa ühel nõul, et viimane poolik aasta võiks kevadeni kesta. Jääks ära see siia-sinna-jooksmine ja eriti totter enne praktika-siis teooria. Tunne et just oled hakanud mõikama ja juba saabki kogu lõbu (loe:kool) läbi, on mullegi mitmeid kordi pähe turgatanud.
    Ja Suured on osad õpetajad Räpinas tõesti. Iga kord, kui Reeda või Reti tunnist tulen on tükiks ajaks peas miljon mõtet, et kuidas?kuhu?mida?jne. Ning koju jõudes valdab mind vajadus hõigata "Andke mulle labidat!!!" Kohe tahaks jälle kuskilt otsast edasi minna. Jep! Pilt on ikka oluliselt "suurem ja laiem" kui kaks aastat tagasi. Mul on ütlemata hea meel, et nii on läinud, et ma Räpinasse otsustasin minna. Ja et meie kursus just selline on nagu ta on! Lahe:)
    Aide

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused