minu õpetaja koolis kõige parem .... :)

Vanuigi koolis käia on ... Kes veel lapsuke, see peab veidi ootama, et aru saada :) Teistmoodi on. Pärast sisseastumiskatseid oli mul valida kas aiandus või maastikuehitus. Valisin viimase, vaatamata sellele, et minu geomeetriline mõtlemine on nullilähedane ja matas jäin omal ajal kusagile toppama ja teatud tõrkeid tekib siiani, (te lihtsalt ei kujuta ette, milliseid). Joonestamisest rääkimata. Mõtlesin, et küsimus on keskendumises ja seda see ongi. Et ma pean end pingutama, et mõista. Aga jah, laisavõitu olen.
 See selleks. Kolmas kursus on käes ja ega palju ei puudunud sellest, et oleksin loobunud. Läks teisiti. Täna, kui suurem osa kursusest juba kodudes tagasi ja mina valikaines katuseid haljastamas, oli ikka veel huvitav. Unustasin, et tahan koju KSJ juurde ja aeda esimese külma jälgi üle vaatama. Palusalu lihtsalt oskab seda. Kui ma tema tundidest tulen, siis olen laetud kas taimede või kividega :), raskematel juhtumitel plaani maha märkimisega.  Lahendan vaikimisi teemat. Mõtlen mustrites :) Lisaks tema teadmised taimedest. Me alustame nt kiviktaimlaga ja loengute jooksul kuuled kõike, kaasa arvatud hooldust. Taimenimesid tuleb nagu käisest, sõltumata sellest, milline kasvukoht parasjagu käsil on. Praktik. Mul on võrdlusvõimalusi, nt hooldamise loengutega, millest ma mäletan põhiliselt referaatide teemasid ja muud suurt midagi.

Teine õpetaja, kes paneb mu kujutlusvõime tööle, on Reti. Tema ainetundide arv on pöördvõrdeline õpetatava aine mahuga. Juba esimesest kursusest peale. Ma tõepoolest ei saa aru, kes neid õppekavasid koostab? Keegi, kes kasvatab kunstlilli kusagil valges ja puhtas ruumis? Miks pagana pihta on maastikukujunduses nii vähe ainetunde kujundusele jäetud? Ma saan aru, et esimene aasta on mõeldud alusteadmisteks, aga pandagu siis pool aastat juurde, et saaks lõpuks õppida seda, mille pärast ma selle kooli valisin. Umbes, et hakkad nagu midagi jagama juba ja siis ongi kool läbi. Rohkem Retit ei saa. :)

Ja sellest on mul ka kahju, et Vaasa aineid meil rohkem pole. Kõndiv dendroloogia entsüklopeedia. Oska ainult küsida ja kuulata.

Kui nüüd maistest asjadest rääkida, siis raske nädal oli. Kooliminek oli "tormiline" ja mu pea valutas nii nagu see viimase poole aasta jooksul valutanud pole. Nii et esmaspäev läks uduselt. Edasi iga päevaga aina paremaks. Ilma üle ma ei nuriseks, sest vihma oli vaja. Et see vahepeal praktikumis rahena alla tuli, see käib ilmselt asja juurde. Ega me nüüd nii palju ka uhtuda ei saanud, enamasti oli katus pea kohal. Hullematel päevadel. No kui jälle õpetajaid kiitma hakata, siis mehisemate alade esindajad on Räpinas äärmiselt tõhusad ja asjalikud, kui esimesest mitteoskamise krambist üle saada. Rahulikud ja taevale tänu huumorimeelega. Nii, et sellega on ka vedanud. Kesknädalal tegime eksamitööd ja enne seda Retiga väikeaia kujundust. Paberil planeerimisel on omad plussid, aitab avarduda. Maailma veidi teisiti vaadata. Hah, kui te näeksite, mis me minu eesaiaga tegime. Ma pean selle mõttega veel harjuma, harjutuseks päris hea.

Kui nüüd alguse juurde tagasi tulla, siis koolinädalatel on omad plussid. Midagi muud nendesse päevadesse ei mahu, seal on kursakaaslased, kool ja veelkord kool ja vahepeal õdusad õhtutunnid ühikas. Kusagil kaugemal toimub midagi, mingid valimiskampaaniad ja muu jama. See on puhkus. Õppepuhkus. Kuigi jah, koju tahaks ikka :D

Kodus oli hästi. Puuriit oli püsti. Külm oli näppinud põhiliselt suurelehelisi ja seeni ja väikeseõielist lemmaltsa. Roosile `Sahara`olin hea koha valinud, õitses endiselt ja muud tähtsad taimed olid ka veel puutumata. Pildistasin ringi peale, et näha, kus külm esimesena rabama hakkab. Oluline info. Seda tunnet pole ilmselt vaja kirjeldada, mis tekib kui oled eemal olnud ja valdusi üle vaatad. Oh, ma olen nii tänulik, et saan aeda pidada :)

aga mina laen pilte üles

Siin pole midagi lugeda. Ma lihtsalt nuuman oma silma pimedatel õhtutel. Esimese hallakese kiuste. Uudised hiljem.

ometi kord sajab !

 Kõige olulisem on see, et sajab.



Päev saab juba kell kaheksa otsa. Valguse mõttes. Pärast tööd ei jõua suurt midagi teha, aga kui hästi planeerida, siis midagi jõuab. Vaatamata kõikidele manitsustele teen aias ümberkorraldusi, sest kevad on veel kiirem aeg.

Mõned taimed on ikka veel ootel, et tuleks vihma ja saaks vähegi mõistlikumalt istutada. Püsikute puhul pole väga küsimust, neile on pangetäis vett päris hea algus. Puudega on veidi teine lugu. Nii et ma loodan, et nüüd sajab ka ja ehk ei peagi tiigipõhja betoneerima hakkama :)

Kolisin kirjud-mirjud kokku ja kaunis veigela, tükki kolm, ühte sorti, saab koha tulevase heki juurde. Läkski pilt veidi vähem närvilisemaks. Pojengid ja päevaliiliad paraadpeenrasse ja sinna sai lisatud ka paar kuriili kobarpead ja mõned hostad, mis andsid kohe rahulikuma värvingu. Kuriili kobarpea (Ligularia hodgsonii) kiituseks peab ütlema, et ta talub võrreldes teiste kobarpeadega kuumust ja kuivust edukamalt, s.t. tänavuse kuumaga ta ennast lonti ei lasknudki, millest ei maksa muidugi järeldada nagu oleks ta täispäikese armastaja.

Vaatasin üle epimeediumid, kes on istutatud palginottide äärde. Nihutasin notid mutiradadele ja täitsin mõned käigud, mis möödusid taimedest, kruusaga. Praegu epimeediumitele paremat kohta pole ja üldse on seal pinnas neile kõigiti sobiv, v a see hull tegelane, keda ma kinni püütud ei saa. Iga känd, suurem kivi jm teeb neid õnnelikuks ja sinna alla nad kohe kolivad ka, mutid ja/või rotid.

Mõni nurgake jäi tühjaks ja lepin sellega, küll nad täituvad. Sarapuu kollane vorm on pärast suvist ümberistutamist ometi kasvama läinud ja ta edeneb uues kohas paremini kui vanas laus savis. Tema peakski tulevikus laiutama hakkama ja pakkuma epimeediumitele ja tiarellidele osalist varju.  Siis saab ka hariliku toominga maha võtta ja asendada mingi teise põõsaga.

Jagasin (eelnevalt leotatud) astilbesid, et  pugenud naati kätte saada. Kui naat sisse jätta, kasvavad lõplikult  täis. Astilbed nihkusid veidi tiigi suunas, mitte küll suurelt, just nii palju, et kausist välja tulla ja uued ära mahutada.  Teisele poole ei saa neid suunata, seal on pinnas liiga kuiv.

Jõudumööda tegelen turbapeenraga. Nihutasin otsakivid ära ja visuaalne pilt paranes hoobilt. Eemaldasin veidi pinnast, et saaks katta ja turba peale vedada. Turbapeenart olevatki hea luua sügisel ja istutada kevadel. Talvega turvas vajub ja niiskub, ei pea teda ise hullul moel vetitama. See nn uus ots on mõeldud neile taimedele, kelle juurekava on pindmisem, s.t. ei vaja suuri sügavusi.

Isekülvid. Korjasin kokku faasseni naistenõgese oudolfi tegemiseks :D s.t. lõunalohus on mõned kohad, kuhu saab lahti lasta laiutajad ja las nad siis laiutavad seal. Kui ikka väga jamaks läheb, niidan maha.
Budleia tuleb endiselt siit ja sealt maa seest ja villane nõianõges ka. Viimane on küll huvitav, sest ma lõikan teda reeglina tagasi. Õitsemine muudab ta alati selliseks tuustiks, et valus vaadata, aga oma värvi ja habituse poolest kuulub ta endiselt minu TOP10sse. Jutud selle kohta, et ta on kaunis ainult täispäikeses, ei pea paika. Poolvari sobib talle suurepäraselt.

õisi

 

ta on nii kaunis

Epimedium grandiflorum `Rubincrone` Suureõieline epimeedium. Saabus kevadel ja otsustas nüüd õisi näidata. Oh, ta on seda väärt!

Tegin aiatiiru, viimasel ajal on päris nukker pilt, kõik on kuivas kokku tõmbunud. Ja siis ma avastasingi, et näe, kes õitseb!

hõissa talgud! :)

Ma ei teagi millest alustada. Kui kokkutulek sai ära peetud, siis istusime ühega minu kolmest ja  arutasime, et mida ma tahaksin veel enne suurt sügist ära teha. Esimesel aastal sai raiutud aken või õigupoolest läbikäik, et saada maja palkide vahetuseks mõne jupi.
Kolehoone haigutas etteheitvalt iga kord kui ma vaatasin või möödusin või ... No mõni ehitis võib ikka väga kole olla. Millest see kõik kokku polnud pandud. Küllap käepärastest materjalist - vanad uksed, bituumen, eterniit, ohtralt traati, tõrvapappi, veelkord eterniiti. Palke ikka ka. Sein kuni kaks.

Niisiis talgud. (Huh). Panime paika päeva, et jääks piisavalt aega ette valmistada ja kutseid saata. Mida lähemale päev jõudis, seda rohkem sain aimu, mis toimub ühel septembri laupäeval Eestimaal: lubatud komandeeringud vanematega, kartulivõtt muidugi, sünnipäevad, juubelid, teatrifestival (no muidugi, selle ma unustasin), haigestumised, lihtsalt töö jne jne. Kujutlesin kuidas me kolmekesi talgutame ... aga läks hoopis teisiti. Ladusalt, lahedalt, asjalikult, muhedalt.

Hommik algas paljutõotavalt: (siin ja edaspidi Muhediku ja minu ja Liisi fotod läbisegi)

Nagu ikka jõudsid kõige kaugemad talgulised esimesena kohale :) Muhedikud täies koosseisus. Kadri ja siis Kristiina ja siis kõik tulidki!

 Plaan A oli saada sauna lappimiseks vajalikku palki. Plaan B küttematerjali. Ja üldse ... Reede õhtul töönimekirja üle vaadates tundus lähteülesanne  ... Mitte lammutamise pärast, vaid kuhu kõik see soga pannakse, bituumen jms tore kraam. Kuhu miski paigutada oli läbi mõeldud, pluss talgude salarelv - Kaaren. Tema oli ka kõik hästi läbi mõelnud.

Näide katusematerjalidest pärast eterniidi eemaldamist

Lammutamine kulges omasoodu. Taustal sagisid kruusatoimkond ja asjadeotsijad. Ma üritasin küll vahepeal siin seal käed külge lüüa, sest kõik toimetasid nii hästi, aga pidin siis küsimustele vastama kuni järgmise katseni.

Aukartustäratav kogus kruusa veeti kuslapuumaja tulevase põranda alla. Kes on seda tööd teinud, teab kui raske see on. Nüüd on vaja see vaid laiali ajada, kinni tampida ja kiht liiva ning kivid ja voila - kuslapuumaja võib paika tõsta. Kui kruusavedu läbi, tegi Kadri Kesset ja niitis "muru". Kaaren oli üldse nagu kloonitud, teda jätkus iga töö juurde. Liina hakkas lõkkemeistriks ... ja mina üritasin vahepeal kartuleid keeta. Muhedik jäädvustas meie ponnistusi ja ma käisin vahepeal temaga sõjanõu pidamas. Kui sul on aednik käepärast, siis ega seda ei või ometi kasutamata jätta. Saime sotti, mis mind aias ikka häirib.

Raske on leida midagi ilusamat palkseinast. Isegi kui see on kohati pehkinud ja veidra nurga all. Kui veel õhtupäike ka sinna peale paistab. Siin pildil on õhtu veel kaugel.

Ma lihtsalt pidin selle pildi lisama, nii kõnekas :)

Leia pildilt uks :)

Samal ajal lõunalohus ... Tee peale jäi strateegiline vaatepunkt (pilt on tehtud hoopis teisel hetkel)

See võiks nüüd palkseinaga veidi võistelda ... aga tagasi Asjadeotsija juurde. Kui suurem praht ja prügi oli koristet, algasid väljakaevamised. Lisaks varemleitud vankriaisadele jm kraamile leiti ka algus uuele vundamendile :)

ja

Vahepeal lõikasime pidulikult lahti mu elu esimese arbuusisaagi :) Krõksus nagu peab ja oli vaatamata oma suurusele (õige pisikesed teised), magus ja valminud nagu arbuus olema peab.

Õhtuks oli meie tööväli  umbes niisugune:

ja niisugune

Päeva lõpetuseks sai Maria tehtud kirjakodu ka uue värvi, et maailma parim kirjakandja saaks mulle ikka teateid tuua ja zeitungit ka.

ja pühapäeval lubasin endale veidi palgiromantikat ning homme lisan pildi sellest, kuidas puuriit endale koha sai :)

See oli üks väga, väga tore päev ja ära sai tehtud suur töö. Hilisõhtul kui me KSJ-ga veel lõket togisime ja ritsikad saagisid ... Seda ma kirjeldada ei oska. See jääb siia ja seda on tunda veel kaua. Üksi ma neid liblesid ikka laulma ei pane:D  Aitäh!

hommik toob tagasi kõik

Tegin eile hilisõhtul pihlakaid ja tundsin end ühena pikast esiemade reast. Teate küll. Pliidi ääres aega veetis, maasikatest moosi keetis... ja kui võttis põlle eest, põlle eest ... :)
Aitäh Muhedikele :)
Hommik toob tagasi kõik (Kummardus Kaplinskile, mis sest, et veidi tagurpidi ...)