laupäev, 27. juuli 2013

tantsud Lorainega

 Päev nagu iga teinegi. Hommikul oli udune ja korraks tekkis mustikametsa igatsus, aga võtsin end kokku ja koristasin kuuri, et saaks asjad ja puud mõistlikult ära paigutada. Kütsin veidi, et maja tuulutada, rõskeks läheb muidu. Vaatasin seda jubedust elu(?)toas ja põgenesin õue.  Kaevasin paraadpeenra pinda, u 2-3 m2. Siis läks ootamatult palavaks ja kolisin lohuaia varju. Vedasin turvast ja parandasin pinnast. Turvas on ikka luksus, ei kaalu suurt midagi, aga mõikab hästi. Päästsin paar sõnajalga päikese ja tuule käest ja jagasin boikiiniat, kes on väga tellima nägu. Vaatasin mutikäike ja vahepeal tekkis isegi mõte, et ühe kallaku koha, kus on väga liivane ja põhikäigud, kaevangi üles, teen maatasa jne. Ei teinud.
Vaatasin üle need tegelased, kes said suure päikese eest ära istutatud - laudleht ja rodgersia. Neil läheb juba päris hästi. Minul üldiselt ka.


Mida lähemale kokkutuleku päev jõuab, seda murelikumaks ja enesekriitilisemaks ma muutun. Et seda hajutada, tegin õhtuse ringkäigu ja selle võiks Loraine (kare päikesesilm `Loraine Sunshine` auks ka tantsuks Lorainega nimetada.

Ega ta mul nii väga peidus olegi, aga ilmselt vääriks ta uhkemat kohta.

Ma ei tea, kas see oli õhtuvalgusest või millest iganes, aga tema valge ja rohelise kombinatsioon on haruldaselt soojades toonides. Sõltumata taustast. Õitsema hakkas ta paar nädalat põhiliigist hiljem.

Aga tantsijaid on teisigi. Mõned on udupeeneks kasvanud.

Mõned on ilusaks kosunud nagu nt kobarpead, kes ei minesta päikese käes. Mõni eriti visa hing, kellega tunnen teatud sugulust:


Kui ma oleksin KSJ, siis paistaks lohuaed nagu peopesal ja ma ei peaks kännu otsa ronima. Umbes nii:


Eile õhtul, mis oli imeliselt tuulevaikne, oma lapsi oodates ja õunu nosides mõtlesin, et see on imeline, et mul on oma kodu ja valge klaar :) ja et kuigi kõik on veel nii räämas ja tuhat tööd ootamas, siis on see endiselt üks suur ime ja ma olen selle eest väga tänulik. (no ja kõik need teised asjad ka, Sa tead küll, KSJ ja kõik see pere ja sõbrad lähedal ja kaugel). Hingerahu. Hetkeline soovideta olek. Suveõhtu.

teisipäev, 23. juuli 2013

oimetu

Ma olen ilmselt selge kiiksuga. Juba teist aastat hindan oma võimeid üle ja annan endale kirglisi lubadusi, et järgmisel suvel ma nii enam ei tee. Ei osta taimi, kui kohta veel pole jne. Eriti puid ja põõsaid ja püsikuid. Kiiks aga on hoopis koolieluga seotud. Ma ei saa aru, miks ma alati valin pikema ja keerulisema variandi. (iseseisev praktika). Võinuks ka midagi lihtsamat teha. Kaevamine ajab judinad peale, sest oleks vaja kaevata veel kuslapuumaja ümbert ja seest, kasvuhoone ümbert ja seest jne jne Õnneks on need kohad, kus labidas ei põrka tagasi puujuurte või telliste pealt. Seal ma targu ei kaeva. Tõmbaks üldse poolele krundile palaka peale ja nii et sinna alla jääksid kõik lagunevad savimajad jms jubedus. :D

Üritasin täna läbi kaevata poole ettenähtud peenrast ja üldiselt see ka õnnestus. Tänu sadanud vihmale istutasin maha viimased kerad, kelle kannatus oli ilmselgelt katkemas.(elupuud). Sisuliselt tuikusin tuppa. Lugesin blogisid ja vaatasin ka fb-sse. Seal käib kirgline taimevahetus. Tehke või tina, aga mina potistada ei jõua, aga mõned kurerehad on saadaval. Küllap jõuan enne 10ndat ka pildid üles panna.
Mõned pildid, mida otsida pole vaja, sest värkselt üles võetud.

Heliopsis helianthoides. kare päikesesilm. Soovitan kõigile algajaile, lollikindel, pika õitsemisajaga, kõrge ja seisab ise püsti :)
turbapeenra uuekene Leucothoe fontanesiana WHITEWATER®

reede, 19. juuli 2013

tuul ja vesi ja pestud aednik

Andis alles kolm päeva puhuda, et taevaluugid lahti said. Oli ka viimane aeg. On üsna narr ilma pärast masenduda, aga see lakkamatu päikesepaiste koos mulla kuivatamisega hakkas juba närvidele käima. Ma ikka kastsin jõudumööda, aga puude istutamiseks tänavune suvi küll ei sobi. Eriti kui mõned on ülekasvanud või napi juurekavaga.

leebe tuuleke

Minu aiatöö liikus ka ühest varjust teise. Kui päike jõudis tamme alla, siis kolisin lohuaeda, sest seal oli osaline vari, sealt omakorda järgmisse varjulisse punkti. Muidugi on hea võtta üks projekt korraga, aga sellise ilmastikuga ei saa. Oli küll plaan paraadpeenar läbi kaevata, s.t. ette valmistada, aga ma pingutasin esimesel päeval üle ja teisel päeval seisis sealkandis valgusfoor. No ei tahtnud hakata rahvast ka lõbustama. Nii ma siin püüangi lahtisi otsi kokku viia ja taevale tänu, abilisi on ikka ka. Vahel kohe mitu päeva :)
kaeva siin :)


Kuna mul on nüüd kive, siis on üks plaan edenemas. Mul oleks vaja küll mägisibulate ala kivid korralikult paika panna, s t närviline kribu krabu suuremate vastu vahetada, aga see võib oodata. Lohuaias tegeleb üks tüütu tüüp ja ma pean oma epimeediumid paremasse paika saama. No ja üks valgustav jutuajamine tuli kõigiti kasuks. Plaan võiks kanda nime "turbapeenra vabastamine" :) Mulle juba meeldib. Näen, kuidas kõik lõpuks ühendet saab ja paremini, kui ma esimesel aastal mõelda oskasin. Jess!

Abiline  aitas mul jagu saada kändudest. Me urgitsesime savi ja mulla ja oksaräga ning siis tuli KSJ, kes ei saanud meie rassimist rahulikult vaadata ja paigutas kännud vasakule. Üks on veel ripakil. No neid võib tarvis minna ju. Vist. Kunagi või veidi varem. Mul on siin nüüd põõsakoht, aga kelle jaoks, veel ei tea. (Anna võttis ette krundi kõige hullemad lõigud ja sellest oli hiiglama kasu, rääkimata sellest, et ta mõjub lihtsalt tervistavalt. Lapsed üldiselt teevadki nii kui nad suureks on kasvanud :D)

Peenrasse tekkis ruumi, s.t. see kuidagi pikenes. Pidigi, sest kunagi või varem peab see ju tiigialaga ka kokku saama. Väikesed pakud aga lähevad töösse. Eelmisel aastal praktikal olles paigutasime pakuteed kallakule. Mulle see meeldis, aga pean ise veel vaatama kuhu ja kuidas, et asja ära ei hakiks ja kenasti sobiks. Lohuaed on äkki sündsusetult väikeseks muutunud ja nagu ma mannavahu tagasi lõikasin, hakkasid hortensiad kohe edenema. va paar, kelle alla mutt käike teeb. Ühe tõstsin ümber. Täna, sest et VIHMA SADAS JU :D (sajab, sajab, nii tore!)

Siis mõtlesin, et peaks ühe postituse tegema lilledest, kes õitsevad, aga kelle õisi teie ei näe, sest kokkutuleku ajaks on nad lõpetanud ja eraldi postituse Mati auks, kellelt ma eelmisel aastal ohtralt liiliaid sain.

Ümberpaigutamise käigus kergitasin fortunei kikkapuu oksi ja neil on juured all, kui keegi tahab, võin potti panna või mis veel parem, võib kohapeal potistada.
Vihmade vahel multsisin nagu jaksasin neid kohti, mis ilma, sest turvast õnneks jätkub nii selleks kui järgmiseks hooajaks. Vist.

Ma olen selle kastmise eest väga tänulik.


esmaspäev, 15. juuli 2013

pisuke juuli

Seda on varemgi juhtunud, juuli, see Igavene juuli, esineb eriti kiirel ja lühendatud kujul. Küllap sellepärast, et mul on puhkus ja praktika. See viimane on veel veidi saladus. Suvesaladus.
Mõnes aias on liiliad vot sellised. (tervitused Evele!)

ja peaaegu sellised, fotokas ikkagi veidi luiskab. Veel tumedam on.

ja ihaldusväärsed nupud
Käisin Tagatalu aias. Ja esimene mõte oli, oh kui hea, et mu aed nii väike on :) ja siis tahaks ka sellist tuleviku parki... ja et ühest külastusest jääb väheks, oleks vaja kauem ja pikemalt ja hommikuvalguses ja kasteudus jne. Tänud KSJ-le kes terve nädalavahetuse minu kasvupindala suurendamisega tegeles ja siis veel minuga kaugele nuka taha sõitis. Vihma sadas, aga nagu viimasel ajal kombeks, pesi taas linnatänavaid.

Tänane päev aga oli Hea. See tunne, kui osaled mingis suuremas sünergias ja näed loomingut kuju võtmas. 


neljapäev, 11. juuli 2013

aalujate kokkutulek 2013


Tänavune aalujate kokkutulek toimub laupäeval, 10.augustil Kiskjasiili aias. Muhediku poolt algatatud kokkusaamised on teinud väikese tiiru ja on otsaga Tartumaal tagasi. Saame kokku viiendat korda. (korraldajal jooksevad judinad üle selja:D )
Tegime näoraamatusse väikese grupi. Aiablogijad, kes pole sinna trehvanud, võivad minuga ühendust võtta karolinkarolin[ätt]gmail.com. (eriti Togram, Tistou ja Nodsu :D )

teisipäev, 2. juuli 2013

linnainimese jõnksud

Huvitav, et esimene mõte, kui kraanist vett ei tule, on see, et pgn, mis ma nüüd teen, tiigivesi ei sobi ka pesu loputamiseks ... Alles pool tundi !  hiljem meenub, et mul on tagavarasüsteem,   ma saan vett pangega ka kaevust vinnata.

Kui elaks linnas ja kraanist vett ei tule, siis oleks ikka tõsine jama majas. Erand oleks Kärdla linn, kus allikad voolavad suisa tänaval.

esmaspäev, 1. juuli 2013

juunikuu lõpetamine

Nädal vahetatud. Lubatud vihm jäi tulemata, aga aias toimetasid Eriti Tublid Abilised. Lõpuks ometi on pujumets, mis mühas nagu elav etteheide,  maha võetud ja veel igalt poolt, kuhu ma niidukiga ligi ei pääsenud.
Minu silmale on see ilus vaade ja hetkeks hingasin välja :) Eile kaapisin pisut kokkugi ja lasin niidukiga üle, saab täitsa jagu. paremale jääb lõkkematerjal, põletada praegu ei saa, pole aega ja enamasti on ka tuuline. See rada, mis on rohelisem on kevadine ponnistus, niitsin endale käigu tee sisse. Aasta tagasi oli seal aga kuumaastik - suure traktori rööpad, nii et ma olen endaga väga rahul. Valge ristik on niidumehe nuhtlus, ta kasvab 24/7. Need vitsakesed aga seal kaugel on lõhmused. Paluks saartega mitte segi ajada :)

Nagu ka pildilt näha, esimesed Mati Rangilt saadud liiliad hakkavad õitsema. Muttide kiuste.  Parempoolsel on loomutruumad toonid. Aga ega ma ei märganudki suurt midagi enne kui pühapäeva õhtul. (Liiliate kasvukoha tähistamiseks kasutasin sügisel küüslauku, kevadel mõtlesin, et mis jama mul siin kasvab, küüslauk?! )
Juunis on vihma väga napilt antud. Taimed tulevad omadega küll välja, aga kõik õitseb nii kiiresti ja juba alustavad need, kes peaksid augustis õisi näitama. Positiivne on see, et nii heina kui umbrohu kasv on pidurdunud, ei pea nii tihti niitma. Mutid on paljunenud ja mahavõetud lepiku kohal hakkavad esimesed lepavõsud end näitama. Olen lohuaeda mõned taimed juurde istutanud, kirjulehelisi vähendanud ja rohelise osakaalu suurendanud. Kirjulehelised püsikute jaoks on liiga vara aiakujunduslikus mõttes, nad tahavad alati erilist kohta ja kipuvad soleerima.

Nädalavahetusel:

sissesõidu tee jaoks tuli maha võtta õunapuude harud mõlemalt poolt ja kolm sirelit. Paigutada ümber prussid ja enne seda neile ruumi teha. (Pisipuuriida ümberpaigutamisel kohtasin Väga Paksukõhulist Sisalikku. No ma ei tea, tal oli selline nägu nagu oleks konna alla neelanud. Kõht oli suuuur, vaevalt sellise putukate hulga juures näljapaistetust esineb, ma unustan kogu aeg ära, millal sisalikud lapsi saavad, võib olla oli lapseootel? Igatahes passis ta ühe halu otsas üsna pikalt nagu oodanuks, et ma mõtlen ümber. Ei mõelnud. )

Jõulised tööd olid muidugi KSJ õlul ja talle oli abiks mu vennapoeg, kes on ka suuremat sorti jõud. Õhtuks oli läbimurre tehtud ja pilt üsna jube, sest (jälle) kõik (veidi) lagedam. No esimene suvi oli ikka puhas meelakkumine selle kõrval, mis praegu toimub. Saad ühe koledusega enam-vähem harjuda, kui tuleb uus peale. No vaja jälle puid ja põõsaid istutada, aga enne vaja plaanida, et kuhupoole lund lükkama hakatakse ja kes seda talub jne jne

Laupäeva hommikul vahtisin siis turbapeenart. Paigutasin kive ümber, pärastlõunal tuli vilgas abiline ja vetitas turvast. (Pump ütles jälle üles). Pühapäeva lõunaks sain nii kaugele, et hakkasin istutama. Valmis ei ole, sest kolm kivi on paika panemata, sealt viis kärutee sisse-välja. Kivide paigutamiseks on KSJ abi vaja. Üldiselt meeldib turbapeenar mulle juba rohkem, aga päris viis veel pole. Ümbrus tahab koristamist ja ääred tegemist jne jne. Istutasin siiski kaks igihaljast rodot ka.



väga pirakas kivi, aga
need hõredad seal ääres
Nädala teises pooles saabub männikoore mults ja hää oleks kui see tuleks koos vihmaga. Paremale poole sai paigutet heitlehised rodod, sinna tuleb õhtupoole rohkem päikest. Notte esialgu rohkem ei lisanud, pole selliseid, mis mulle meeldiks, kasutasin siis kive. Küllap ma Pärnumaalt mõne kännu vm ära toon kui kodukodu külastan. Natuke ärevil olen ka, et kas sai kõik õigesti tehtud ja hea meel, et taimed ometi valla päästetud.

Niisiis. Olin tegelenud aina rohelise ja pruuni jm rahulike toonidega ja kui õhtul läksin aiaringi tegema, siis lohuaia mannavaht lõi mu vaat et hingetuks. Õue pealt neid praegu ei näe, kännud jäävad ette, ma võin ju teha ükskõik kui palju pilte ja küllap on blogikülastajad ühest ja samast vaatest tüdinudki, seda ma edasi anda ei saa. Oranž aiatool sai veel ühe funktsiooni - ta on nüüd taustajõud, kes värvid ära näitab.



Mõni aga läheb järjest sinisemaks nagu varasematest postitustest näha on. Siinkohal küsimus Muhedikule - millal ma peaks külvivalvel olema, et ta mulle liiki ei külvaks? Kas tõesti peab õie maha kaksama :(

Arbuus teeb ilma, vist. Eelmisel suvel ta vaevalt nii kiiresti oma mõõtmeid muudaks. Minu nunnu. Õigupoolest pole oluline, mis maitsega ta on, teda on tore kasvamas näha ja keegi peab sellest soojast suvest ju võidumehena välja ka tulema. Kui ta kavatseb kasvada nagu peab, siis see kastike jääb talle küll kitsaks.

Mägisibulad elavad. Kivirikud põevad kuuma. Kukerpuudele sobib ja punane leeder ei kõssagi. Kivid on ikka veel kohendamata. Olgu, see pole kõige kiirem asi hetkel.

Kuiv on endiselt. Eks ma õpin, mõnest kohast võtan püsikud ära ja panen põõsad asemele, enne seda mõistagi parandan pinnast ka. See jutt käib saunavälja otsa kohta.
Istutusalasid rohkem ei tule ( kinnitab nagu mantrat endamisi), ainult "paraadpeenar" läänekülge. Palju neid siis üldse on? Ega palju polegi: saunaväli, lohuaed (see saab tulevikus olema müüripealse aia, kus kasvavad puud ja põõsad, osa) ja lõunalohk, kuhu on komandeeritud eriti vastupidavad tegelased. Nojah ja turbapeenar, mis saab tulevikus tiigikalda taimestamise kaudu ühendet. Kogu lugu :) Vist.

Jätkaks rohkem puisel noodil, see oleks arukas valik. Kahju, et juuni juba otsa sai.