reede, 28. juuni 2013

juuni ots ja turbapeenra algus

Üldiselt on mõistlik teha üks projekt korraga, aga vahel on asjaolud sellised, et arukas on lasta ära teha need tööd, millest hiljem sõltub hulk teisi.  Vana sissesõidutee on siis nüüd üles kaevatud ja kraaviga suletud. See meeldib mulle, tulevikus saab sinna kuused lahti lasta ja olematu eesõue privaatsemaks teha.  Edaspidi sõidavad siis kõik sajaga mööda. Uus sissesõidutee on alustatud, aga lõpetamine seisab nüüd minu taga, ma pean õues ruumi tegema. Jälle üks traataed maha võtta ja plats puhtaks teha igasugusest jamast. Teeehitus on mulle tegelikult vägagi kasuks tulnud, sest oskajad mehed teevad aedniku elu märksa lihtsamaks.

Järgmiste aastate huvi oleks tiigikallas ära katta maakividega. Nii et kõik materjalid ja viited, kuidas seda teha, on teretulnud. Kangas alla? No ma väga ei usu sellesse, juured leiavad ikka tee, kas siis tiiki või üles. Kivide vahele hakkab ilmselt ka üht-teist kogunema. Oh ei tea, küllap ma lahenduse leian.

Turbapeenraga olen mõttes tegelenud juba teist hooaega. Täna paneb küll muigama, et olin ikka naiivitar, et teen selle ühe nädalaga valmis. Kui tööl ei käiks, siis ehk ... Hea oligi, et ei jõudnud. Sain lahketelt naabritelt maakive ja ääristamise mure on murtud. Jäänud on vetitamine ja istutamine ja katmine.



Püüdsin kive panna nii, et ei oleks ühtlane suurus ja joru, midagi ikkagi häirib mind. Eks see ole üks suur kaagutamine enne munemist aga ma pole kindel, et ma viitsin hiljem pilte laadida. Tagaplaanil on kännujäänukid jm soga. Esimese veerandi turvast panime koos väikese Kajaga kohe pärast jaani, siis saingi aru, et nii suurt ettevõtmist on ikka mõistlik abiväega teha. Turbaga plätsimine on ju tegelikult mõnus. Sõltub kogusest :)

Viimased päevad olen oma tegutsemise sättinud vee järgi. Kolmapäeval kastsin, neljapäeval kastis taevas ja nii käisin eile õhtul üle need kohad, kus vesi pinnase pehmemaks muutis. Täna jälle särab päike, loodan, et jõuan õhtul kuusealused savid ära multsida enne kui kaane jälle peale kõrvetab. Lõunalohus on jälle vastupidi, seal on liivasem ja vaja ka katta.

Mõtted on endiselt turbapeenra juures ja eks te ise tea, kuidas lahendused tulevad, annad lähteülesande ja siis tegeled muu nipet-näpetiga, kuni ilusal hommikul turgatabki päehe, et kui õige ...
Ma muidugi kaalun veel, aga kavatsen mõnest igihaljast rodost siiski loobuda - läheb rohevahetuseks. Mulle meeldivad küüvitsad rohkem, nende lehed on ilusamad. Saaks juba potijooksu tegema hakata, et näe, sinu panen siia ja sina lähed sinna ja ahsaa ...

... järgneb


neljapäev, 20. juuni 2013

...

Selleks, et istutada puu, tuleb veidi vaeva näha. Tugedega on kitsas, need oleks tulnud juba enne puud paika panna. (ohkab).

Kui aga nt puju oleks puu, siis oleks mu põld juba mets.
Kuusk on harilik, aga väga armsa moega

Vihm ripub taevas, aga alla ei tule. Tänavu näikse suvitajate suvi tulevat, ehh, see ei vaimusta mind sugugi.  On muidugi tegelasi, kellele see sobib, mõned hakkavad varsti siniseks minema

Eelmisel aastal Muhedikelt saadud kollane laine kasvab ka hästi, vaatamata sellele, et nad said veidi puude istutamisega pihta. Järgmiseks oleks teile väike ülesanne: leia pildilt arbuus

Kasvab õues, kastis. Sellise koha peal, kus isegi kõige paadunum rannatante vastu ei paneks. Seal küpsevad teised ka. Mõned salatid ja tillid.
Mõned panin põhjata paja sisse. (põhja saab tellisekildudega lappida, ühtlasi töötab nagu drenaaž) Mitte, et mulle meeldiks lilled kingades, kummikutes ja mütsides... seal on ju kitsas. Helmikpöörise lapsukese peaks sealt ära võtma, ta oli nii hädine seal kuumas peenras, kolisin siis veidi jahedamasse. Nüüd juba kasvab.


teisipäev, 18. juuni 2013

illustratsioonid

Alustame lehtedest. Saunavälja peenar on üles ehitet kontrastidele. Rosolje just pole, pigem rõõmus suvesalat ja seda juba varakevadest, kuigi vormilt on siis kõik tagasihoidlikum. Alustasin seda ala mängides jaapani enelasega, siis kolisin heucherad ja see on põhiliselt nende süü, et sai kontrastid valitud.

siin nad kasvavadki
tahaks ka sinist jõge, aga ... 
vaatan alla, lohuaia poole. jaapani enelas on istutatud tegelikult tema lehtede pärast. kui õitsemine väga roosaks kätte läheb, siis pügan ära  keradeks tagasi. 
kellel liiliaid pole, võib punaseid toole kasutada, need töötavad ka hästi
valge võiks olla kaugemal, aga siia on ta toodud, et ta lööks punased astilbed särama. lohuaia vasak pool on hetkel tõepoolest ilus. astilbed alustavad varsti ja mõnda aega on siin vaid valge-roosa-punane vaht, mis juuli lõpuks annab maad rahulikumale rohelisele. esialgu on mu aias palju värve. näis, mis ma sellest tulevikus arvan.praegu tunnen end  nagu suures maalritöös.(teate küll, mis pintsliga, mis pintsliga...)


No ja kuidas saakski neid mitte imetleda. Lase või kõhuli ja püherda :) õrn. habras. õrn.

Heuchera sanguinea 'Leuchtkäfer'(?)

Berberis thunbergii `Aurea`seemik
Philadelphus coronarius `Aureus`
Siin on mõned tutsakad, kes ootavad paraadpeenrasse kolimist, peamiselt heleeniumid ja karedad päikesesilmad, siilkübarad.
Geranium pratense `Dark Reiter`ja Berberis thunbergii ` `Gold` x `Admiration` seemik
huh. üldiselt ootavad thunbergi kukerpuud oma kohta ja potis muutusid igerikuks, tõin nad juuri sirutama
Minu absoluutne lemmik. Tal ongi sellised värvid. Päriselt.

Berberis thunbergii `Admiration`seemik
Liigume edasi. Istutasin lohuaeda peekerlilled. Nende toon on pildi peal violetsem, tegelikkuses on nad roosamad. Neid tegelasi ma veel ei tunne, minu esimesed peekerlilled. Pikeerimise jäägid. Tagaplaanil paistavad kaks vitsa, need on Ulmus glabra 'Exoniensis´


Stachys macrantha

Kõik muutub, juba tänagi. Istutasin kolm jalakat, rohkem ei jõudnud, nad on suured. Loomulikult on raulikumaid paiku, nt vana põld, kus vohab puju jms ja müüriaed, kus hakkavad domineerima puud ja põõsad. Praegu domineerivad seal saarehakatised ja kõiksugu muu, kõrvenõges jt, kännud ja tellised.

Pärast vihma on aed ilus. Tuul on küll räsinud, aga õnneks mitte väga hullusti. Siin ma siis toimetangi.

esmaspäev, 17. juuni 2013

elu nagu Hollandis

"Sajab", ütleb Tsiil rahulolevalt. "Jahe, jahedam, sajusem", ütleb veel rahulolevamalt. Kõik sellepärast, et KSJ mehhaniseeris kastmise ära. Konnad jälle šokis. Kaanid ka loodetavasti. Taevast vett on siiani antud jaokaupa, süvakihtidesse see ei jõudnudki, aga puude pärast oli vaja teha lisaponnistusi.
me ka, me ka, peseme end veega :)

No ja ühel hommikul avastasin, et hobused on käinud. Üldiselt olid nad viisakad, taimi ei söönud, ainult üks kobarpea oli saanud kabjahoobi. See oli too tuulisem öö. Küllap tahtsid vett, igatahes tiigiäär oli kabjajälgi täis. Vaatasin neid ja mõtlesin - jälle ühed augud, mis on vaja uuesti täita. (Teeb ettepaneku nimetada koht ümber Augumäeks)

Muidu läheb kõik omasoodu. Toimetan õues juba pikemat aega nagu näidisaednik või näidismaakas vms. Ära tüütab. Võtaks õige kätte ja istutaks teisele poole väikesi kuuski kõik need armsad jalakad. rrrrrrrrrrrrrrrrr või tõmbaks ühe pika pesunööri ja laotaks selle voodipesu täis, siis saaks sügiseks voodipesu saja halli varjundiga.


Muidu vaatan rahulolevalt, kuidas eelmisel suvel loodud alad ilmet võtavad. Vaatamata vahepealsele kuumalainele on isegi liivasema pinna elanikud laienenud ja kosunud. Hoian neil silma peal ja need lemmikud nagu kohe teaksid :) Verev kurereha `Alba`läbimõõt hakkab varsti napilt meetriseks minema. Praegu on veel üksikud õied, aga varsti on ta valge kuhil.

Kurerehadest kindlalt minu lemmik, sest ta on ümar ja pitsilise lehestikuga ning säilitab sellise vormi hilissügiseni.  Teine sarnane ja isegi kompaktsem on korea kitseenelas, väike, ümar ja vastupidav. Minu nunnud :)

Murulaugud on küll rohkem söögikraam, aga lasen neil ikka õitseda ka. Puhtalt lugupidamisest :)
Ja sarapuu, mu sarapuu,  on saanud lõpuks hoo sisse. Lepik läinud, nüüd on tema aeg. Kasvab mühinal ja päikeses on uued võrsed punastes toonides. Ega tal kerge pole olnud, kaheksa aasta jooksul kolm ümberistutust, nii et sisuliselt on ta viie aastane. Tartus pidin teda korra pügama ka, see neile ju ei sobi. Mitte eriti. Pmäele saabus ta napi juurekavaga, aga pole oksagi kaotanud. Visa hing.

Kui luua sellise värvikooslusega ala nagu saunaväljal, siis oleks hää vahepeal veel kärtsuma aktsendiga tähelepanu kõrvale juhtida. Nüüd on kõik tuliliiliad kokku pandud ja pehmelt öeldes säravad.

Koolijärgne nädal läks nagu oleks lehm sabaga löönud. Käisime Järvseljal ja nüüd ootavad istutamist viis jalakat (püramiid), neli euroopa lehist, viis elupuud, amuuri toomingas, üks armas must kuusk nummide käbidega ja veel üht teist, nt 10 serbia kuuske. Kui aga vaatama hakkad, siis veel ei paista metsa kusagilt :) Juba istutatud puud sulanduvad maastikku nagu oleksid nad seal juba ammu kasvanud.

Kõige selle keskel puselen turbapeenra ääristamise probleemiga. Peaaegu hakkab looma. Kuna KSJ selg sai kusagil nõksu nihestet, siis madistan kangidega ja süsteem isegi töötab teatud piirini. Proovisin suuremaid kive, aga ei sobi, nii jäävad ikka kännud ja tüved. (Pätsid jäävad ikkagi tulevikumuusikaks, Juhanis oli 1.50. Jääb ära.)

Natuke on puudu, siis võiks hakata turvast vedama ja vetitama hakata. Vastupidises järjekorras. See oleks ilmselt kõige toredam töö, saab veega mängida ja turvast loopida. Taimestamine, jaa... mul on üht-teist põnevat kasvama panna ja rodod mängivad siin väikest osa.

Vahel tahaks midagi hingele ka ja kuna me arutasime Ülemabiväega, et võiks midagi vahelduseks ehitada-püstitada, siis lasin käiku isa käest saadud männijuurika ja kinnitasin selle loogetesse savinõu lindudele jooginõuks. Sisse panin mõned kivid ka, et saaks paremini ligi. Tiik on hetkel süvendatud ja lindudel on vett keerulisem kätte saada. Vaatame, kas neile sobib. Ühe sellise konstruktsiooni peaks veel tekitama kuhugile kõrgemale. Keti ja kausiga.
Salatikraam tahab ümber istutamist.
(enesepiitsutuse nimekiri ehk ootel tööd)

Pildimasina aku sai tühjaks, illustratsioonid järgnevad

esmaspäev, 10. juuni 2013

koolist koju

Vihma oleks vaja.  Praegu veel veavad välja need alad, mis madalamal ja suurema savi peal. Ma veel ei kasta., kuigi mõned on väga lonti vajunud. Päevaks tõmbavad lehepinnad kokku ja öösel ahmivad iga veetilga. Vett saavad potistatud tegelased, nemad elavad õnneks varjus. No ja siis veel supiroheline. Basiilikule paistab selline elu meeldivat, väga roheline ja priske tervise juures.


Koolivaheaeg on käes niivõrd kuivõrd koolivaba aega Räpinas jagub. Teadagi praktika. Nii palava ilmaga ma koolis käinud polegi. Esimesel päeval ehitasime müüre paekivist ja müürikivist kella kaheksast kella viieni lauspäikeses, viiest seitsmeni aga katusehaljastus ja siis sai vahepeal varjus lõõtsutada. Kes päevitas püksid jalga, kes traksid selga. Neljapäevaks oli mul kuumusest nii kõrini, et vedasin end ühest varjust teise. Nüüd ma võin ette kujutada, mis tunne on ühel varjutaimel, kes on päikese kätte istutatud, keera ennast kuidas tahad - ikka põletab.
Sessi lõpp oli tore. Me käisime trahvisaunas (Lokko talu)

kulleste massaaž




Palusalu aias, (pean veel pilte uurima)

kas pole ägedad vormid! 
vahtisin turbapeenart ja küll tahaks nii seda kui teist 


ja õhtuks jõudsime pärast äikesevihma Muhedike juurde. Mõnus. Reedel kolasime kursakaaslastega botaanikaaias ja lõpetasime minupoolse prassimisega Aiasõbras. Jõudsin koju, kopp endiselt ees (loe- kopp seisab värava taga), hein üle pahkluu, kõik hukas. No peale botaanikaaeda koju, võite kontraste ette kujutada.

Õnneliku juhuse läbi sai pool tundi pärast koju jõudmist tiiki süvendatud ja mõnevõrra ka suurendatud. Kuhu ligi pääses, sinna sai ka kergem astang tehtud. Konnad olid mõnda aega šokis ja vesilikud ka. Alles eile kohtasin ühte lohuaias, teeskles teine, et on oksake või puru ja üldse mitte vesilik. Kopp tegi ühe hetkega ära mu nädala töö ja täitis need augud, mis kändude juurimisest olid tekkinud ja tasandas ja tegi kallaku kuhu vaja. Äge!
Puudest. Kõik kasvavad ja on elus, ainult lehtpuud - künnapuu, jalakas ja korea pappel vahetavad lehti. Muidu ikka loed uinuvate pungade kohta, nüüd oli näha, kuidas need kasutusele võetakse, uued lehed tulevad! Lõhmused on täie tervise juures ja laupäeval istutasime perega maha veel ühe lõhmuse. (pärnad on meie pere nimepuud).
Kohe kohe hakkavad õitsema astilbed, nad on väga suureks ja võimsaks sirgunud, lohuaias neile meeldib. Pojengid õitsevad ka, neil savi :) Tegelikult on see ju hea näitaja, pojeng ju solgutamist ei salli.
Juuniplaanide teostamiseks on jäänud siis mõni nädal. Ma parem ei vaata, mida ma sinna kirjutasin :), aga hakkab looma tasapisi.


esmaspäev, 3. juuni 2013

tiheasustus

Võtad õhtul tiigist kastmisvee ja hommikul avastad pangest kaks hämmingus vesilikku. Päästad nad tiiki ja sealt vaatab vastu konna nägu. Väga väga roheline.


Maja uksi ei saa lahti jätta, muidu kolivad suitsupääsukesed sisse. Kõõlusid kahekesi köögis kapi otsas. Mina ei hakanud läbirääkimisi pidamagi, meil oleks seal ilmselt kitsaks läinud, aga nad leidsid endale hiljem sobiva elukoha, sest voorisid pidevalt tiigi vahet ja tassisid savikraami.
Vana savimaja ust ei saa ka nüüd mõnda aega avada, sest keegi tiivuline on ukse sisse pesa ehitanud. Ta jälgib meid veidi närvilise moega, kui eesõues liigume. Mina nägin teda kapsaliblikaga noka vahel. Hea töö. Ka peame nüüd mõned nädalad sauna põhjaküljest lõunalohku liikuma, sest sauna seina äärde on end sisse seadnud hall kärbsenäpp. Miskipärast ehitas ta kolm pesa, aga munad munes alles kolmandasse või nii ma arvan.

Suur kuumus võiks nüüd vihma tuua, aga paluks soojemat vett ja eriti mu puude kohal ...
Taimeaias on hetkel ka domineeriv kujundusstiil - tiheasustus. Mõned said istutet lihtsalt hädaabi korras. Mõned aga teevad lihtsalt rõõmu, no need kõige tavalisemad vanad tuttavad:

Karvane kadakkaer - mida kehvem pinnas, seda uhkem tema on. Pane või voolama.


 ... järgneb