Esimene vihmake lõi kõik hetkega roheliseks. Lõunalohk metsistus tundidega, kui ma laupäeva õhtul sinna jõudsin, oli naat kogu ala täis mühistanud.
 |
enne vihma |
Toibuvad needki taimed, kes on tavapärasest kauem vee all olnud.
Karulauk kasvab tiigi kaldal ja ma olen üsna segaduses - kas minu aiamuld polegi siis happeline? Koduskodus kasvasid nad vanasti jõekaldal, oli üks salakoht, mida teadsid vast ainult minusugused metsas hulkujad. Kui järgi mõelda, siis seal oli sarnane savikas pinnas, nii et ehk ei olegi nii üllatav. Läti poole liikudes kasvas teda juba kohati massiliselt. Kuna see taimede pealt lugemine mul nii väga just ei õnnestu, siis ostsin mulla ph-testid. tk 15. Pakend on veel avamata ja sisu tuvastamata.
Suurus loeb, aia puhul kohe kindlasti. Ilmselt ei oleks vaja selleks aianduskooli minna, et aru saada - aia rajamine peaks algama hooldusest või õigupoolest hoolduskavast. Mina olen selle nüüd selgeks saanud. Terve laupäevase päeva, ajaliselt 8h , sh kohvipausid ja veepausid, kulutasin loodud alade puhastamiseks. Kobestasin, rohisin, istutasin mõned ümber. Selline ajakulu oli mulle üllatuseks ja pani mõtlema. Minu esmane valik - tihe istutus, on sellest lähtuvalt õige - kui taimed kosuvad, on umbrohul vähem ruumi ja jaksu. Hiljem tuleb muidugi harvendama hakata.
Väljaspool istutusalasid loodus tühja kohta ei salli - teed platsi puhtaks nt lemmaltsast (väikeseõieline lemmalts) ja järgmisel kevadel on seal esimesena võilill ja minul miskipärast ka kõrvenõges. (Muld on lämmastikurikas?)
Liivasemal pinnal külmamailane ja saunaväljalt leidsin mõned pesakonnad naistepuna. Naistepuna korjan ma kusagile kokku, et nad muruniiduki ette ei jääks. Avastasin paarist astilbepuhmikust naadi ja võtsin need puhmikud üles. Kui naat sisse jätta, olen varsti püstihädas. Lohuaias nimelt naati seni pole, eks ma püüan need astilbede juurte vahelt kuidagi kätte saada, enne neid tagasi ei istuta. Hetkel ligunevad tiigis.
Aias nahistades mõtlesin katmise ja multsimise peale, ajude raginat kostis ilmselt kaugele. Pean mõnes kohas oksatüükaid koristama, seal saaksin siis muruniidukiga ligi.
Kui Muhedikul tähistavad kauni õitseaja algust forsüütiad ja tema pilte vaadates võib aru saada, et see kuninglik sissejuhatus, siis minu aias märgivad kevadet enelased, kelle lehed värvuvad kõigepealt kollakaks ja siis edasi juba vastavalt kas oranzikaks või salatiroheliseks. Ai, nad on armsad.
Kui nüüd veel asjalikult aladele läheneda, siis olen eksinud ka selle reegli vastu, et mida kaugemale jääb vaade peenrale, seda suuremad taimed peaks olema. Saunavälja vingerdus on üsna madalakasvulistega asustatud, aga mulle meeldib :) Tahapoole on suuremaid ka, aga nad alles kasvavad. Ilus saab olema see aeg, kui kitseenelas ja liiliad alustavad.
Muud liiliad said liiva sisse, otsad on väljas, vaatasin, et mida ma küll sügisel mõtlesin !!! Mingi kaval plaan pidi see ju olema. Värviplaan ja puha. ?
Õppetunnid. Kui me eelmisel suvel kändu juurisime, siis sai pinnas ikka väga ära segatud, pealiskihtidesse sattus hulgaliselt savi, mis nüüd esimeste nädalatega kaanetus. Kuna mutt upitas pinnale kõik mu harilikud kribulilled, siis ühendasin kaks asja - leidsin kribulilledele uue ja parema koha, parandasin veidi kallaku pinnast ja istutasin ümber need villased nõianõgesed, kes olid siia-sinna torgatud paljunema.
 |
vasakult istutan ära heucherad, see ei ole neile hea koht, eks näis, kes asemele tuleb |
Nad said küll poolvarjulisse kasvukohta, aga linnaaias see neid ei heidutanud, küllap siin ka mitte. Nüüd saabki võrrelda, osa neist on saunamäel liivases ja päikselises kasvukohas, osa lohuaia kallakul. Hää rahustav ja siduv laik sai, kordusena ja väikese lainena :D (no mis teha, mulle ümarused meeldivad) .
Ümarused aga toovad meelde selle, et tiigikaldal domineerivad mul hetkel püstised puhmikud, mul oleks sinna vaja bergeeniaid, nad annaksid sellele teise ilme.
Veel ühest väikesest katsetusest. Nimelt tegutseb igal pool, kus minagi muti- ja/või rotiarmee. Kuna taimejuuri ja sibulaid minu meelest ei sööda, aga käike tehakse ohtralt, siis võib see ka mutt olla. Hakkasin tema käike valgustama. Ikka nii, et tema müdistas taimede vahele omad käigud ja mina uuristasin nad valguse kätte - jätsin lahti. Sinna ta tagasi ei tulnudki muide. Kasutan seda seni kuni see taimi ei kahjusta, vaatame, mis edasi saab. Saunamäel tekkis juba lootus, et äkki sõidki mõned mürki, sest seal pole paar päeva keegi laamendanud. Enne seda jõudsid nad ikkagi ühe suure lavendli hingusele saata - kuivas ära :(
Minu plaan turbakas valmis teha läks luhta. Ma lihtsalt ei jõudnud nii kaugele, et edasi kaevata, jäänud on veel jupike. Selle asemel tegin muruniidukiga käe valgeks. Varasem traktori mängimine - roobaste täitmine mätaste ja pinnasega tuli kasuks, mõnest kohast sain läbi niidetud, sellel nädalal tahaks ka teisele poole maja jõuda.
Pean puud-põõsad üle vaatama, nad võivad planeeritavale kaabelalale ette jääda.
Sõnaga - minu esimene teine kevad on väga huvitav ja kui järjekordne paanikahoog - kuidas ma jõuan seda või teist, on üle läinud ja ma õpin oma uuelt aialt, siis see hetk on nii loominguline ja tervendav nagu öine uni peale pikka aiapäeva.
ja kui ma parasjagu ei kaeva, ei riisu, ei käruta, ei sikuta, ei istuta, siis naudin lindude seltskonda, nad on kõik nii ametis, et mõned ei märka mind kartagi, ma ju osa aiast juba :)