kaks suve ja kolm talve. aastal 2013

Kõik on alles alguses. Kolmas talv siin maanukas. Kaks suve. KSJ ja minu inimesed ja nende lapsed :) ja lapselapsed. Sirvisin ablogi jaoks 2013 aastal ilmunud kirjandust ja pidin tegema mõned korrektiivid. Korraks nagu tundus, et püsikute maailm on avastatud. Raamatute mõttes. Põhiliigid on paigas ja edasi mäng sortidega.  Et puud ja põõsad on kordades huvitavamad, aga võta näpust. Suure näoraamatu kaudu olen avastanud aednikke, aretajaid ja varjutaimede avara maailma. Okaspuude palavik nagunii. Maailm on ikka veel nii huvitav ja ilus nagu mu unenägu taimevoogudega loomisest.

Ma olen südamest tänulik Muhedikule, kes meie sõpruskonda omal armsal moel koos hoiab ja seob ja kokku viib ja on kohal siis, kui seda on väga vaja. Ma olen väga tänulik blogijate sõpruskonnale, kirglistele aednikele igalt elualalt.  Talgulistele ja  mu laste sõpradele, kes on sel aastal abiks olnud. Minu vanematele ja lastele. Ja tänan ka oma vaikivat lugejaskonda ja neid, kes endast (minu jaoks) ootamatult aga soojalt märku annavad :)
Hea aasta on olnud.

Istutasi(me)n tänavu ligikaudu 80,  (ikka pole veel jõudnud kõiki üle lugeda ja kõrralikult üles tähendada),  puud ja põõsast. Mõelda vaid kui nad kõik kasvavad ja kasvavad.
Nurisesin kuiva suve üle. Sügis tõi vihmad. Kõik need mudaaugud ja kännud ja taeva kingitusena oskaja kopamees. Lahked naabrid, maakivihunnik ja turbapeenra rajamine.  Ostuhullus aiaärides ja puukoolides. Oeh. Järvselja , mu arm :) Aiasõbrast tõin koju kaks kärutäit :) Esimene õnnestunud talikülv.
Suvine praktika Muhedike varjuaia loomisel, nii tore! Koolistress. Aalujate kokkutulek. Septembrikuine talgupäev muutub tagasi mõeldes aina toredamaks ja ma olen tulemusega rahul iga kord, kui ma sealt mööda kõnnin. Iga kord!
Aedadesse jõudsin sel aastal küll kahetsusväärselt vähe, aga Tagatalu aias tegin esimesed jalajäljed ja loodetavasti teen neid järgmisel hooajal juurde. Põhjaosariikide tuur tuleb ikka ette võtta.

Midagi päris valmis ma sel hooajal ei saanudki, sest vara veel, aga oh, kuidas ma ootan kevadet, et näha, kuidas nad jälle kõik ärkavad. Teate küll, see kasvamise vägi, see on võimas.


Koht, kus ma elan ning aeda loon on juba selle poolest eriline, et siia on oma energiat ja head tahet paigutanud nii palju toredaid inimesi. Uskuge mind, seda on tunda vaatamata sellele, et nii palju on veel ligadi-logadi. Nagu mu hea sõber ütles, sul on seal palju haldjaid ja neile meeldib seal.  Sisalikud, vesilikud, konnad ja napakas jänes peale kauba. Minu pere ja muud loomad.

rohelised jõulud

Mulle meeldib roheline jõul. Vot ei kurda talve puudumise üle.

 Parem juba lumeta detsember kui lumine jaanipäev. Jõuab veel lund rookida ja küllap saavad kõik oma kütearvete üle ka ägada. Linnas on kõnniteed käidavad, kui just katused ei lenda, siis ei kuku sealt ka midagi pähe. Mõelda vaid, kui kaua pole teedel musta jääd nähtud, seegi on suur pluss. Kuum suvi on viirushaigused pagendanud ja nii on tavapärane viirusjutt ja hala asendunud lume tagakurtmisega. Pehmelt öeldes tüütu. Olgu. Ma ei loe sedasorti asju. Enam.

Eilne õuepäev oli ülimõnus, mis sest, et ma ei seganud kedagi (taimi), ei kaevanud, ei rohinud. Tegin, mida tahtsin. (*Mida olin ammu teha tahtnud.)

Pühade alla lugesin raamatut "Mida taim teab". Huvitav lugemine.

Lugeda võib muudki.  Praegused ilmaolud pakuvad head võimalust ära kaardistada erinevad pinnased minu aias. Mutimulla hunnikute järgi. Mõni koht on suisa liivane, ilus kollane liiv. Mõni koht savine, mõni musta mullaga. Hunnikute järgi otsustades on aias neli muti piirkonda. Taimeaias nad ei märatsegi, ei tea, kas laialilaotatud turvas mõjub või? Vihmaussidele ja mõistagi muttidele.

Pungade puhkemist ei ole täheldanud ei sibullilledel ega lehtpuudel, kui ehk tanaka pärgenelas välja arvata. Jänes on näksinud sordisirelit. (no on napakas). Lumepuu peitsin võrgu sisse. Pärnadel ja vahtratel on sokid jalas.

Põhjatihased ei karda mind endiselt. Teised linnud pagevad, aga nemad ootavad, et mida ta nüüd toob.

Jõulud said läbi ja kohe varsti saabub normaalne jaanuar. See meeldib mulle, sest iga päev toob valgust juurde.

kuidas ma detsembris puud istutasin (oli vaja)

Võite kujutleda mu jahmatust, kui ma avastasin, et seekordne tormituul polnud sugugi nii kahjutu, kui esimesel pilgul tundus. Alles laupäeva pärastlõunal ! märkasin, et üks nulgudest oli jalalt rebitud ja pikali.

Pärast kiiret nõupidamist istutasin nulu tagasi. Ikka kangiga esimesed sentimeetrid pinnast lahti ja siis juba labidaga auk suuremaks. No tõepoolest, kuupäev oli 14.detsember!
Tegemist oli kõige suurema nuluga ja ma istutasingi nad tuulekoridori, sest kevadel tundus see väga hea mõte olevat. Eks ta oli murelaps varemgi, tema okaste värv oli kehvem kui ülejäänutel ja latv ka kahtlaselt paljas nagu kiilaspea või nii.

Esimene mõte oligi kergelt paaniline. Noh umbes, et mida teha siis, kui elevant haigeks jääb - ta on ju nii suur! Korraks kaalusin, et kas mul on nii suurt potti, kuhu ta talvituma panna... Ei, nii suurt potti mul ei olnud. Ja nüüd tuleks talle toed ka panna, nii et koor viga ei saaks. Hmh.

No ja kui ma juba tegin nii sügiseasju, siis täna jätkasin. Tegin lõunalohus suurpuhastuse, panin lõkkeasemele kogutud oksahunniku põlema ja lõikasin võsa lisaks, kuni lund sibistama hakkas. Isegi lehti riisusin. Keldrimäelt. Tammelehti. Õues nohistamisest oli nii palju abi, et ühe jutiga panin toas topeltaknad ka ette. Jaaah. Seni lihtsalt ei viitsinud seda ette võtta. Õiget külma ju pole olnud.

Nüüd võib talv tulla. Puud istutatud, lõkked põletatud ja aknad ette pandud. Nädal jõuluni. 

linnapidi uidates, Tartu suvehaljastus I

 Augustis olen kokku pannud ühe postituse linnahaljastusest. Olgu see siis siinkohal uuendet ja üles pandud. Sel suvel tegeles Tartu suvehaljastusega Kanepi aiand.


Tänavu teeb Tartu südalinna suvehaljastus meele rõõmsa(ma)ks. Suvi on olnud päikseline, aga vihmavaene, kuigi jah seda peab ütlema, et linn on saanud hoopis enam vihma kui maakond. Minu töökoha akna alla jääb parkla, mille haljastus hakkab silma juba varakevadel. Lodjap-põisenelase ( Physocarpus opulifolius) sordid `Diabolo` ja `Luteus` vahelduvad jaapani enelastega, nii on juba varakult (lehepunga) värvi. Sel kevadel tehti ka hoolduslõikust, suveaktsendina lisandusid tüviroosid.

Jalutades edasi Raekojaplatsile... Siin on lilleamplite värvivalik, (ma oletan), seotud majafassaadide toonidega, petuuniate kombinatsioon roosa ja valge. Petuunia sobib kuuma suvega hästi, tema armastab päikest ja kuna kastetakse regulaarselt, siis õitseb ta uhkesti.

Rüütli tänavat pidi kulgedes, vasakule põigates jõuab Poe tänava "parki". Siin kasvab linnahaljastuse selle suve staar - aedkohhia (Kochia scoparia ), kelle ilu aitab välja tuua värd-kirinõges ja minu lemmik,

vvvvvvvvvv

Et suvi pole kerge olnud, näitasid augusti esimestel päevadel ka linnapuud, see vaatepilt ei ole tormist põhjustet. Põud.

... järgneb

detsember kaheksas

Mõnus ilm on sel nädalavahetusel. Temperatuuridest ei tea, sest termomeetrid on otsas. Vaja uued osta. Ihulise olemise järgi otsustades miinus üks kuni kaks.
Mingi lumekirme on maas, nii palju, et rohi kumab läbi. Mutid muide tegid täna kaks kuhja, arvata on, et elu käib. Avastasin täna oma suureks meelehärmiks, et noor õunapuu, kes ootas võrku ja täna hilinenult selle ka sai, oli juba näritud. Mitte küll päris pookekohani, aga kevadel tuleb tagasi lõigata, sest koor on kahjustet. Pgn, pgn. No ei olnud siin varem jäneseid :(

Pärnad said riideribad ümber ja vaher ka. Teine õunapuu oli õnneks võrgutatud. Pudelid kipuvad lõikamiskohast laiali vajuma ?! Kinni teipida ve?

Testin siin uusi ja vanu. Sai ostetud hiirepeletaja. Kui ma hakkan veidi imelikuks muutuma, siis tuleb see seinast välja tõmmata. (imelikuks muutumise tähtaeg on 4-6 nädalat) Ka avanes mul võimalus katsetada erinevaid internetipulki ja see lõppes nii, et kasutan nüüd EMT 4G. Tulemustest vara veel rääkida, aga pärast mitmeid ponnistusi ja arvutusi tundus see kõige mõistlikum valik.  Mitte, et ma teisi nii väga maha teeks, vaid teiste signaalid siia lihtsalt ei jõua.

 Nüüd, kui muud värvid on maha keeratud, siis märkasin, et mõned hallid nulud on heledad ja mõned tumerohelised. Need, kes on heledamad, neil on minu meelest selle aasta kasvud. ?! Ma loodan, et see pole miskit sorti kahjustus. Pealegi on nende kasvupinnas kergelt erinev. Tumeroheline nulg kasvab savisemas pinnases.

Miskipärast olen ühe korea kuuse viltu istutanud. Seda pilti vaadates tuleb pähe lauluke: vennad on mul suured mehed, mina õde väikene :)

šallalallaaa :)

Eile piirasid rasvatihased maja sisse ja näisid nagu ootavat, et kas hakatakse toitma ka või? Võtsin siis linnatee jalge alla ja käisin toiduretkel. Etteruttavalt või tagantjärele - kui linnumaja täidetud, ilmus muidki manulisi, põhjatihane nt ning muidugi varblased. Esimesed parkisid end majja sisse ja lihtsalt vitsutasid nagu jaksasid, koori lendas laias kaares. Korraks tundus nagu kostuks kusagilt leevikest.

Linnaskäigust. Sattusime muidugi ostuhulluse keskele. Esimene sellelaadne kogemus, aga kuna minul oli nimekiri, siis see aitas tervet mõistust säilitada. Muidugi mitte lõpuni.  Muuhulgas ostsin endale unistuste vidina - elektrooniline ja reageerib vile peale :) Kusjuures minu vile peale. KSJ vilistamist see riistapuu ignoreeris. :) Seda vidinat saab kinnitada nagu võtmehoidjat ja vile peale ta siis piiksub ja helendab. Kui see oleks kergem, siis saaks kinnitada nt prillide külge, aga ei saa. Oluliste võtmete külge küll saab. Lõbu laialt.

Täna tuli päike korraks pilve tagant välja, aga ainult korraks. Ja kuigi ahikütet loetakse koormavaks jne, siis on hetki, mil see kõik on täiuslik. Noh, et lumi maas ja tuli vuhiseb ahjus ja maja on täis kuivavate õunte lõhna.

P.S. Toetage ELF -i algatust ja ostke postkaart, mille on valmis joonistanud teadagi Kes :)  niidurüdi Calidris alpina schinzi

teine kevad.2 (sügiseni) . lohuaed

Üks soov on mul olnud sellest hetkest, kui ma lohuaia prügist puhtaks sain ja tiigiäärse võsa maha võtsin, et kui ma trepilt vaatan, siis lohuaed paistab. Just nii palju, et tekiks soov lähemalt vaatama minna.

Esimesel aasta lõpuks oli selge, et okaspuid on vaja nii saunaväljale kui lohuaeda. Esimese hooga oleksin neid ka tiigikaldale tahtnud. (Teatud taimevaimustus. Kui ma kohtan mõnd kaunist taime ja olen temast nii vaimustet, siis ma kasutaks teda igal pool. Küllap on see tuttav tunne nii mõnegi aedniku jaoks).
Kui lepik oli alles, siis oli mu esimesed plaanid sellised, et lohuaeda istutan suurekasvulised püsikud ja äärtesse keskmise kõrgusega jne. Mõtlesin ka oksapuude peale, aga kohe ei suutnudki midagi head välja mõelda, valgust oli nende jaoks vähe.

2012 juuli

Kuni pidin koolis peenraplaani tegema. Valisingi kriitilisema koha ja tegin peenraplaani ära. Kuigi ma plaani taimestust aias ei kasutanud, siis oli sellest ikkagi palju kasu. Maikuus, kui lepik maha võeti, oli mu otsus küps, sõitsime Järvseljale ja tõime järelkäruga nulgusid ja kuuski ja lehtpuid. Veidi varem olid kohale toodud peitõileine kuslapuu ja veel nipet-näpet. Sel nädalavahetusel oli koerailm kui me istutama hakkasime, aga see tuli vaid kasuks, ega seda vihma ju lahkelt ei jagatudki, puud said hea stardi.

nulgude saabumine

Kui ma vaatan eelmiste aastate pilte ja ... et oligi nii või? Tegelikult ka? Päriselt? :) Ma mäletan küll, et mul ei olnud eriti valida, polnud lihtsalt nii palju maad ette valmistatud, aga mõned kooslused panevad küll kulmu kergitama. Päris hea, et osa taimi sai potis peetud, muidu oleksin need ka ei tea kuhu istutanud.
Üldmulje on vägev. Kahe aasta kohta. Kui lähemalt vaatama hakkad, siis võiks iriseda ka, aga ei hakka.

Mis mulle meeldib? Mõned kooslused meeldivad.

 nt peekerlilled said hea koha ja neid oli just nii palju, et nad on nähtavad. Pildi paremas taganurgas kasvab harilik kitseenelas ja tänud veidi varjulisemale kohale püsisid õisikud ja lehestik pikemalt kui saunaväljal.
Kõige rohkem meeldivad mulle puud ja üks nulgudest paistabki nii nagu ma tahtsin.

esiplaanil on Eryngium bourgatii

Muhediku Lysimachiad on teisel aastal kohanenud.
Mis mulle veel meeldib? Astilbede õitevaht. See on õnneks üürike,  kui silmad kissi ajada, saab värvielamuse. Hilisema õitsemisega astilbed on istutatud kallaku peale, nad on väiksemad ka, kaoksid ära. Ma pole veel loobunud mõttest tekitada tiigikaldale jaapani astilbede istutust, aga see tahab veel läbi kaalumist ja küll kõik tuleb omal ajal.

Selle kivi pean ka ära puksima. Tuli maa seest ja nüüd on iga pildi peal nagu valge (punane)  rätik

Üle nende kändude ei paistnud kedagi rohkemat kui budleia, oi see käis mulle närvidele

Astilbesid võiks juurde vahetada, sest kevadel on nad ka üsna varakult platsis ja kui nad on õitsemise lõpetanud, siis lõikan õievarred tagasi ja asemele tuleb rahulik roheline.
Mis on pildil teisiti? Vaatamata oma sõprade manitsustele istutasin pildil tähelepanu tõmbava hortensia ümber. Õnneks oli sügis pikk, jõudis ehk sellega leppida.

Ka sain nurga, mis mind pikemat aega väga häiris, rahulikumaks. Tänu nulule sai siia kolitud laudleht ja kastanilehine rodgersia, kes kippus päikesepõletust saama. Neile on seltsiks vahakübar ja hõlmine tiarell. Fortunei kikkapuu jätan ka paika, talle ilmselgelt sobib see kasvukoht, sest ta muudkui laieneb. Sellepärast ma väga kirjulehelisi ei fännagi, ma kasutan muid värve nii palju, et rohelist tausta jääb väheseks.

See koht mulle meeldib. Kui muti sigadused välja arvata, on see üks mõnusaimaid kohti, sest siin toimib loodus ise ja mõned taimed on kohalikku päritolu ja uued tulijad sobivad nendega hästi.

Epimeediumeid ma parema meelega ei nihutaks, kuigi lõunalohu salatuba sobiks neile ehk rohkemgi, kui vesiroti või kelle iganes elukohad välja arvata. Vaatan, kuidas neil siin läheb.

Kui astilbede õitevarred tagasi lõigata, siis algab hortensiate aeg. Sel suvel sain aru, et kõige rohkem meeldivad mulle valgeõielised hortensiad, roosastumine on vägagi muljetavaldav ja siis veinipunaseks (?) värvumine on ka huvitav, aga siin nad häirivad mind.  Et turbapeenra otsa sai istutatud kaks hortensiat, siis uuel kevadel teen teoks oma esmase plaani - hortensiad saavad oma kasvukoha "majandustee" äärde. (peaks kaevamiseks ära katma).  Kes nende asemele tuleb - see plaan on ka kujustumas. Kui aga kaugema tuleviku peale mõelda, mikrokliima muutub siin nagunii, sest puud ju kasvavad, lepik taastub ilmselt võsaks ja müüripealsele alale istutatud puud hakkavad põhjatuuli pihustama. Kunagi saab siin olema varjuaed. :)

Juurde tahaks hankida käokinga sorte ja kase vahetus läheduses kasutaks rohkem kõrrelisi. Looduslikult trügib siia külmamailane ja harilik maajalg. Augustis jõudsin nii kaugele, et krundipiiri pidi sai niidumasinaga suurem lokkamine peatatud. Siin on pinnas kõige savisem ja saaretüükaid oli paksult. Iga meeter, mis tasasemaks sai, oli töövõit. Halb aga oli see, et koos kuuskede ja nulgudega saabus naat, teda ma puujuurte vahelt kätte ei saanud. Nii et peab hoolas olema, et püsikutesse ei läheks. Krundi piirile sai istutatud jalakate püramiidvormid, kaks + kolm.  Põõsastest kasvavad lohuaias ebajasmiin `Aureus`(2012), sinine habeõis (2013), mosani abeelia (2012), peitõieline kuslapuu (2013), harilik nutipõõsas (2012), davidi budleia (2012). Fortunei kikkapuud on kolme sorti, kaks neist on kingitustena minu aeda jõudnud. Budleia tegi tänavu toreda üllatuse, sellest olen eraldi postituses kirjutanud
Oktoobrivaated. Eelmise postituse kommentaariumi küsimusele vastates - ma ei teadnud, et ma nii värviline või kontrastne olen kui mu aed näitab. Mu aedniku käekiri näikse üsna metsik olevat :) Vaatame, kas kirjatehnika harjutused seda parandavad :)

Pildil õitsev kõrreline on hiina siidpööris, istutatud 2012

Aiatoolid on tänaseks katuse alla paigutatud. Saunakatus paigatud. Novembripildid on tehtud nagu pimedas ja teki all. Detsembripildid ... Küllap needki tulevad. Lohuaias tänavu väga rassima ei pidanud, eelmisel hooajal olin päris tõhusat tööd teinud. Mõned nurgad vajasid läbi kaevamist, aga see oli mõne päeva töö. Turbapeenra tarvis ostetud männikoore multši sai okaspuude alla ka. Maakivimüüri e vundamenti puhastasin välja vaid meetri jagu, aga see polnud ka selle hooaja suurim eesmärk. Selge on see, et kõik veel kasvab ja muutub rohelisemaks ja rahulikumaks ja sulandub saunaväljaga kokku.

teine kevad 1. sa ei tea, et sa tead...

Aastavahetuse õnnetina näitas, et sel aastal võib olla kaks teemat: kas daam koerakeseta või puu. Vaevalt, et järelejäänud aja jooksul minust daam saab, aga puid olen sellel aastal istutanud rohkem kui oma eelnevatel aastatel kokku.

Jaanuaris mõõtsin tiigikallast ja murdsin pead, mida teha lepakändudega, millelt kirves ka tagasi põrkab. Varasuveks olid mu aias tööd teinud kaks kopameest ja nüüd on kõik hoopis teine. Veebruaris joonistasin lohuaias kohvipaksuga lumele ja lohuaed saigi uued jooned. Rohkem küll vertikaalsed kui horisontaalsed. Hallid nulud, mustad kuused.

Eelmisel aastal jäigi kokkuvõte tegemata. Tänavu alustan siis varakult :)

2013 talv oli pikk, kohe nii pikk, et lõpuks ei tahtnud enam pildistadagi. Kaua sa ikka seda lund pildistad, isegi kui tiivulised sinna põnevaid jälgi teevad. 2012.a kevadsess oli äärmiselt halval ajal, just siis kui aias oleks kõige rohkem vaja olnud järje peale saada. Lootsingi, et 2013 kevad annab aega, tühjagi.  Kevad oli hanges kinni ja kui lõpuks lahti pääses ... 

Talvekahjud olid peaaegu olematud. Minu okaspuud eriti kannatada ei saanud, vanad kuused olid mõnest kohast kõrbenud, aga mitte oluliselt. Mägisibulad ja pinnakattetaimed ei jäänud põdema, kui just karvase kadakkaera kohatine kuhtumine, aga ta läks kasvama sellegipoolest. Siiski on mul kahju kobarpeadest, kes jäid väga pikaks ajaks vee alla ja üles nad enam ei tulnudki. Nendega pidin uuesti alustama, sest vaatamata sellele, et nad on suured teomagnetid, kuuluvad nad minu lemmikute hulka . Soo-kammhein, palmilehine tarn ja kilpleht aga said üleujutusega hakkama. 

Saunaväli. Vaatasin oma Tartu aia pilte ja püüdsin oma mustreid ära tunda. Pindala on ju kordades suurem ja kevadel, kui tegin esimese kobestusringi, märkasin jahmatusega, et mul kulus selleks suurem osa laupäevast, kuus tundi! (multsimine k a ). Üleminek väikeselt aialt suurele on  joovastav. Iga kord kui õue lähen, olen osa avarusest. (Püüan seda mitte täis istutada.) Saunavälja pikipeenrast oli valmis vaid osa ja loogiline oleks seda jätkata tiigini, kus laiutasid lepakännud. 

enne tasandamist

pärast tasandust

 Selleks pidin ma  taimed üles võtma ja ajutisse kasvukohta istutama. Kobarpead jt. Kopamees tegi poole tunniga mu kuude kaupa kestnud töö ära. Mõned kännud jäid sinna, kus olid. Lasin väikese künka laiali lükata, sest muidu vahtra- ja lepakände kätte poleks saanud ja mulle meeldis see tulemus.

see lohk tagapool, mis paistab nagu tiigipikendus,  on nüüd kadunud

Tagasi tiigi äärde. Tulin mina oma juunisessilt ja vaatasin, et nii ikka ei lähe, tiik kipub kinni kasvama ja kuna mul seisis tehnika õueväravas nagu KSJ mulle möödaminnes mainis, siis läks paremini kui ma loota oskasin.  Tiik sai süvendatud ja üks küngas laugjamaks ja veel mõned kännud välja. See on võimas vaatepilt kui suur tehnika teeb peentööd.

 

selle asemel on nüüd laugjas muhk, kuhu sai istutet mõned pajud

selle muhu jalamilt jookseb väike kraavike tiigi suunas.

... järgneb