Üks soov on mul olnud sellest hetkest, kui ma lohuaia prügist puhtaks sain ja tiigiäärse võsa maha võtsin, et kui ma trepilt vaatan, siis lohuaed paistab. Just nii palju, et tekiks soov lähemalt vaatama minna.
Esimesel aasta lõpuks oli selge, et okaspuid on vaja nii saunaväljale kui lohuaeda. Esimese hooga oleksin neid ka tiigikaldale tahtnud. (Teatud taimevaimustus. Kui ma kohtan mõnd kaunist taime ja olen temast nii vaimustet, siis ma kasutaks teda igal pool. Küllap on see tuttav tunne nii mõnegi aedniku jaoks).
Kui lepik oli alles, siis oli mu esimesed plaanid sellised, et lohuaeda istutan suurekasvulised püsikud ja äärtesse keskmise kõrgusega jne. Mõtlesin ka oksapuude peale, aga kohe ei suutnudki midagi head välja mõelda, valgust oli nende jaoks vähe.
 |
2012 juuli |
Kuni pidin koolis peenraplaani tegema. Valisingi kriitilisema koha ja tegin peenraplaani ära. Kuigi ma plaani taimestust aias ei kasutanud, siis oli sellest ikkagi palju kasu. Maikuus, kui lepik maha võeti, oli mu otsus küps, sõitsime Järvseljale ja tõime järelkäruga nulgusid ja kuuski ja lehtpuid. Veidi varem olid kohale toodud peitõileine kuslapuu ja veel nipet-näpet. Sel nädalavahetusel oli koerailm kui me istutama hakkasime, aga see tuli vaid kasuks, ega seda vihma ju lahkelt ei jagatudki, puud said hea stardi.
 |
nulgude saabumine |
Kui ma vaatan eelmiste aastate pilte ja ... et oligi nii või? Tegelikult ka? Päriselt? :) Ma mäletan küll, et mul ei olnud eriti valida, polnud lihtsalt nii palju maad ette valmistatud, aga mõned kooslused panevad küll kulmu kergitama. Päris hea, et osa taimi sai potis peetud, muidu oleksin need ka ei tea kuhu istutanud.
Üldmulje on vägev. Kahe aasta kohta. Kui lähemalt vaatama hakkad, siis võiks iriseda ka, aga ei hakka.
Mis mulle meeldib? Mõned kooslused meeldivad.
nt peekerlilled said hea koha ja neid oli just nii palju, et nad on nähtavad. Pildi paremas taganurgas kasvab harilik kitseenelas ja tänud veidi
varjulisemale kohale püsisid õisikud ja lehestik pikemalt kui saunaväljal.
Kõige rohkem meeldivad mulle puud ja üks nulgudest paistabki nii nagu
ma tahtsin.
 |
esiplaanil on Eryngium bourgatii
|
Muhediku
Lysimachiad on teisel aastal kohanenud.
Mis mulle veel meeldib? Astilbede õitevaht. See on õnneks üürike, kui silmad kissi ajada, saab värvielamuse. Hilisema õitsemisega astilbed on istutatud kallaku peale, nad on väiksemad ka, kaoksid ära. Ma pole veel loobunud mõttest tekitada tiigikaldale jaapani astilbede istutust, aga see tahab veel läbi kaalumist ja küll kõik tuleb omal ajal.
 |
Selle kivi pean ka ära puksima. Tuli maa seest ja nüüd on iga pildi peal nagu valge (punane) rätik |
 |
Üle nende kändude ei paistnud kedagi rohkemat kui budleia, oi see käis mulle närvidele |
Astilbesid võiks juurde vahetada, sest kevadel on nad ka üsna varakult
platsis ja kui nad on õitsemise lõpetanud, siis lõikan õievarred tagasi
ja asemele tuleb rahulik roheline.
Mis on pildil teisiti? Vaatamata oma sõprade manitsustele istutasin pildil tähelepanu tõmbava hortensia ümber. Õnneks oli sügis pikk, jõudis ehk sellega leppida.
Ka sain nurga, mis mind pikemat aega väga häiris, rahulikumaks. Tänu nulule sai siia kolitud laudleht ja kastanilehine rodgersia, kes kippus päikesepõletust saama. Neile on seltsiks vahakübar ja hõlmine tiarell. Fortunei kikkapuu jätan ka paika, talle ilmselgelt sobib see kasvukoht, sest ta muudkui laieneb. Sellepärast ma väga kirjulehelisi ei fännagi, ma kasutan muid värve nii palju, et rohelist tausta jääb väheseks.
See koht mulle meeldib. Kui muti sigadused välja arvata, on see üks mõnusaimaid kohti, sest siin toimib loodus ise ja mõned taimed on kohalikku päritolu ja uued tulijad sobivad nendega hästi.
Epimeediumeid ma parema meelega ei nihutaks, kuigi lõunalohu salatuba sobiks neile ehk rohkemgi, kui vesiroti või kelle iganes elukohad välja arvata. Vaatan, kuidas neil siin läheb.
Kui astilbede õitevarred tagasi lõigata, siis algab hortensiate aeg. Sel suvel sain aru, et kõige rohkem meeldivad mulle valgeõielised hortensiad, roosastumine on vägagi muljetavaldav ja siis veinipunaseks (?) värvumine on ka huvitav, aga siin nad häirivad mind. Et turbapeenra otsa sai istutatud kaks hortensiat, siis uuel kevadel teen teoks oma esmase plaani - hortensiad saavad oma kasvukoha "majandustee" äärde. (peaks kaevamiseks ära katma). Kes nende asemele tuleb - see plaan on ka kujustumas. Kui aga kaugema tuleviku peale mõelda, mikrokliima muutub siin nagunii, sest puud ju kasvavad, lepik taastub ilmselt võsaks ja müüripealsele alale istutatud puud hakkavad põhjatuuli pihustama. Kunagi saab siin olema varjuaed. :)


Juurde tahaks hankida käokinga sorte ja kase vahetus läheduses kasutaks rohkem kõrrelisi. Looduslikult trügib siia külmamailane ja harilik maajalg. Augustis jõudsin nii kaugele, et krundipiiri pidi sai niidumasinaga suurem lokkamine peatatud. Siin on pinnas kõige savisem ja saaretüükaid oli paksult. Iga meeter, mis tasasemaks sai, oli töövõit. Halb aga oli see, et koos kuuskede ja nulgudega saabus naat, teda ma puujuurte vahelt kätte ei saanud. Nii et peab hoolas olema, et püsikutesse ei läheks. Krundi piirile sai istutatud jalakate püramiidvormid, kaks + kolm. Põõsastest kasvavad lohuaias ebajasmiin `Aureus`(2012), sinine habeõis (2013), mosani abeelia (2012), peitõieline kuslapuu (2013), harilik nutipõõsas (2012), davidi budleia (2012). Fortunei kikkapuud on kolme sorti, kaks neist on kingitustena minu aeda jõudnud. Budleia tegi tänavu toreda üllatuse, sellest olen eraldi
postituses kirjutanud
Oktoobrivaated. Eelmise postituse kommentaariumi küsimusele vastates - ma ei teadnud, et ma nii värviline või kontrastne olen kui mu aed näitab. Mu aedniku käekiri näikse üsna metsik olevat :) Vaatame, kas kirjatehnika harjutused seda parandavad :)
 |
Pildil õitsev kõrreline on hiina siidpööris, istutatud 2012 |
Aiatoolid on tänaseks katuse alla paigutatud. Saunakatus paigatud. Novembripildid on tehtud nagu pimedas ja teki all. Detsembripildid ... Küllap needki tulevad. Lohuaias tänavu väga rassima ei pidanud, eelmisel hooajal olin päris tõhusat tööd teinud. Mõned nurgad vajasid läbi kaevamist, aga see oli mõne päeva töö. Turbapeenra tarvis ostetud männikoore multši sai okaspuude alla ka. Maakivimüüri e vundamenti puhastasin välja vaid meetri jagu, aga see polnud ka selle hooaja suurim eesmärk. Selge on see, et kõik veel kasvab ja muutub rohelisemaks ja rahulikumaks ja sulandub saunaväljaga kokku.