laupäev, 29. detsember 2012

külalisaiad. meisterklass

Andres Vaasa kollektsiooniaed.
Sellest olen ma vist juba korra kirjutanud, et meie rühm sai ootamatult võimaluse külastada õpetaja Andres Vaasa aeda. Ilm oli tol päeval üsna kole. Piltlikult öeldes kallas enne ja pärast ja Räpinas samal ajal veel eriti karmilt. Meie aga saime aia ära näha. Kirjutasin ja pildistasin. Pärast ei saanud aru, mida ma sinna kirjutanud olin, et selle puu pean ma saama ja selle ka ja see mänd ja see lepp ja ...
Üks kauneimaid rohelise kombinatsioone

neljapäev, 27. detsember 2012

külalisaiad. meisterklass

Iga kooli teevad eriliseks õpetajad ja pole põnevamat aeda kui õpetaja aed.  Kui siia esimene kord sattuda, siis ega sul pole aega ringi vahtida, vaja õpetaja kannul traavida, et ükski sõna kaduma ei läheks. Need võtted on tehtud käigu pealt ehk puusalt tulistatud, tegemist on fragmentidega. Tegelikult algab taimejõgi juba eesõuest, käib kaarega Võhandu kallast mööda ja tekitab vahepeal mõne saare ja voolab siis edasi. Seda peab ise nägema ja minu arusaamist pidi korduvalt :)  Kellel võimalust, minge järgmisel hooajal kindlasti  Reet Palusalu aeda vaatama.

Tegemist on septembrikuu lõpuga 2011 a. sügisel. Kus on värve!




Udukõrreline paremal nurgas on hiidhirss, suvik. Teda on pilvedena ka järgnevatel piltidel.


lühikesed pikad pühad

on peaaegu otsas. Viimaste päevade jooksul on ilm teinud igasuguseid nägusid: külmakraadid, lumesadu, vinge tuul, sulatuul ja kõige lõpuks vihma ka.  Eile oli trepp jääs ja lume alt sulas välja hulgaliselt sügise üksikasju ja mutimullahunnikuid. Põõsad on veel lumega kaetud.

Vahepeal olin hoolas ja usin ning viskasin õue pealt lund vähemaks, et kui sulama hakkab, siis ei pea pahkluuni sulpama. Kuuriust ei pea tartu moodi lühemaks saagima hakkama, aga jalgvärav käib küll väga kangelt.

Kusagilt on välja ilmunud parv varblasi, kes iga päev põhja- ja rasvatihaste söögilauda tühjendavad. Ühel päeval olid isegi siisikesed kohal.
Maja oli vahelduseks soe ja see oli küll mõnus. Sai ka vaheuksi lahti hoida.

Päevad on kulunud kooliasjade kallal nakitsemisega ja olen sorteerinud nii suures koguses pilte, et tekib kiusatus suurem osa neist prügikasti saata. Mida siinkohal mõistagi ei tehta. Teen siis pigem ülevaated, polegi ammu aedupidi postitusi teinud.
Lugesin Tii postitust päälinna säästukaunistustest ja pean ütlema, et Tartu südalinn on tänavu väga ilus ja imelisel kombel veetakse isegi lund ära.  See proovipilt pärineb 21.dets.2012.

Uus kaamera on ka käes, aga selle krutskid pole veel selged. Juhend on ka 160 lk pikk, annab novelli mõõdu välja.

neljapäev, 20. detsember 2012

praktika II Tartu Botaanikaaias 2

... eelnes

Juunikuine Tartu Postimees avaldas loo "Botaanikaaias võtab ilmet samblaaed" .
Praktika järg jäi siis sinna, et kui meil oli korralik turvas otsa saanud, avasime teise aluse ja selle turvas oli hoopis teist tooni. Heledam. Kui olete vahetamas turbapätse, siis võib selline toonide vahe esialgu üsna häiriv olla.
 "Teine" turvas lagunes vees kiiresti ja muutus helepruuniks püdelaks massiks. Pätse tuli väga hoolikalt valida.  Nii et kui tellite turbapätse, siis võimaluse korral tuleks uurida, mida teile selle aluse peal müüakse, kuigi suurema koguse korral pole selline kontroll ilmselgelt võimalik. Mingi garantii?
Teine oluline osa praktikast oli muidugi samblapeenar. Sel ajal kui metsas samblaretkel käidi, oli minu puhkusevarud otsas. Aga sain koos kursusekaaslastega käe valgeks kuivmüüri ladumisel ja pakutee ehitamisel.  Samblaaed erines minu algsest ettekujutusest päris tublisti, aga nagu ikka, kui sa millegi vastu huvi hakkad tundma, siis avanevad su kõrvad ja kuuled seda, mis varem sinust mööda sahises.  Peale esimest mururajamise praktikumi sai selgeks, et igasugune murumajandus on ületähtsustatud. Miks peaks võitlema samblaga muru sees? Pigem muru asemel sammal? Igal juhul ootan huviga meie samblaaia juhendaja katse tulemusi, kas ta sai sambla muru asemel kasvama. (mitte segi ajada samblaiaga botaanikaaias, jutt käib hoopis teisest katsest).
Varakevadel nägi algus välja nii
Pildistanud Tiina

Hakatuseks oli vaja teha mõned eeltööd, puhastada nõlv. Välja korjata nii palju lõokannuse sibulaid kui leiame, kuigi ma kahtlustan, et vaatamata meie hoolikale kaevamisele jäid mõned ikka pinnasesse.

Nagu öeldud, sai veidi pakkudega hullatud. Paku veeretamine oli paaristöö, mida kõrgemale seda enam.  Ärge laske end eksitada, ülemise pildi äärispakud olid juba enne meid paigaldatud :)
Meie rida ootas siin:


Pakkude paigaldamine mulle meeldis, mõtlesin, et peaks oma nõlvakutele ka nendest mõne trepi tegema. Mul on lihtsalt pakke vaja.


Kuivmüüri ladumine oli loominguline tegevus. Meie ülesandeks oli tekitada mõned müürijupid. See on töö, mida on hea mitmekesi teha. Suurem müür oli juba olemas, meil oli vaja väiksemad paika panna.

Kõigepealt oli vaja leida sobivad kivid. Nood siis paika panna ja kaugemalt takseerida. Kui proportsioonid õiged, siis rahulolevalt välja hingata ja koristada tööpõld. Põnev osa on muidugi tagasiside, kas meie tööga jäädakse rahule.


Mõned päevad hiljem korrastati vasak teenõlv ja paigaldati killustik. Käisin seda veidi vihmase ilmaga vaatamas
Istutatud samblad. Kui te pakku lähemalt uurite, võite märgata peent võrku,, mis sammalt esialgu kinni hoiab

Kes tahab aga asjast täpsemalt teada, peab järgmisel sügisel meie praktikaaruannet Räpina Aianduskooli arhiivist nõutama tulema :)


Tänud selle toreda võimaluse eest!
Kevadel aga kõik kannad kuklasse ja samblaaeda vaatama!