mis mõttes öö? mälestusi päevast :)
Täna tabas mind õhtu kuidagi ootamatult, rääkimata koerailmast, mis tahtis tee pealt ära uhta. Sõidutee ületamiseks oleks säraküünlaid vaja olnud, helkurist küll abi polnud. Autod kihutasid ka nagu oleks ilma lõpp kätte jõudnud.
Koolinädalal polnud vahet, millal missugune valgus ja nädalavahetusel ei jaganud ka ära. Tööasjad ka teadagi kuhjunud ja siis ei märganudki, kuidas aeg lendab. Aga et kell neli läheb pimedaks ja varsti kell kolm... No see on küll masendav. Kui ma saaksin valida, siis käiksin õhtuses vahetuses, oleks vähemalt hommikud valgemad. On nagu on. Vähemasti on tänavu jõulud pikad, saab õppetööga tegeleda.
Aga mälestused päevast on hüplikud.
Olen siin nüüd mõnda aega oma krunti uurinud. Nagu ka kirjutatud sai, ostsin mõned kuused. Elavad potis. Laupäeva õhtupoole siis vinnasin ühe saunaväljale ja läksin kaugemalt vaatama. Näitan teile ka. Päike paistis ja puha. Kuusk (harilik) on peidetud jaapani enelase selja taha.
Teine üllatus oli lõikelillede valdkonnast. Avastasin, et tradeskantsia püsib vaasis 3! nädalat.
Tagasi kuuskede juurde. Sinna, kuhu ma ta vaateks panin, ei saa ma teda istutada. Liiga suureks kasvab, aga midagi võiks seal olla ja nii vastu talve potijooksu teha on päris huvitav. See lehtpuude sein vajab hädasti okaspuid. Kasvõi juba sellepärast, et sealt läheb krundi piir ja äkki naabrimees võtab selle ühel ilusal päeval maha või kukuvad need lepad lihtsalt jala pealt, sest mäda puud on seal rohkesti.
Eile uurisin ka müüri ehk vundamendi osa. Üks mure, mis kohe sai ka lahenduse - müüri juures on kasutatud lupja ja selle pean ma sealt ära vedama, sest allpool kasvavad ju hortensiad. See soga aga kulub ära tiigiäärse ala aukude täitmiseks, sest ühtegi traktorit ma sinna ei lase - sealt need augud pärinevadki. Või rööpad.Nii et müüripealne kiht labidaga kärusse ja sealt aukudesse.
Ja muidugi ei saanud ma seal miskit suuremat ette võtta, sest seal, kus on tellised, seal ka sammal ja kus tellised ja sammal, magavad sisalikud. Kerratõmbunult. Sügavalt. Sa võid ta peo peale võtta, tema on ikka keras ja kange ja magab. Ühe paigutasin kaugemale. Tema magas edasi. Tore, et sisalikud ei norska, või kui, siis mina ei kuule, mõelda vaid, milline norin sealtkandist kostuda võiks!
Põhiküsimus on selles, et mis on müüride vahel, kas pinnas või betoon vms. Võib olla sellepärast seal ongi nii palju saari ja vahtraid, et muude puude juured ei löö läbi? Ma peaks seal keskel natuke uurima. Sest sinna tahaks ma istutada puid ja põõsaid ja põõsaid ja puid. Päris maantee serva äärde plaanin panna elupuud. Osaliselt. Kuuskedeni. Praegu saab igaüks vaadata, mis toimub, aga mina tahan ju salaaeda teha :) Ei ole nii, et sõidad mööda ja vaatad. Ikka sisse peab keerama ja tere ütlema kui sa sõber oled.:) Nojah, natuke võib vaadata ikka, muidu ei saakski kodus enam olla ja miskit teha :) Tagasi elupuude juurde. minu meelest on nad liiga kaua teenimatult surnuaedade haljastuses domineerinud. Mõned hekid, mida olen näinud, on tõeliselt ilusad.
Kui KSJ pesuposte paigaldas, (need said 1.savimaja taha), siis juba poole meetri pealt tuli vesi vastu. Esimeses augus oli nagu veesoone koht ja viimases oli vesi, mis vesi. Tiigiäärne veel ei lirtsu, aga maanteeäärne kraav on samapalju vett täis, kui kevadel ja tõenäoliselt on ka minu majaaluses keldris vesi. Igal juhul hais on küll sedamoodi. (ohkab).
Kui seal savimaja taga seista, siis paistab selline vaade.
Need lepad, mis tiigi äärs kõveriti kõiguvad, võtan ka maha. Kes asemele tuleb, on veel lahtine. Pean oma teadmisi täiendama. Sama plaan on üksiku vahtraga, kes kasvab kohe saunamäe juures.
Aiaplaani teen ka, võtku aega, mis võtab, sest eriala valisin just sellepärast, et õppida neid asju, mida ma ei oska. Ma tean, et saan sellega hakkama, lihtsalt pean rohkem õppima ja keskenduma.
Plaanidest veel. Kuigi ma vahepeal kahtlesin kogu selles rodomajanduses, siis nüüd arvan küll, et turbapeenra võiks teha. Need tammelehed ka. Üks variant on eemaldada paregune pinnas turbapeenra koha pealt ja vedada see lohuaeda, kus ühes nurgas on selge savi. Küsisin koolis, kui paks peaks olema liivakiht, et savipinda parandada. Aitavat 10 cm. Kui sinna kevadel veel lehekompost ka segada, siis peaks savinurgas hää pinnas saama. Või mis teie, armsad praktikud asjast arvate?
Pesupostidest. Pole midagi kestvamat kui ajutised lahendused, aga teisele poole maja ei püstita ma endiselt veel midagi. Tahtsin, et nad oleksid käepärast. Läänetuuled sinna ei puhu, see pole just hea, aga küllap ta kuivab ikka või tilgub :)
Nädalavahetusel jõudsin pisut lehti riisuda ja keldrinõlva kasida. KSJ vaatas ka asja üle, et mis edaspidi vaja.
Sellised mälestused siis.
Koolinädalal polnud vahet, millal missugune valgus ja nädalavahetusel ei jaganud ka ära. Tööasjad ka teadagi kuhjunud ja siis ei märganudki, kuidas aeg lendab. Aga et kell neli läheb pimedaks ja varsti kell kolm... No see on küll masendav. Kui ma saaksin valida, siis käiksin õhtuses vahetuses, oleks vähemalt hommikud valgemad. On nagu on. Vähemasti on tänavu jõulud pikad, saab õppetööga tegeleda.
Aga mälestused päevast on hüplikud.
Olen siin nüüd mõnda aega oma krunti uurinud. Nagu ka kirjutatud sai, ostsin mõned kuused. Elavad potis. Laupäeva õhtupoole siis vinnasin ühe saunaväljale ja läksin kaugemalt vaatama. Näitan teile ka. Päike paistis ja puha. Kuusk (harilik) on peidetud jaapani enelase selja taha.
Lumiuudised. suurt kahju ei tekkinud. D.budleia mõned lehed on kahjustunud, aga teda ma käisin soputamas, sest ikka väga hunnikus oli. Nüüd hoiab taas vormi. Muide, septembris pistsin ühe oksa veeanumasse, silmailuks ja täna vaatasin, et oh sa, juured all ja mitte paar udupeent, vaid ikka nii nagu peab.
Teine üllatus oli lõikelillede valdkonnast. Avastasin, et tradeskantsia püsib vaasis 3! nädalat.
Tagasi kuuskede juurde. Sinna, kuhu ma ta vaateks panin, ei saa ma teda istutada. Liiga suureks kasvab, aga midagi võiks seal olla ja nii vastu talve potijooksu teha on päris huvitav. See lehtpuude sein vajab hädasti okaspuid. Kasvõi juba sellepärast, et sealt läheb krundi piir ja äkki naabrimees võtab selle ühel ilusal päeval maha või kukuvad need lepad lihtsalt jala pealt, sest mäda puud on seal rohkesti.
Eile uurisin ka müüri ehk vundamendi osa. Üks mure, mis kohe sai ka lahenduse - müüri juures on kasutatud lupja ja selle pean ma sealt ära vedama, sest allpool kasvavad ju hortensiad. See soga aga kulub ära tiigiäärse ala aukude täitmiseks, sest ühtegi traktorit ma sinna ei lase - sealt need augud pärinevadki. Või rööpad.Nii et müüripealne kiht labidaga kärusse ja sealt aukudesse.
Ja muidugi ei saanud ma seal miskit suuremat ette võtta, sest seal, kus on tellised, seal ka sammal ja kus tellised ja sammal, magavad sisalikud. Kerratõmbunult. Sügavalt. Sa võid ta peo peale võtta, tema on ikka keras ja kange ja magab. Ühe paigutasin kaugemale. Tema magas edasi. Tore, et sisalikud ei norska, või kui, siis mina ei kuule, mõelda vaid, milline norin sealtkandist kostuda võiks!
Põhiküsimus on selles, et mis on müüride vahel, kas pinnas või betoon vms. Võib olla sellepärast seal ongi nii palju saari ja vahtraid, et muude puude juured ei löö läbi? Ma peaks seal keskel natuke uurima. Sest sinna tahaks ma istutada puid ja põõsaid ja põõsaid ja puid. Päris maantee serva äärde plaanin panna elupuud. Osaliselt. Kuuskedeni. Praegu saab igaüks vaadata, mis toimub, aga mina tahan ju salaaeda teha :) Ei ole nii, et sõidad mööda ja vaatad. Ikka sisse peab keerama ja tere ütlema kui sa sõber oled.:) Nojah, natuke võib vaadata ikka, muidu ei saakski kodus enam olla ja miskit teha :) Tagasi elupuude juurde. minu meelest on nad liiga kaua teenimatult surnuaedade haljastuses domineerinud. Mõned hekid, mida olen näinud, on tõeliselt ilusad.
Kui KSJ pesuposte paigaldas, (need said 1.savimaja taha), siis juba poole meetri pealt tuli vesi vastu. Esimeses augus oli nagu veesoone koht ja viimases oli vesi, mis vesi. Tiigiäärne veel ei lirtsu, aga maanteeäärne kraav on samapalju vett täis, kui kevadel ja tõenäoliselt on ka minu majaaluses keldris vesi. Igal juhul hais on küll sedamoodi. (ohkab).
Kui seal savimaja taga seista, siis paistab selline vaade.
Aiaplaani teen ka, võtku aega, mis võtab, sest eriala valisin just sellepärast, et õppida neid asju, mida ma ei oska. Ma tean, et saan sellega hakkama, lihtsalt pean rohkem õppima ja keskenduma.
Plaanidest veel. Kuigi ma vahepeal kahtlesin kogu selles rodomajanduses, siis nüüd arvan küll, et turbapeenra võiks teha. Need tammelehed ka. Üks variant on eemaldada paregune pinnas turbapeenra koha pealt ja vedada see lohuaeda, kus ühes nurgas on selge savi. Küsisin koolis, kui paks peaks olema liivakiht, et savipinda parandada. Aitavat 10 cm. Kui sinna kevadel veel lehekompost ka segada, siis peaks savinurgas hää pinnas saama. Või mis teie, armsad praktikud asjast arvate?
Pesupostidest. Pole midagi kestvamat kui ajutised lahendused, aga teisele poole maja ei püstita ma endiselt veel midagi. Tahtsin, et nad oleksid käepärast. Läänetuuled sinna ei puhu, see pole just hea, aga küllap ta kuivab ikka või tilgub :)
Nädalavahetusel jõudsin pisut lehti riisuda ja keldrinõlva kasida. KSJ vaatas ka asja üle, et mis edaspidi vaja.
Sellised mälestused siis.
Pinnase parandamise jaoks on igasuguseid retsepte, aga oma aia raske mullaga aianurka ei ole ma tänaseni sõmermuldseks saanud. Uba selles, et peab mitu aastat segama, lisama ja doseerima. Mina tegin selle vea, et sumasin ühel sügisel liiva, saepuru, tammelehti ja arvasin, et on ok. Istutasin kevadel põõsad peale. Ja nõnda jäigi, sest enam sinna surkima ei lähe, põõsaste juured igal pool juba, aga maa on seal endiselt plink. Kõige paremad tulemused olen saanud suurte kompostihunnikute mulla kõige täiega peenrasse kärutamisel. Kuna mul on maad vähe, siis käibki uue peenra tegemine umbes nii, et kaevan aiaääre liivmullast tühjaks ja suman komposti asemele. Suurte pindadega on raskem. Igal juhul laseks savimaal kaks suve laagerdada ja kaevaks kindlasti kahe labidalehe sügavuselt läbi. Hästi aitaks ka savipeenra tühjakskaevamine ja sinna kompostihunniku tegemine, komposti vahele viskaks kihiti savimulda. Nii ehk teisiti üks suur labdidatöö.:)
VastaKustutaLabidatöö saab see olema jah. Õnneks on savivaal mitte väga suur. Kõrval aga juba saviliivasem pinnas. Lhekompost on ka lähedal, nii ei katkesta end ära. Se sügisel siiski ei jõua enam.
KustutaMulle meeldivad ka elupuud. Lapsena elasin paar aastat nõuka ajal korteriteks jagatud eestiaegses taluhäärberis ja seal kasvasid suured elupuud. Sealtmaalt ma neid armastan.
VastaKustutaJõudu ja jaksu Sulle kodu rajamisel. Pime aeg taandub tegelikult kiiresti.
Ilmast on parem mitte välja teha ja tegeleda endale meelepäraste (tubaste) asjadega, sest ilma muuta me nagunii ei saa, räägime sellest siis negatiivses või positiivses võtmes.
VastaKustutaAga kerratõmbunud norskavad sisalikud on ikka üle kõige, nii armas! :)
See kujtluspilt tegi mulgi südame soojaks.
KustutaSee kuusk on Sul seal väga hea koha peal, lõpetab ilusasti vaate. Ma juba kujutasin teda suurena ette. Võibolla on sellel kohal harilik kuusk ehk liiga laia võraga, vali mõni tema kitsam vorm nt.`Cupressina`. Seda ei maksa karta, et kuuse lähedal midagi ei kasva, tuleb vaid õiged taimed valida. Mul on ju hostad päris kuuseheki kõrval ja pole nad seal veel janusse ega nälga jäänud, vaatamata sellele, et ma pole neid eladeski väetanud.
VastaKustutaSavimaa on igal juhul parem kui liivapinnas. Natuke peab temaga vaeva nägema, aga seob ta niiskust ja on viljakas. Kui sinna veel komposti ka lisad, saad väga hea mulla. Mul ongi enamasti savipinnas, mida olen parandanud liiva, turba ja kompostiga ja ei kurda sugugi, suure mühinaga kasvavad sellisel kohal pikaealised püsikud ja põõsad. Aga kaeva ta sügavalt läbi ja kindlasti korja umbrohud viimseni välja, sest kuival ajal on savist võimatu ühtki juurt kätte saada. Iga pinnase jaoks on oma taimed, Sa ju tead seda küll :)
Elupuud on igal juhul ilusad, nad on elu puud. Neid on ju ka palju värvilisi ja isemoodi haabitusega olevusi ja nad on tunduvalt haiguskindlamad kui kadakad.
Savimaaga töötamise nipp ilmselt ongi õige ajahetke valimine. Kogesin seda suvel, kui pojengide ümbert kaevasin. Vahepeal pidi vihma ootama, et midagi teha saaks.
KustutaPraegu on aga selline hetk, et nii vett täis, et ei saa kaevata. See koht on mul lohuaia selles otsas, kus palgirida algab. Paar saarekändu ka.
November muidugi ka, pole kaevamise valgust :) Nädalavahetusel ikka saaks :)
Kui saad, ürita seal pinnast lihtsalt segi sonkida, külm murendab kevadeks pisut paremaks. Noh, umbes nii nagu seda sügiskündi tehakse, las ta jääda muhklik ja lohklik, siluda polegi vaja. Jah, ka meie oleme mõnikord pidanud pinnast ette kastma, et üldse midagi teha saaks.
VastaKustutaIlmad on masendavad ja vara läheb ka pimedaks tõesti. Aga see asjade loomulik käik ja peab lihtsalt vastapidama.
VastaKustutaMäletan, et koolis räägiti, et enne talve lihtsalt kaevata maapind tagurpidi ja jätta nii nagu on. Siis pääsevat ka õhk paremini mulda. Kui ära "hakkida" ja siledaks siluda, siis õhk ligi ei pääsevat nii häste. Aga savi puhul just õhupuudus ju kõige suurem mure ongi. Aga savi on sellesmõttes hea küll, et on viljakas. Eks ma sellepärast viimane kord ka kirjutasin, et taimede kohapealt on meil seal Pärnal hea uudis, et pinnases on ka savi. Aga ehitaja kohapealt on savi üks väga problemaatiline asi ja suur peavalu.
Sul on sama mure, mis mulgi seal sissesõidutee servas. sügisel, talvel ja varakevadel on raagus puud ainult. Ma istutan meie serbia kuused sinna ümber. Need on rohkem püstise kasvuga kui harilikud kuused.