teisipäev, 27. november 2012

ennekuulmatu vaikus

Kui ma eile koju jõudsin, oli õue peal valgem kui mõnel teisel pärastlõunal. Täiskuu.
Mõned tunnid hiljem oli liiklus maanteel välja surnud. Trepil seistes ei saanud esimesel hetkel arugi, miks on nii vaikne, nii udune ja samas valge.
Koerahaugatustki ei kostnud.
Ilus oli.

Köögis puistasin mägimänni käbisid, seemned pudenesid sahinal.

Käbisid korjasin mitmelt männilt. Üks oli teistest nii erineva võra kujuga ja okkad tundusid ka pikemad.
KSJ õngitses mulle kolm käbi, aga kahjuks olid need kõik tühjad, aga ma tean, kus ta kasvab ehk tuleb neid käbisid veel.


Eks nüüd vist see talv.
Soevember saab läbi. Vaja lindude söögimajad välja otsida.

Oma teekonda P.mäele alustasid  Rheum palmatum 'tanguticum '  , Enkianthus campanulatus, Halesia monticola.



esmaspäev, 26. november 2012

soevember

Käisme KSJ ga koduskodus. Ilm oli sügissume ja soe. Vaatasin üle tiigipeenra. Kuna majapidamises puudub lehepuhur, siis on ümbritsevate puude lehed pool peenart ära katnud. Noppisin mõned ära, aga eks see üks nikerdamine ole. Järjest rohkem mõtlen selle peenra puhul männiokka multšile.
Kaamera unustasin sedapuhku maha ja KSJ kaamera aku oli praktiliselt tühi.
Tegime väikese metsaretke, et uurida isaga puid ja sipelgaradu ja veesooni. Korjasime islandi samblikku tee tarvis ja märkasin, et tõepoolest, meie kodumännik kasvab heina sisse ja islandi samblikku jääb järjest vähemaks. Lisaks veel asjaolu, et ilmselt korjatakse seda ka apteekidesse müümiseks.
Riietuses ma pruuni värvi ei fänna, aga männiku värvivariatsioone imetlen iga aastaga üha enam. Kaameraga ma seekord seda kätte ei saanud, aga midagi ehk paistab ka.

Pühapäeval tegin kõrvenõgeste ala sügiskündi. Tahtsin selle juba kevadel ette võtta. Otsustades nõgeste järgi on tegemist hea kasvukohaga, ainult et see oli täielikult läbi kasvanud ja küllap annab veel aastaid hiljem isekülvi tagajärgi tunda. Kui ma seal nende mätaste vahel turnisin, siis hakkasin tasahaaaval põhjuseid paremini mõistma. 1. kohatine kerahein (mille ma kaevan välja, kui ta on üksik mätas). 2. mutid ajavad kuhilad kõrgeks ja suure heina alt ei paista nad välja, kui neid ei tasanda, siis on aasta pärast seal savimaa mütakas. 3. tarktori ühesuunaline künd ja märja pinnase peal sõitmine. Tulemus on nagu Alpide mäesuustajate rada õhtusel tunnil. Vihmausse leidsin pinnapealsetest kihtidest juba vähem, ei tea kas läheb külmemaks.
Enne hämarat jõudsin ka välja puhastada risuhunniku, mis maantee ääres põldmurakatest läbi kasvanud. Põletan selle millalgi tuulevaikse ilmaga ära.
Värvikaart aias püsib muutumatuna, sest Heucherad hoiavad sügisvärvi ja Stachys byzantina ning Cerastium fontanum hõbehalli. Lõunalohus (päris hea nimi ju :D) on Rosa rugosa lehed kuldkollaseks värvumas, aga maha pole tulnud. Berberis thunbergii seemik on kangekaelselt lehes. See lohk on tuulte eest kaitstud. Põhja ja idatuul pääsevad sinna harva, läänetuuled siis, kui on suurem puhumine. Sellepärast seal kõik nii lehes veel ongi.


Mulle see meeldib :)

Tahaks veidi aru pidada, mis põlluosa ja muu planeerimisega saab. Munas vaevelemise periood. :(
Turbaauto jäi eelmisel neljapäeval tulemata, näis.

neljapäev, 22. november 2012

keksib rõõmust :) kadakal on lapsed!

Hei, mul on kadakalapsed! Minu Esimesed okaspuupistikud tegid juured!!! Käisin hiliskevadel koduskodus ja võtsin isa kadaka küljest neli pistikotsa. Ega ma väga ei lootnudki, et kasvama lähevad, aga et kirjutatud on, siis mõtlesin, et proovin. Kodus panin liiva-turba segusse ja päikese käest ära. Ega nad mingeid erilisi elumärke ei ilmutanud, aga et ta on nii ilus, siis tõin enne külmasid köögiaknale ja unustasin. Täna vaatasin, et ehh, peaks ikka ära viskama ja ennäe, kahel kukumunakesel olid juured all!!! Ühel oli õige pisike, teisel juba päris pikukesed. Nii äge!


Miks mu rõõm nii suur on? Sest see kadakas on minu esimene okaspuu armastus. Ta oli isa käe all juba aastaid kasvanud ja mina käisin temast mööda nagu kaetud silmadega ja ühel ilusal päeval märkasin, kui ilus võib üks kadakas olla.
Nüüd on koos rõõmuga ka väike mure, et kuidas nad mul talve üle elavad. Aga ikka olen rõõmus :)

teisipäev, 20. november 2012

uudisteta, aga muidu reibas, tegelikult kärsitu

Nii vaikseks kõik on jäänud ... blogides. v a ehk Muhedik, kes taevale tänu igal nädalal ikka postitab. Ja Futu. Ja Tii. Ja Thela. Ja Iirisesõber. Olen riiderisse igasuguseid blogisid kogunud, aga kõik näikse kusagil nahistavat. v a spämmijad, kes müügireklaami kommentaariumitesse poetavad. Ei tea kas Lillekasvatajal suri arvuti ära ve? Tunnen ta tekstidest puudust. Deia on ka blogipuhkusel :( Temas tunnen ka puudust. (ohkab)
Näoraamatus tehakse juba seemnete tellimise plaane. Ühinen, kuigi pole veel väga külvaja, aga mis sa hädaga teed, kaua sa raha matad :), parem siis juba külvaks või nii.

Mõtlesin, et korra nädalas võiks ju oma blogis ka köhatada, et kiri kodukandist ..., et see riiul värvitud ja tööriistad (miks selline kogus?!) sorteeritud. Nood on mul käsitööriistad, ei ole mootoriga, rohkem kondimootori peale orienteeritud. Või siis suvelillede sorditabel alustatud ja puidu referaat esitatud jne No pole uudiseid, mis on tegelikult ka hea, sest aega ka pole. Ei jõua ära lugeda mida vaja.

Ei saanud ma eelmisel aastal hooaega kokku tõmmatud ja paistab, et sel aastal on ka  motivatsioonikriis. Eile õhtul otsustasin end siis pisut tagant utsitada ja katsin koleda seina ilusa mati kileribaga ja kleepisin sinna pildid enne ja pärast. Noh, et oleks silme ees, mis ma tahan lisada ja kuhu ja mis ma valesti tegin ja mis on hästi tehtud. Peab ütlema, et seinapinda jäi väheks:) Ja kõige rohkem meeldivad mulle varakevadised pildid, kui veel midagi ei kasva, ilus on.

Veel printisin a3 peale mõned vaated ja kavatsen neid sodima hakata.
Pilte aga võibki vaatama jääda. Suvi ju alles oli ja ma käisin nii paljudes aedades kui eelmistel aastatel kokku.

Talv aga pole veel saabunud ja tore on, aega on selle kiire asjaga. Eelmisel laupäeval oli nii mõnus ja soe, et vedasin liiva ja muud jura kärutäis aukudesse ja kärutäis savipinnasepeale. Tegin labidaga sügiskündi ja riisusin õunapuudealuseid, et rätsidel oleks ilusam vaade. Üks asi läks nihu ja see on mind veidi morjendanud, pinna planeerimine tuleb uuesti ette võtta, sest see mees ja tema tehnika selle töö peale ei sobinud. oeh. kole sai. Mõnevõrra parem kui enne, aga mitte oluliselt. Kohe piinlik on. ok.
Veel mõned päevad on õhus üks teine kokkulepe, nimelt tellisin freesturvast. Kuus kantmeetrit. Selline pakend on. Hind on minu arusaamise koha pealt soodne, eriti, kui ma mõtlen selle peale, kui palju see maksaks siis, kui ma seda kotikeste haaval ostma hakkaks. Nii, et nagu aru saate, turbapeenar ikkagi tuleb.  Need küüvitsad tinistasid mu ära. Koolist antud kodune töö oli see viimane nõks. Ma tahan seda teha. Kevadel. Mõned ettevalmistused aga saab veel sel aastal teha. Nii, et härrased vandekohtunikud, istung jätkub :)




teisipäev, 13. november 2012

nähtamatud naabrid

Raagus puude aeg on omamoodi huvitav, sest lehtpuuhekkide tagant ilmuvad nähtavale igasugused aiad ja õued, mis muul ajal on pilgu eest varjatud. Linna poole sõites saab püsikuvarte järgi aias päris hea ülevaate, mida on kasvatatud ja milline on aiaomaniku käekiri. Eriti kui mõnest asulast läbi sõita, vahel on valik üsna sarnane. Arvata võib, et naabrid jagavad oma hoolealuseid ka üleaedsetega. Mõnikord on näha ka möödunud aiahooaja trende.

Nojah, aga mis neist kaugematest naabritest rääkida... Nädalavahetuse ilmad olid novembri kohta ülimõnusad. Laupäeva hommikul näitas õuekraadiklaas küll -7, aga seda trepi peal. Õhus oli veidi soojem -5. Päeva peale läks soojemaks. Laupäeval maad ei kaevanud, lehti ei riisunud, aga tegin etevalmistavaid töid. Luusisin müüriplatsil ja tegelesin võsa juurdekasvuga. Rahulikult ja mõnuga.

Kakkusin põldmarja vähemaks. Leidsin maja. Kes selle ehitas, ma veel ei tea. Lihtsalt ei tunne nii palju linde. Küllap õpin.
Vahepealsete aastakümnetega olen veidi linnastunud. Nüüd teen kõik tasa. Märkan rohkem, õpin rohkem ja olen väga tänulik selle keskkonna eest, kuhu sattusin.


Ehitatud toomingaoksa peale. Püsis muide väga kindlalt. Mõtlesin, et terve suve on ta siin minu kõrval elanud ja toimetanud, ilma et ma aimanud oleks.
Pühapäeval torkasin maasse liiliasibulad. Valisin liivasema koha. Kahe lohu vaheline kõrgendik on vägagi liivane. Allpool, just 30 cm sügavuses on liiv suisa kollane.  Kõigepealt eemaldasin külmamailased ja kaevasin ala puhtaks ja siis segasin liiva puutuhaga ja panin sibulad maha. Koht on poolvarjuline, aga suurema osa päevast paistab sinna päike. Imepisike kallak on ka, nii ei peaks sinna vesi ka kogunema. Siis tegin labidaga sügiskündi ja pöörasin savihunnikud talveks pahupidi kahes kohas. Päris hea oli, kontorilihas sai ka koormust :)
Võtsin noorte kuuskede ümbert taaskasvanud võsa vähemaks ja lubasin, et teen seda kevadel uuesti, et nende võra saaks ühtlasem.


Lõpetuseks veel pildid majast:



reede, 9. november 2012

tsiili mure. kuningliilia.

Mulle toodi kuningliilia sibul. Vanast taluaiast. Noh ja nüüd olen siis mures, sest mahapanekuga olen hiljaks jäänud :(
Eelmisel sügisel juhtus sarnane lugu, aga siis oli tegemist aasialastega. Nemad elasid talve üle ja õitsesid mul toas ja üks hiljem isegi õues.
Veebiavarused juhatasid Muhediku aeda: Lilum - The Trumpet Hybrids.

Siit lugesin, et nad tahaksid lubjakat liiva. Mõeldes oma müürikesele, oleks mul isegi sellist pinnast võtta, aga kas võib veel maha panna? Mitte muidugi müüri äärde ...
(puhib ja ohib). Sedasorti liiliaid armastan ma nimelt väga ja nende hais meeldib mulle ka. (ohkab).
Nii et palun nõuga aidata.


labidaga kaabitud. Pange kõrgus on muide üle 50 cm

Pealtvaade

kolmapäev, 7. november 2012

suur tuul

Pildistasin täna veetaset, aga tuul viis pildid ära. Näpud olid külmast kohmetud. Ainult mägisibulad jäid kohale. Neid pildistasin aga sellepärast, et pesakonnad on kõik nii paksuks läinud ja nagu pildilt näha, kasvatavad lisasid. Vastu talve see vist küll hea pole. Saavad hukka. Üks osa on mööda kallakut alla veerenud ja siin-seal pidama jäänud.
Täiesti imelisel kombel hoiab lehti ja värvi thunbergi kukerpuu seemik. Kõik teised kukerpuud on ammu alasti. Mul ei ole paremat pilti käepärast, kui hommikul saan klõpsu teha, siis vahetan pildi välja. Ajaloo huvides olgu ta siis üles pandud.


Kirjutama ajendas hoopis tuul. Eelmisest sügisest jäi meelde see tuul, mis pidevalt õue peal lõõtsus. Tänavu läks oktoober kenasti ja novembri esimesed päevad ka. Nüüd aga puhub tuul juba kolmandat päeva ning on iga päevaga tugevamaks ja külmemaks muutunud. Suisa ulub täna õues ja kardinad lehvivad.
Suvel ladusime läänekülge puuriida, et vähemalt trepi peal nii palju ei lõõtsutaks. Teise riida savimaja otsa, kus ilmselt ongi tuulekoridor, sest puud kuivasid kenasti vaatamata vihmale.

Sõnaga, sügis on käes, tuuled puhuvad P.mäel.

esmaspäev, 5. november 2012

mis mõttes öö? mälestusi päevast :)

Täna tabas mind õhtu kuidagi ootamatult, rääkimata koerailmast, mis tahtis tee pealt ära uhta. Sõidutee ületamiseks oleks säraküünlaid vaja olnud, helkurist küll abi polnud. Autod kihutasid ka nagu oleks ilma lõpp kätte jõudnud.

 Koolinädalal polnud vahet, millal missugune valgus ja nädalavahetusel ei jaganud ka ära. Tööasjad ka teadagi kuhjunud ja siis ei märganudki, kuidas aeg lendab. Aga et kell neli läheb pimedaks ja varsti kell kolm... No see on küll masendav. Kui ma saaksin valida, siis käiksin õhtuses vahetuses, oleks vähemalt hommikud valgemad. On nagu on. Vähemasti on tänavu jõulud pikad, saab õppetööga tegeleda.

Aga mälestused päevast on hüplikud.
Olen siin nüüd mõnda aega oma krunti uurinud. Nagu ka kirjutatud sai, ostsin mõned kuused. Elavad potis. Laupäeva õhtupoole siis vinnasin ühe saunaväljale ja läksin kaugemalt vaatama. Näitan teile ka. Päike paistis ja puha. Kuusk (harilik) on peidetud jaapani enelase selja taha.


Lumiuudised. suurt kahju ei tekkinud.  D.budleia mõned lehed on kahjustunud, aga teda ma käisin soputamas, sest ikka väga hunnikus oli. Nüüd hoiab taas vormi. Muide, septembris pistsin ühe oksa veeanumasse, silmailuks ja täna vaatasin, et oh sa, juured all ja mitte paar udupeent, vaid ikka nii nagu peab.

Teine üllatus oli lõikelillede valdkonnast. Avastasin, et tradeskantsia püsib vaasis 3! nädalat.

Tagasi kuuskede juurde. Sinna, kuhu ma ta vaateks panin, ei saa ma teda istutada. Liiga suureks kasvab, aga midagi võiks seal olla ja nii vastu talve potijooksu teha on päris huvitav. See lehtpuude sein vajab hädasti okaspuid. Kasvõi juba sellepärast, et sealt läheb krundi piir ja äkki naabrimees võtab selle ühel ilusal päeval maha või kukuvad need lepad lihtsalt jala pealt, sest mäda puud on seal rohkesti.

Eile uurisin ka müüri ehk vundamendi osa. Üks mure, mis kohe sai ka lahenduse  - müüri juures on kasutatud lupja ja selle pean ma sealt ära vedama, sest allpool kasvavad ju hortensiad. See soga aga kulub ära tiigiäärse ala aukude täitmiseks, sest ühtegi traktorit ma sinna ei lase - sealt need augud pärinevadki. Või rööpad.Nii et müüripealne kiht labidaga kärusse ja sealt aukudesse.
Ja muidugi ei saanud ma seal miskit suuremat ette võtta, sest seal, kus on tellised, seal ka sammal ja kus tellised ja sammal, magavad sisalikud. Kerratõmbunult. Sügavalt. Sa võid ta peo peale võtta, tema on ikka keras ja kange ja magab. Ühe paigutasin kaugemale. Tema magas edasi. Tore, et sisalikud ei norska, või kui, siis mina ei kuule, mõelda vaid, milline norin sealtkandist kostuda võiks!

Põhiküsimus on selles, et mis on müüride vahel, kas pinnas või betoon vms. Võib olla sellepärast seal ongi nii palju saari ja vahtraid, et muude puude juured ei löö läbi?  Ma peaks seal keskel natuke uurima. Sest sinna tahaks ma istutada puid ja põõsaid ja põõsaid ja puid. Päris maantee serva äärde plaanin panna elupuud. Osaliselt. Kuuskedeni. Praegu saab igaüks vaadata, mis toimub, aga mina tahan ju salaaeda teha :) Ei ole nii, et sõidad mööda ja vaatad. Ikka sisse peab keerama ja tere ütlema kui sa sõber oled.:) Nojah, natuke võib vaadata ikka, muidu ei saakski kodus enam olla ja miskit teha :) Tagasi elupuude juurde. minu meelest on nad liiga kaua teenimatult surnuaedade haljastuses domineerinud. Mõned hekid, mida olen näinud, on tõeliselt ilusad.

Kui KSJ pesuposte paigaldas, (need said 1.savimaja taha), siis juba poole meetri pealt tuli vesi vastu. Esimeses augus oli nagu veesoone koht ja viimases oli vesi, mis vesi. Tiigiäärne veel ei lirtsu, aga maanteeäärne kraav on samapalju vett täis, kui kevadel ja tõenäoliselt on ka minu majaaluses keldris vesi. Igal juhul hais on küll sedamoodi. (ohkab).

Kui seal savimaja taga seista, siis paistab selline vaade.

Need lepad, mis tiigi äärs kõveriti kõiguvad, võtan ka maha. Kes asemele tuleb, on veel lahtine. Pean oma teadmisi täiendama. Sama plaan on üksiku vahtraga, kes kasvab kohe saunamäe juures.
Aiaplaani teen ka, võtku aega, mis võtab, sest eriala valisin just sellepärast, et õppida neid asju, mida ma ei oska. Ma tean, et saan sellega hakkama, lihtsalt pean rohkem õppima ja keskenduma.
Plaanidest veel. Kuigi ma vahepeal kahtlesin kogu selles rodomajanduses, siis nüüd arvan küll, et turbapeenra võiks teha. Need tammelehed ka. Üks variant on eemaldada paregune pinnas turbapeenra koha pealt ja vedada see lohuaeda, kus ühes nurgas on selge savi. Küsisin koolis, kui paks peaks olema liivakiht, et savipinda parandada. Aitavat 10 cm. Kui sinna kevadel veel lehekompost ka segada, siis peaks savinurgas hää pinnas saama. Või mis teie, armsad praktikud asjast arvate?

Pesupostidest. Pole midagi kestvamat kui ajutised lahendused, aga teisele poole maja ei püstita ma endiselt veel midagi. Tahtsin, et nad oleksid käepärast. Läänetuuled sinna ei puhu, see pole just hea, aga küllap ta kuivab ikka või tilgub :)

Nädalavahetusel jõudsin pisut lehti riisuda ja keldrinõlva kasida. KSJ vaatas ka asja üle, et mis edaspidi vaja.

Sellised mälestused siis.

reede, 2. november 2012

humanitaari õudusunenägu. novembrisess

Neljapäeva õhtul, poe poole kõmpides mõtlesin, et kaks ja pool aastat on selgelt liiga vähe selle kooli jaoks või siis ehk selle kooli potensiaali jaoks. Meie teine sessinädal oli noh, kuidas seda nüüd öeldagi, humanitaari õudusunenägu :) matemaatika (protsendi, kalde, mõõtkava jms arvutamine ja maha märkimine), tehniline joonestamine, geodeesia e mõõdistamine, aiaplaanide analüüs, aiaehitised e sissejuhatuseks kruvid, naelad, akutrell, saag ja elu esimene tapi tegemine, kiviktaimla (teooria), turbapeenar (praktika). Noh ja sekka excel ja pivot ja asjaajamine ametlikud kirjad ning cv ja motkirjad. Nädala lõpetas keskkonnakaitse ja Vaasa loeng eridendroloogiast oli ka huvitav. Tema tunnid ongi alati huvitavad.  (veel haljasalade hooldamine ja miskit muud, mida ma neenutada hetkel ei suuda). Tööseadusandlus. Väga pädev õpetaja oli. Meil ei olnud õnneks veel hulgaliselt tunnikaid jms. Nädal oli lihtsalt nii intensiivne, et ma ei kujuta ette, et ma mingis muus olukorras kella kaheksast hommikul seitsmeni õhtul suudaks uusi teemasid omandada. Nädal lõpupäevil tekkis mingi positiivne kliks ja siis hakkasid erinevad ained kokku jooksma, s.t. nt mõõdistamine maha märkimisega ja joonestamine autocadiga (mida me õppisime ka), pluss iseseisva praktika juhendamine. Siinkohal tuhat tänu õp Palusalule, kes oma niigi pikast tööpäevast meile veel poolteist tundi pühendas.
Mis mulle veel meeldis, et suurem osa õpetajatest oskab aega hinnata ja pikalt hälbimist ei teki. Igal kursusel nii hästi ei lähe.
Reede teeb muidugi eriliseks see, et saab läbi ja siis on ühinenud kaks energiat - üks, mis on saadud teadmistest ja suhtlemisest ja teine - saab koju oma KSJ juurde :)

Mõne aine puhul vajaksin ma rohkem aega, sest nagu tõrge tekib, ei saa kohe aru, (vt vihje humanitaarile), mul vaja asjast aru saada, sest see pole ju usuküsimus :) Sisuliselt tähendab see tegelikult praktikat ehk kogemust jääb veel vajaka.
Nt akutrelli kasutamine pole mingi raketiteadus, aga mina olen seda riistapuud siiani ainult ulatanud, eksole. Mis ei tähenda, et ma mingi lilleke oleks. See on minu meelst normaalne, sest nii minu isa kui ka vend on sellel teemal absoluutsed tegijad. Kui me seal oma tappi tegime, siis nii mõnigi naisterahvas sai valgustet oma teise poole suhtes, kes puutöö sisse alalõpmata kadunud on. Minu jaoks oli seegi huvitav, et millal kruvid ja millal naelad ja mis plussid ja miinused.  Kruvirida sai elevusest veidi kõver. Aga nt sain ma lõpuks aru, miks ma käsisaega viltu saen. Tegi küll meele rõõmsaks, sest  see on mulle juba pikemat aega pinda käinud. Tõsisemaid riistapuid enne OT läbimist meile ei usaldatud. Õige ka. Õpetaja on muhedalt karm, aga kas õiglane ka, seda näitab tulevik. Kodutööks anti veel kahe tapi meisterdamine. Nüüd te siis teate, kuhu mu nädalad minema hakkavad. Järgmiseks sessiks oleks vaja olnud juba suvel õppima hakkama.

Autocad oli see eest uskumatult lõbus. Mul tekkis alalõpmata ekraanile ootamatuid asju, mis ei pidanud seal olema ja rohelise asemel sinine jne. Pidin tagasi minema ja kustutama ja siis uuesti proovima.  Mul oli õnneks pinginaaber, kes siis kannatlikult mu järjele aitas. Õpetaja tegi kõik puust ja punaseks ette. Ikka oli põnev. Kuus tundi läks nagu lehm oleks keelega tõmmanud. Kodus läheb ilmselgelt kauem. Kodutööd anti ka. Mnjah, sellist ainet polnduki, milles ei antud. Siiski majanduses vist mitte.
Kursus on meil tore, vingatseid ei ole ja kõik on omamoodi mõnusad. Erinevad, aga abivalmid ja sõbralikud.

Tõrvatilk ka, vahepeal on meil ju jälle haridusreform käivitunud ja muudetatakse õppekava ja aiaplaani tegemine sellises mahus nagu nt  kaks aastat tagasi, jääb ära. Sel teemal torisen mõni teine kord. Nüüd olen kodus ja kütan ja aia vaatasin ka üle. Mägisibulala on ilus, enelased veel kollases leherüüs ja üldse saab nüüd veel külvata ja riisuda ja tiiki puhastada, vesi on kõvasti tõusnud. Hää, et lumi ära sulas. Vahepeal oli vastikult külm.

Pilte ei teinud, selleks polnud lihtsalt aega.
Sess kestis vaid nädala, aga tunne on selline, et pool semestrit :) heas mõttes.