a-rühm sügise lävel

Eilne õhtu oli kui maailma veerekese pääl. Koju jõudsin soojas päikeselaines, mis hääbus kiirelt õhtukastesse ja pimedus tuli liiga ruttu. Kahju on aial minna lasta. Kuigi igal pool on lahtisi otsi - kinnitamata pakud, rohimata nurgad, kaevamata meetrid, olen tegelikult tehtuga rahul. Küllap uus kevad näitab vead välja ja hakkab üks ruumi tekitamine sinna, kuhu sai liiga tihedasti istutatud jne jne

Eile õhtul pildistasin iga nurga alt saunamäge ja lohuaeda ja sain veelkord aru, kuidas mul nende pinnavormidega vedanud on ja kuidas ma peaksin veel puid põõsaid lisama, et vaade säiliks ja saaks paremgi. Ma ei teinud ju üksikasjalikku plaani, olid vaid nö juhtmõtted, et siin hakkab rolli mängima säravalt hõbedane ja hall ja roheline, et seda ma tahan kasutada kaugenevana ja siin kollane kordus ja siin sinine ja valge ja kollane, millele lisandus, oh muidugi roosa, lilla ja jumal teab mis kõik veel.
 Ei tea, kas see oli õhtuvalgus või kuuseis või mida iganes, seisin sääl ja mõtlesin, et kas tõesti ise tegin? Noh selle istutamise osa ja kaevamise? Taimed tegid oma, aga üldine vaade ...

Kes mäletab vana head sarja a-rühmast ja Hannibalist, kes loo alguses näis tekitavat ainult puhtakujulist kaost ja loo lõpetuseks nentis, et väga hea kui plaan õnnestub...

Kui seista vana savimaja taga, siis paistab saunamägi päris häste. Lõpuks närib mind vaid see, et kohe tuleb sügis ja hoopis teised tegemised, aga mul on selleks ajaks ka plaan :DD

Kirss tordil.  Kui põõsasmaran õitsema hakkas, selgus, et mul on oma pimeistutusega vedanud. Istutades ei teadnud ma, mis sorti maran on ja mis värvi tema õied on. Mahagi sai pandud toona kiiruga, lihtsalt, et oleks neil päikest ja niiskust parasjagu. Naabriteks kaks kadakat ja kaunis kukehari. Nüüd selgus, et väga hästi on paigutunud, roosaõieline toetab kauni kukeharja, (no ma olen ikka väga selle taime fänn), õite tooni ja kollane toob kollast kurvi välja. Nii lahe! Istutasin kollase kaare, mis ei paista veel välja, aga lookleb mööda lohuaia ülemist serva. Jess! Vt pildil on nad visuaalselt sarapuu kõrval paremas nurgas.

Nende taga ootab oma aega must leeder, kes on oma sordilt kollane :)

Põõsasmaranad muutusid augustiga tihedaks ja ilusaks ja hakkasid õisi ka näitama, alguses vähehaaval, nüüd juba rohkem. Nad võivad väga nirakad olla, aga hääl aastal on nad kaunid. Ma pean oma märkmetes tuhnima ja üles otsima selle sordi, mida Vaasa soovitas kui vastupidavat ja õierohket.

Lõpuks sai tehtud ka peenraäär ja asi näeb veidi korrektsem välja.

Pildistamine on tõepoolest oluline abivahend. Isegi siis, kui suurem osa võtteid ei õnnestu nii nagu tahaksid. Kogu selle toreduse juures on mind üks asi häirinud. Kõrghaljastus nimelt. Praegu on mu kerad ja koonused veel kõik nii väikesed, et üksikute vahtrapuude taustal mõjuvad kuidagi ... nii

Küllap kasvamine selle nihke ära muudab.

Naadiala ei kaunista ka just eriti. Multšimine ja katmine toob taimede ilu välja. Seda võib eriti hästi näha Muhediku aias, kus taimed on nagu peopesal välja toodud. (ohkab). Nurga Puukooli segapeenrad olid ka multšitud ja selge väljanägemisega.

Mina kaalun siin ka üht radade varainti, aga sellega on aega. Mõtlen veel.

Ja selle suve tegija on minu jaoks kobarpea, sest tema näitas küll puust ja punasest ette, kui mõjuv võib olla üks võimsakasvuline taimegrupp. Ma olen seda piltidelt ju näinud, aga ise muudkui edasi tutsutanud. Lõpuks sain aru. Ohsa, milline suvi on olnud.

Tegelikult tahtsin mägisibulate käekäiku näidata, aga hälbisin kõrvale.

Oh pikka ja ilusat sügist meile kõigile!