nimekiri: lehtpuud ja -põõsad

Kuigi mu taimed on endiselt veel teel, tähendan üles need, kes mul meeles on ja jõudumööda lisan ka ostukoha.  Alustagem lehtpuudest ja - põõsastest.



Foto: http://www.missouriplants.com/

Maacki kuslapuu (Lonicera maackii) Kõrgus kuni 5 m. Õitseb mais-juunis,lõhnavad õied on valged , hiljem kollased. Viljad tumepunased, säilivad pöösal ka talvel. Külmakindel ja vastupidav .  Päikseline või poolvarjuline kasvukoht.  Maacki kuslapuu kiituseks tuleb öelda kasutades meie dendroloogia õppejõu hr Vaasa sõnu, et sellel kuslapuul pole märkimisväärselt kahjustajaid ja tema lehegraafika on väga kaunis. Kahetsusväärselt vähetuntud ja kasutatud meie haljastuses. (Järvselja taimeaed).

Alpi kuslapuu (Lonicera alpigena) Hallikooreliste võrsetega suvehaljas kuni 2m kõrguseks ja sama laiaks kasvav põõsas on pärit Kesk- ja Lõuna-Euroopast, kasvades sealsete mäestike mägede nõlvadel ja eriti pöögimetsade alusrindes. Võrsed nõrgalt neljakandilised, rohekad, karvased. Lehed piklikud kuni elliptilised, 6…10 x 3…5 cm, ümardunud kuni laikiilja alusega ja teritunud tipuga, leheserv ripsmeline, pealt tumerohelised ja veidi läikivad, alt heledamad, läikivad, noorelt karvased. Õied tumepunased, tuhmid, kahehuulelised, kuni 2 cm pikad, meerikkad, väljastpoolt kaetud pruunika kirmega, pikkadel (kuni 5 cm) õieraagudel. Viljad säravpunased, meenutavad väikesi kirsse kuid piklikumad, nõrgalt mürgised. Ilusa tumerohelise läikiva lehestikuga ja dekoratiivsete õite ning viljadega talvekindel liik meil laiemalt kasvatamiseks. Võib istutada nii üksikpõõsastena kui grupiti, talub varju. Vajaks enamat kasutamist.

(Järvselja taimeaed)

Harilik sarapuu (Corylus avellana)  kõrgus kuni 6m, laius kuni 5m) alusmetsarindes ja metsaservades üle kogu Eesti, eelistades siiski lubjarikkaid muldi. Üldareaal langeb kokku hariliku tamme areaaliga, kasvades Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Põõsad rohkesti harunevad, tüve koor hallikas, noored võrsed karvased, pruunikad. Lehed 6...12cm pikad, ja 4...10cm laiad, südaja alusega, äraspidimunajad kuni ümaramunajad, pealt läiketa, rohelised, alt heledamad, roodudelt karvased. Leheroots 0,8...1,5cm pikk, näärmekarvane. Isasõisikud moodustuvad eelmise aasta suvel. Emasõied on suletud punga ja alles õitsemisel tulevad emaka roosad niidid nähtavale. Õitseb märts, aprill, vahel enne lume sulamist. Pähklid ümbritsetud pehmekestalise karvase narmastunud servalise kuupulaga, milline ümbritseb pähklit kas täielikult või osaliselt. Pähklid valmivad august- september.(parim aeg rukki koristuse ajal). Harilik sarapuu on varjutaluv, kasvades alusmetsarindes, sageli looaladel ja Lõuna-Eestis (Nuustaku, tõlkes pähklipäev, päev pähklite korjamiseks), eelitades viljakat huumusrikast mulda. Paljundada on lihtne seemnetega, ka vegetatiivselt- võrsikutega. Haljastuses kasutatakse kõrgemate, vabakujuliste tarade rajamiseks, kuid ka grupiti ja üksikistutusena. Külmakindel, kuid ekstreemsetel talvedel või esineda külmakahjustust.

Sorte teada 11

Corylus avellana 'Aurea'- leitud 1864. aastal Saksamaalt. Noored lehed kollased, hiljem kollakasrohelised, üheaastaste okste koor talvel oranž.

Varasemast ajast, (s t kevadest), kasvab Corylus avellana `Purpurea` ja Pärnumaalt on toodud harilik sarapuu. Nüüd on mul siis punane, kollane roheline. `Purpurea`läheb küll suve jooksul roheliseks või siis rohekas-pruun-punaseks, aga pähklid näitavad algset värvi.

Humalpöök (Ostrya)
Euroopa humalpöök

Ostrya carpinifolia Kasvukuju: kõrge, laia võraga puu. Kõrgus: 15-20m. Õied: isasõied urbadena, emasõied võrsete tippudes, õitsevad koos lehtimisega. Lehed: tumerohelised, kitsasmunajad, sügisvärv kollane.Kasvukoht: päike kuni vari, talub pikaajalist põuda, kasvab ka väheviljakatel lubjastel pindadel. Kasutamine: haljastuses, talub hästi linnasaastet.
Märkused: mandrieestis külmahell.

Perekonda kuuluvad kuni 25 m kõrgused, suvehaljad, vahelduvate lihtlehtedega, tuultolmlejad, ühekojalised puud. Tüvekoor erinevalt valgepöökidest on vanematel puudel pruunikas, sügavate pikivagudega. Lehed on kahelisaagja servaga sulgroodsed lihtlehed, abilehed varisevad varakult. Isasõied urbadena, moodustuvad eelmise aasta sügisel. Emasõied arenevad enne õitsemist, võrsete tippudes, õitsevad koos lehtimisega. Vili on pähkel, mida ümbritseb koti või põietaoline kuupula. Vilju on palju, asuvad üksteise lähedal ja moodustavad humala vilja meenutava pea. Viljakandvus algab 20….30 eluaastatel. Paljundatakse seemnetega (külvata sügisel) või valgepöögile pookides. Puit helepruunikas kuni valge, raske, kõva, vastupidav, erikaaluga umbes 0,8 gr/ cm³, kasutatakse suurt tugevust nõudvate väikeesemete valmistamiseks. Haljastuses kasutatakse soojemates piirkondades pargipuudena, kasvavad ka väheviljakatel lubjarikastel muldadel. Noorelt aeglasekasvulised, pärast 4…5 eluaastat kasv kiireneb ja kestab olenevalt liigist 40….60 aastat. Perekonnas 7 (9) liiki, pärinevad Euroopast, Aasiast ja Ameerikast. Eluiga olenevalt liigist 100….150 aastat. Valgepöökidest on hea eristada karvaste lehtede ja (nagu kaskedel) juba sügisel moodustuvate isasõite abil

Hõbepärn (Tilia tomentosa Moench)
"Kuni 30m kõrgune ja kuni 4(6)m laiune, ümmarguse või laikuhikja võraga puu. Vanemate puude koor helehall, lõunaküljel muutub varem rõmeliseks kui põhjaküljel. Noored võrsed kaetud tihedalt valkjate tähtkarvadega, oksad paljad. Lehed viljuvatel okstel ümarad väikese teravikuga tipul ja südaja alusega, 6...10(12)cm pikad, ebaühtlaselt saagja servaga, mõnikord hõlmised. Puhkemisel pealt hõredalt tähtkarvased, alt kogu pind valgeviltjalt karvane. Leheroots 3...3,5(5)cm pikk, karvane. Õisik 6...10 õieline, rippuv. Õisiku kandeleht lantsetjas 4...7cm pikk, 1...2cm lai, mõlemal küljel tähtkarvane. Õitseb juulis- augustis, hiljem harilikust pärnast. Vili kerajas, 0,6...0,8cm pikk, 0,5...0,6cm läbimõõduga, tihedalt tähtkarvane. Vastupidav haigustele, talub linnatingimusi, külmakindel. Lehed varisevad hilja, püsides puul kuni lume tulekuni. Väga dekoratiivne linna- ja pargipuu, mida on meil teenimatult vähe kasutatud. Sorte teada 1. Tilia tomentosa ’Rhodopetala’- leitud 1900. aastal Ungarist. Õiepungad punased, kroonlehed täisõies violetjasroosad." (A.Vaasa konspektist)

Villane lodjapuu (Viburnum lantana L.)

Kasvab kuni 5m kõrguse ja kuni 3(4)m laiuse, rohkelt haruneva põõsana. Areaal Kesk- ja Lõuna- Euroopa, Kaukaasia, Põhja- Aafrika. Noored võrsed hallikad, kaetud valkjashallide viltjate harunevate tähtkarvadega. Vanemte okste koor hallikas, rõmeline. Õiepungad moodustuvad juba eelmise aasta sügisel oksa tippu. Lehepungad soomsuteta, koosnevad kahest mittearenenud lehekesest, varrelised, lantsetjad, oksaga pikuti või eemalehoiduvalt. 0,5...1,5cm pikad. Lehed ovaalsed kuni munajad, teritutnud tipuga südaja või ümmarguse alusega, peenelt saagja servaga. 6...12cm pikad, 4...9cm laiad, külgroodusid 8...13 paari, tumerohelised, sissevajunud roodudega, pealt paljad, alt hallikasrohelised, tihedalt tähtkarvased. Leheroots 1...3cm pikk, viltjaskarvane. Õitseb mais- juunis. Õied valged kuni kollakasvalged, koondunud võsetippu kuni 10cm läbimõõduga paljuõielistesse poolkumeratesse sarikpöörisjatesse õisikutesse. Viljad valmimise ajal punased, valminult mustad, ovaalsed, kuni 0,8cm pikad, mittesöödavad. On külmakindel, talub hästi põuda ja kasvab hästi poolvarjus ja varjus- kuid õitseb seal vähem. Eelistab viljakat lubjarikast mulda. Annab kännuvõsu. Vajab aegajalt harvendamist, mille käigus eemaldatakse põõsast vanemad vähe õitsevad ja kasvus tagasihoidlikumad oksad. (Järvselja taimeaed)

... järgneb

Diervilla sessilifolia `Cool Splash`
Teravalehine diervilla Diervilla sessilifolia Buckl. Nimetus: Prantsuse kirurgi Diervilla auks.
Looduslikus flooras kasvab Põhja-Ameerika ida osariikide mägimetsades.
Madal, kuni 1,5 m kõrgune põõsas, neljakandiliste, paljaste, mõnikord kergelt karvastatud võrsetega; munajate, teritunud, istuvate lehtedega; väikeste, väävelkollaste õitega, mis on koondunud 3-4 õie kaupa tipmistesse või külgmistesse poolsarikalistesse-, või harvemini tihedatesse pöörisõisikutesse. Õitseb 30-40 päeva, kuid dekoratiivsus pole sel ajal eriti kõrge. Viljad- kuprad on 1,2 cm pikkused.
Niiskust ja valgust armastav. Hämmastav oma tihedate, tumeroheliste, läikivate lehtede poolest, mis omandavad sügisel punaka tooni. Kaunid grupiistutuses, metsaäärses istutuses, veekogude ääres ja hekina. Paljundatakse seemnetega, pistikutega, võsunditega, võrsikutega. Kultuuris alates 1884-ndast aastast. Võib külmuda lumepiirini, kuid vaatamata sellisele kahjustusele, taastub ja õitseb. Eriti hinnatud on paksud, läikivad lehed suvel, ja kuldkollased sügisel.
Vegeteerib aprilli keskpaigast oktoobrini, kasvutempo on kiire. Õitseb juunist augustini. Viljub kolmandast aastast, viljad valmivad septembris- oktoobris. Talvekindlus alla keskmise. Juurdub 90% pistikutest, mis on töödeldud fütooniga. (allikas Seemnemaailm) vt sügist pilti Taga talu lood November 2011

... järgneb

peitõieline kuslapuu (Lonicera involucrata) ‘Lycksele’. Inimeste maitse on ikka erinev :) Mati Laane kirjutab 2006 a kirjatükis Hekiga või hekita, et  "Peitõielisel kuslapuul pole küll teab mis ilu, aga tal on mitu tähelepanu väärt omadust. Esiteks läikivad lehed, kuhu tolm külge ei jää. Igaüks ju teab, et südasuvine tolmunud sirelihekk kruusatee ääres ei näe just hea välja. Peitõielise kuslapuuga seda ei juhtu, tema lehed ei kaota oma tumerohelist välimust. Samuti teab igaüks, kui inetult kiratsevad ühtlases põõsareas kõrge puu alla või mujale vilusse kohta jäävad taimed. Kõnealune põõsas ei lase end kehvematest tingimustest häirida ja kogu põõsarivi on ühtviisi lopsakas, olgu kasvukoht valguses või varjus. " 

Nii et kokkuvõttes saab see põõsas ikka kiita. Mulle on ta läbi aastate meeldinud. Lisaks läheb ta kevadel vara lehte. Nüüd on küsimus selles, kus ma teda näha tahan. Kas v-hekis või saunaplatsil?