sinna ja tagasi. (Saaremaa) kivi.meri.kivi.

Enne reisijuttu olgu märgitud, et 21.20 hakkas ometi sadama ja öösel sadas ja välkis ja sadas ja välkis.
Oh, ma olen sellega nii rahul. Kastis kõik mu kullakesed ära.

Kivirik.Pildistatud Saaremaal

KSJ-ga Saaremaal.
Mõeldes tagasi talve külmimale nädalale, võin nentida, et mul on kombeks hullemate ilmaolude puhul kodunt lahkuda. Mitte, et ma seda planeeriksin, vaid lihtsalt nii on juhtunud.
Ma olen ka seda ilmselt juba öelnud, et ma ei talu neid sisemaa plusskraade sellises koguses kuigi hästi. Enesetunne on siis alati ülinigel ja töövõime nullilähedane.

Koju jõudes on esimene asi teha tiir õues ja uurida, mis toimunud on. Kuna pühapäeval jõudsime tagasi alles öösel kell kaks, siis ei saanud midagi näha ka, eksole :) Rohu kasvamise järgi võib oletada, et vihma on tulnud, aga vihmaveetünnid küll mingit erilist muudatust ei näidanud. Potistamisala aga oli mõnusalt niiske, nii et seal kadusid ei esinenud.

aga Saaremaa...
 jaoks peab rohkem aega olema. See oli veidi vastakute tunnetega reis. Käisin neis kohtades, kus lapsepõlvesuvedel. Mis kriipima jäi, pole selle blogi koht.
Ilm oli veidi leebem, meri loeb. Saime KSJ-ga ka päisel päeval meres ära käia, muidu kipub see meil ikka sinna päikese loojumise kanti jääma. KSJ on muide üks mõnusamaid reisikaaslasi.
Plaanisin oma herbaariumi jaoks ka taimi korjata, palju sellest õnnestub,  on hiljem näha. Nojah ja seemneid korjasin ka ja mõne taime, aga eriti ei usu, et nad ellu jäävad.

Kaarma kirik, mille õuest viis minu mäletamist mööda tee surnuaiani, aga siin on vist minu enda valikuline mälu, sest lapsepõlvest oli mul meeles salapärane rada, mis viis vana kalmistu osani, kus olid suured kivist hauad ja suured puud. Nüüd viis see tee vaid teise teeni.

Otsisn kaua vanaema hauaplatsi, see oli selgelt meeles, et suure puu all. Suur puu aga oli talvel ära murdunud ja koht, kus ma otsisin oli ka vale ja olin päevast rampväsinud. Järgmisel päeval sain õiged kohad kätte, kuhu on maetud Miina, Aleksander, Friido Lõhmus ja minu vanaisa Heini ja vanaema Aliide. Kaarma surnuaed oli väga korrastatud ja nagu KSJ märkis  palju vanu kiviriste ja musta marmorit. Mina pildistasin koduseid sildikesi, mis ei jäänud väga pildile, aga mille sisu oli nt Ettevaatust, siin põõsas elab rästik Aadu!

Küsisin isalt, et milleks selline trepp aia küljes on ja sain vastuseks, et surnuaial oli ainult üks värav, trepid oli abiks, kui lähenesid aiale külje pealt. Sellised lood siis. Huvitav, kas see põlvkond, kes tuleb peale meid,  oskab selliseid asju küsida ja kas meie oskame ka enam vastata.

armas sõber, anna mulle juua, tänulik begoonia:)

Mina küll andsin. Vägagi nutikas lahendus ju. Rääkimata sellest, et sellel surnuaial pole vaja aiakäru ära peita või lukustada, rääkimata tööriistadest. Minu meelest pole seda püsiühendust küll vaja. Las saared elavad.

Mis mulle saartel veel silma hakkas, oli korrastatud kiviaedade hulk.   Korraliku koolilapsena pildistasin aedu ja kive seal kus aga sain.

Vaataja silm puhkab, niitja silm mõõdab :)

Sõrve Säärel oleksin tahtnud terve päeva olla ja kividega mängida. Ilm oli mõnus ja tuult oluliselt polnud. Kõik need lapikud ja siledad ja valged ja hallid ja värvilised ja päris adru :)

Meie teele jäi Ohesaare pank. Iga maastikuehitaja unistus  :) Loodus oli sinna sobiliku taimestuse valinud. Midagi lisada oleks liiast.

Seal oli muidugi suuremaid ja väiksemaid torne ja kaari ja milline materjal, ohh, seal oleks võinud ka päevakese veeta.

Mändjala rannas jõudsime enne äikesepilve saabumist ujumas käia. Meri oli soe. Metsa oli keegi minu jaoks suursirmiku jätnud. Teises metsas tegime minu auks pooletunnise peatuse ja korjasin söögijagu kukeseeni.

 Nagu ikka pole kunagi õigel hetkel kaamerat kaasas. Tulime tagasi pilve pildistama, aga siis olid toonid juba leebemad. Meri on ikka mõnus.

Lõuna Lümanda söögimajas. Kõik oli värske ja maitsev ja kodumaine. Kiitus kokkadele!

 See peab olema mingi ämblik, kes sellist pesa teeb, ma pean pisut uurima. Väga vinged käigud olid.



Harilik sinerõigas? Isatis tinctoria

 Kokkuvõttes oli see üks ilus reis. Öine sõit ja äike. Mõni maastik jäi hinge ja on seal tänagi. Tänahommikuse kohvikruusi juures aga mõlgutasin kivimõtteid. Täpsemalt maakivimõtteid ja telliskivimõtteid ja tiigikalda mõtteid ja ametikoha mõtteid ja seda, et pagan need herbaariumid... ja et august astub kohe uksest... sügisel pole vähemalt sääski ja augustikuu on mu armastus...