repliigi korras: ai, ma olen tubli :)
... aga pisut väsinud, sellepärast ei maksa mõistlikku teksti oodata, aga kirjutamata ei saa ka jätta, sest: saunaplatoo on nüüd niidetav! Sai jupikaupa tehtud ja nüüd on tüükad koristet ja niidan naati niidukiga. See on kordades kergem. Muidugi jääb veel äär, kuhu istutasin kollased ja sinised, aga see on nüüd poole päeva töö. Küllap ajavad end uued kasvud, aga nendega saab ehk hakkama.
Peale trimmerdamist saab tiigi ääres ka juba niidukit kasutada. Mitte küll igal pool, aga siiski. Silm puhkab, sest see, mis seal enne oli ...
Näitaks pilti ka, aga laadimisjuhe on töölaua sahtlisse ununenud :(
Pilte oleks enamgi. Käisime KSJ-ga mere ääres, kodus-kodus. (Nii need postituste lubadused kasvavadki, praktika 2 on lisamata, inspiratsiooniretk 2 on lisamata, oeh. Nimekiri on mulle, et ma ei unustaks)
Ma olen oma taimedega väga rahul, keegi ei põe eriti ja kasvavad täitsa tublilt. Puude ja põõsastega on nii ja naa. Ebajasmiinile see kolimine ei meeldinud, aga nojah, lehtpõõsas ikkagi, kes siis suvel lehti kaotada tahaks, küllap toibub. Üks sirel ka köhib, aga tema pole eestimaine, see on vabandatav.
Muud toredad uudised: Sarapuu on pähkleid täis. ma loodan, et see pole tema viimne korin, ehk on ikka uuestisünd :) Sain oma esimesed maasikad. Porrulauk on väga ilus ja lapse sibulapeenar on silmarõõm. Salat ja till kasvab mühinal. Peaks tilli üldse igale poole külvama, ta on ju lillena ka ilus.
Astilbed alustasid õitsemist ja tiigikallas ei käi mulle enam närvidele, sest nüüd näen seda veidi teistmoodi.
Kogemata läks kasvama kipslill, tema tuli koos suvefloksiga. Nüüd ei saa teda ümber ka panna, sest ta juurekael on ju kripski, murdub kergelt. Eks ta peab seal nüüd tuule käes lehvima.
Roos Sahara aga on fantastilise värviga. Ei tea, kas see on rooside salaplaan mind vaikselt roosiarmastajaks tinistada või? Sellisel juhul olgu nad siis kollased-oranzid ja kuldsed.
Katrinilt saadud kurereha on elus ja on mõnusa pallikese kasvatanud. Muhediku käest saadud tiarellilapsed kosuvad hoolega. Elu toimib.
Kui veel lira-lora ajada, siis konnad on mul leherohelised, nii lahe, aga veetase muudkui langeb, see on vähem lahe. Mutid ja mügrid on hoos, kakud võiks neid nüüd otsast sööma hakata või siis nt vapsikuid. Keegi võiks herilasi ka süüa (nt vapsikud võiksid neid vabalt süüa?) Koristasin enda järelt ja kui hakkasin puudelõhkumise pakku nihutama selgus, et see on pooleks ja keskel on herilaste pesa.
Mis seal ikka, KSJ oli kaugel, tuli ise vapper olla. Helistasin isale ja uurisin, kui kaua herilased üleval on ja kas nad elavad seal edasi jne jne. Nad on kaua üleval, aga poolikus pesas passivad seni, kuni nende ema seal on. Katsin nad kaltsuvaibaga kinni ja anatagu mulle andeks, panin paku tagasi. Homme tuuakse talvepuud ja kellel siis aega herilaste eest ära joosta.
Repliigi kohta pikk jutt, aga noh, häält pole, pilti pole, olgu siis tekst.
Peale trimmerdamist saab tiigi ääres ka juba niidukit kasutada. Mitte küll igal pool, aga siiski. Silm puhkab, sest see, mis seal enne oli ...
Näitaks pilti ka, aga laadimisjuhe on töölaua sahtlisse ununenud :(
Pilte oleks enamgi. Käisime KSJ-ga mere ääres, kodus-kodus. (Nii need postituste lubadused kasvavadki, praktika 2 on lisamata, inspiratsiooniretk 2 on lisamata, oeh. Nimekiri on mulle, et ma ei unustaks)
Ma olen oma taimedega väga rahul, keegi ei põe eriti ja kasvavad täitsa tublilt. Puude ja põõsastega on nii ja naa. Ebajasmiinile see kolimine ei meeldinud, aga nojah, lehtpõõsas ikkagi, kes siis suvel lehti kaotada tahaks, küllap toibub. Üks sirel ka köhib, aga tema pole eestimaine, see on vabandatav.
Muud toredad uudised: Sarapuu on pähkleid täis. ma loodan, et see pole tema viimne korin, ehk on ikka uuestisünd :) Sain oma esimesed maasikad. Porrulauk on väga ilus ja lapse sibulapeenar on silmarõõm. Salat ja till kasvab mühinal. Peaks tilli üldse igale poole külvama, ta on ju lillena ka ilus.
Astilbed alustasid õitsemist ja tiigikallas ei käi mulle enam närvidele, sest nüüd näen seda veidi teistmoodi.
Kogemata läks kasvama kipslill, tema tuli koos suvefloksiga. Nüüd ei saa teda ümber ka panna, sest ta juurekael on ju kripski, murdub kergelt. Eks ta peab seal nüüd tuule käes lehvima.
Roos Sahara aga on fantastilise värviga. Ei tea, kas see on rooside salaplaan mind vaikselt roosiarmastajaks tinistada või? Sellisel juhul olgu nad siis kollased-oranzid ja kuldsed.
Katrinilt saadud kurereha on elus ja on mõnusa pallikese kasvatanud. Muhediku käest saadud tiarellilapsed kosuvad hoolega. Elu toimib.
Kui veel lira-lora ajada, siis konnad on mul leherohelised, nii lahe, aga veetase muudkui langeb, see on vähem lahe. Mutid ja mügrid on hoos, kakud võiks neid nüüd otsast sööma hakata või siis nt vapsikuid. Keegi võiks herilasi ka süüa (nt vapsikud võiksid neid vabalt süüa?) Koristasin enda järelt ja kui hakkasin puudelõhkumise pakku nihutama selgus, et see on pooleks ja keskel on herilaste pesa.
Mis seal ikka, KSJ oli kaugel, tuli ise vapper olla. Helistasin isale ja uurisin, kui kaua herilased üleval on ja kas nad elavad seal edasi jne jne. Nad on kaua üleval, aga poolikus pesas passivad seni, kuni nende ema seal on. Katsin nad kaltsuvaibaga kinni ja anatagu mulle andeks, panin paku tagasi. Homme tuuakse talvepuud ja kellel siis aega herilaste eest ära joosta.
Repliigi kohta pikk jutt, aga noh, häält pole, pilti pole, olgu siis tekst.
No nii tore kui inimene endaga juba rahul on ja rängast tööst hakkab suur rõõm saama. Aga ära siis nüüd mõnulema ka jää, pane ikka need meelespead ka kirja ja ikka pilte paluks kaaa:)
VastaKustutaAga sa oledki ju tubli olnud. Vastgupidiselt minule, mul selline nimekiri, aga ei jõua seda kuidagi vähendada. Hoopis tuleb uusi asju juurde.
VastaKustutaMeil oli ka eelmine aasta herilastega tegu. Nimelt oli meil suur oksa hunnik ja seda siis lõkkeplatsile tassima hakates avastasime, et olid pesa teinud. Me pritsisime nii palju kui saime veega ja siis tassisime oksad minema. Pärast seda tagasi nad ei tulnud. Nii, et kui paku ära likvideerid, siis ei tohiks neid seal kauaks olla. Võta aga voolik ja lase veel "lennata". See aasta oleme ka paar vapsikut ära tapnud. Ei tahtnud seda teha, aga koera pärast pidi. Ega nad niisama muidu ründa, aga ega koer seda tea. Aga vot parmud, no on nuhtlused ja hammustavad läbi kinda. Mul on paar armi juba juuni algusest saati. Vapsik ja herilane peaks ka sööma putukaid, seega kasulikud. Aga keda need parmud söövad, ei kedagi, imevad verd ja kõik. Isegi sipelgad on kasulikud, pidid puugid ja maod eemale hoidma. Aga need sääsed ja parmud on ühed "muidusööjad". Sääsed polegi nii hullud veel.
Aga sa teed ikka pilte ka, onju.
Aga sa mõtle parem, mihuke varandus sul on - veeretad paku kiskjaloomadega parasjagu sinna, kus lehetäid rünnakut teevad :) Iseasi, kui sul just seda pakku vaja on.
VastaKustuta