kodus

Puhkuse esimestel päevadel käisime koduskodus. See oli väga põgus käik, kui Tartumaal võis õues aurusauna võtta, siis Pärnumaa tervitas meid äikesevihma ja mõõnava merega. Tahtsin KSJ-le näidata paiku, mis on minu jaoks erilised, sest siin on minu lapsepõlverajad ja inimesi, kes on erilised, sest nad on minu pere.
Ema muretses, et mul jääb juba teist suve nägemata tema kollane kuslapuu. (Mis on tema pärisnimi, ma ei teagi. Lonicera ciliosa õied on pisut teise kujuga, aga saa neist piltidest aru). Ei jäänud nägemata ja siin tema on, õitseb nagu kuldne pilv.

Järgmise pildi juures võtke pisut mõtlemisaega ja pakkuge, kellega on tegemist:

Ära arvasite? Granaatõun ongi :) Juba kolme aastane. Talvel elab keldris.

Suvel elab õues. Isa pani kasvama .

Eelmise aasta tiigipeenart ma ei jõudnud pikemalt pildistada, eks jõuab veel.  Kattest trügis mõnes üksikus kohas läbi põldosi ja kevadel mõned tulbid. Teerada vajab uut okkakoormat. Tulvaveed oli fibo alles jätnud. 

Siis me vaatasime puid ja põõsaid ja okaspuid ja siis tegime õuele tiiru peale ja käisime keldris ja lõpuks läksime kooliaeda puid kaema. Päev oli ilus, kiiret polnud. Tore oli. Isast ja emast võiks pikalt kirjutada. Nüüd teevad mõlemad oma kunsti. Isa aias ja keldris ja meie kodudes, ema pidulaudadel.

Oh. Minu lemmikkadakas, sest ta on lihtsalt nii ilus. (kasvab hariliku kuuse all).

Kaljukadakas

Minu teine lemmik kadaka all. Lilium martagon

Kooliaias kasvavad Saared.  Ma ei ole saare fänn, aga peab ütlema, et suured puud on majesteetlikud

Meie läksime huvitavat asja vaatama, s.t. isa näitas paari põnevat kohta. Nimelt oli ühes kohas istutatud kõrvuti nulg ja tamm. Mõlemad kiratsesid. Isa ütles, et kui neil oleksid kohad vahetatud , oleksid mõlemad priske tervise juures. Tamm nimelt tahab veesoont, nulg ei taha.

Veel näpunäide neile, kes tahaksid ilma pügamata elupuud vormis hoida - istutage nad nii, et veesoon hoiab nad just sinna poole kuhu vaja. nagu nt alljärgneval pildil

Sel ajal aga kui mina oma elu elasin, kasvas koolimaja akna all siberi seedermänd omasoodu ja küll ta oli tänavu ilus ja käbisid täis. Ma muudkui klõpsisin ja klõpsisin. Kunagi väga ammu sai selle põõsa ees poseeritud viimase koolikella ajal. Nüüd on ta poole pikem, kui mitte rohkem.

Mere äärde jõudsime. Metsa mitte. Vaja ikka tagasi minna.

Kui teie aga Häädemeeste kanti satute, siis astuge läbi söögikohast, mille õuenukas on selline vahva varjupeenar

See on seesama maja mändide all, mille seinal seisab selline silt. Uskuge mind, selle maja perenaine teab kuidas süüa teha :) me helistame talle kogu aeg :)

P.S. proovisime ära Häädemeeste mineraalvee, mida taas pudelisse pannakse. Mulle maitses, hea soolakas, eriti mõnus palaval ajal