sinna ja tagasi (Hiiumaa)

Neljapäeva õhtul istusin trepi peal ja vahtisin kaugusse. Kui täpsem olla, siis saunamäe suunas :) Päev oli pisut palavikuline, külalised, lahked aitajad jms. Siis tegin rahuliku tiiru saunaäelt lääneküljeni ja sealt ümber maja. Töönimekiri tiksus, seda on vaja ja siit oleks vaja ja ...siis kui ...
Hingasin välja ja pakkisin laisalt asjad ja ootasin, et tuleks KSJ ja viiks mu ära. Nii me suundusimegi loogeldes loojangu poole. Inglid õla peal Hiiumaale, sest kaasas nad pidid olema, sest mis muu valemiga me ilma kihutamata viimase praami peale jõudsime:)
Sõnaga, nii uskumatu kui see ka polnud, ma PUHKASIN :)
Reede oli nii päikseline, et pildistamisest väga asja ei saanud. Karvane kadakkaer, va sindrinahk, demonstreeris end igal pool, kuhu läksin. Kärdlas jalutades näeb ilusaid aedu ja allikaid. No vett tuleb seal ühel tänaval kohe igal pool ja purskkaevudega pole muret.

 Vaatasin kraavikaldaid ja kõike, mis silma ette jäi

 See hekk oli väga ilus ja selge.

 Või  keskmisest rohkem hariliku pöögi punaselehelist vormi. (Hariliku pöögi kohta loe siit) Kui sa seda puud täies ilus ja jõus näed, siis süda on talle igavesti kaotatud. Minuga juhtus see Kärdla linnapargis.

Kuidas ka ei prooviks, pildile seda ei saa, ei puud ega südame kaotamist :) Mul on see puuhakatis alles potis, ma hakkan talle kodus kohta otsima, sest see puu vajab Kohta, muidu ta ei mahu ära ja sooja vajab ta ka ja esialgu külmakaitset jne jne. Aga soovitan - minge vaatama, nad on seda väärt.
Nojah, mõned seemned korjasin ka puu alt, aga see on rohkem ime peale lootmine, hariliku pöögi seemned ei saa meie oludes valmis. Näis, näis.

 Edasi viis KSJ  mu laulvatele liivadele ja veel mõnda salakohta, millest siinkohal ei kirjutata mitte üks täht, aga merepilti võin ikka lahkelt näidata :)

ja mõnda pilti veel

Jaanipäev oli nii kuis peab - suitsukala, suure tuule, vihma, tulega ning tantsuga hommikuni. Mönus.
Siis sõitsime, inglid õla peal, koju tagasi. Liiliad tervitasid saunamäelt:

 Ja põllul esimesed pojengid:

Tõsi küll, ma pidin nende nägemiseks ümbritsevad ohakad maha niitma, aga saarel puhanu käes oli see muidugi käkitegu. (no tervet põldu ei jõudnud, isegi mitte poolt ).

Need olid väga mönusad ja väga meie jaanid.