praktika II Tartu Botaanikaaias 1

Muidugi on tegemist II aasta praktikaga (rajamise p) ja mõistagi on tegemist Tartu Ülikooli Botaanikaaiaga, aga see lühem variant on kuidagi kodusem.
Kõik selle blogi lugejad teavad, et ma olen ilmselgelt õnnesärgis sündinud või siis ehk alalõpmata õigel ajal õiges kohas:) Nii ka sel korral, kui kaks mu kursakaaslast rääkisid, et nad lähevad mais botaanikaaeda praktikale ja teoksil on uus põnev ala - samblapeenar. No midagi sellist juhtub aiatudengi elus küll haruharva. Võeti mindki lahkelt vastu ja see oli üks ütlemata huvitav nädal.
Mida õppisin? Et seal töötavad väga toredad inimesed ja kuidas veel töötavad! Sain teada, et botaanikaaed on 36! maailmas, kus tegutseb üle 2000 botaanikaaia. (Minu jaoks on küll 1.kohal, eksole). Erialaliselt meeldis mulle see, kuidas nende tööpäev oli üles ehitatud ja mitte et, ma seda esimest korda elus tegema peaks, meeldis mulle see, kuidas tööd alustati ja kuidas lõpetati. Kui te seal jalutate, siis pöörake tähelepanu - midagi ei vedele, kõik on korras sellisel moel, et tavakülastaja ei saa suurt arugi, et siin-seal on töö käimas. Vedasin paralleele oma kodumajapidamisega. Mitte et mul tööriistad vedeleks, aga mõni algatus võiks rohkem lõpetatud olla. Selline väike, aga oluline pisiasi.
Mul oli ka omakasu mängus, uurisin kontinenti ehk kunagist vundamendiauku, et sealt eeskuju võtta ja üldse nagu Muhedik on korduvalt öelnud - kui tahate rajada metsaaeda, siis minge vaadake botaanikaaeda. Mida ma tegin ja teen ilmselt ka edaspidi.

 Mida ma veel õppisin, oli meeskonnatöö selle parimas mõttes. Aias olen ma üldiselt omaette nohistaja, nii oli seekordne kogemus eriti hea. Mingil hetkel hakkas tööle omamoodi sünergia ja liitis meie praktikantide töötulemuse kohati üsna loovaks :)

Esimesel päeval tegelesime põõsaste külmakahjustuste lõikamisega. Kogus oli päris korralik ja selle käigus kujunesid omad lemmikud. Minul siis thunbergi kukerpuud - okkaline värk ikkagi ja et mul on seemikuid paras ports, siis uurisin, kus ja kuidas kasvavad. Sain meie juhendajalt Tiiult pärida taimede ja aia kohta.
Teine suur töö oli turbapätside vahetamine. Niisiis algajad pätsitajad, pätsil ja pätsil on suur vahe! Meie alustasime esimese alusega, mis nagu teisel päeval selgus, oli kvaliteet-turvas. Pilt on udune Vanamehe pärast, kes mängis tapjavaresega jahimängu. Pidin zuumima, et nende jagelust mitte häirida. Vanamees on muide botaanikaaia kass.

Korralik turbapäts on välimuselt tihke ja kompaktne, värvuselt tumedam, (ma ei tea, kas värv on siiski nii tähtis), vett imab hästi ja ei lagune vees pudiks. Jutt sellest, et kastke turbapäts KORRAKS vette, ei vasta tõele, kui tahate, et asi kestaks, tuleb pätsi põhjalikult leotada ja hea, kui selleks on olemas anum, kuhu mahub rohkem kui üks. nt panete kaks likku ja kaks raskuseks peale. Minu idee, neid nii leotada, et seisaks oma keharaskusega, laitis juhendaja Katrin maha. (õigustatult muidugi). Meil oli selline anum:

Ma ei soovitaks ei tiiki ega pange, sest ega ma hästi ette ei kujutagi, kuidas sealt neid pätse kätte saadakse :) Selline anum oli hea ka selle poolest, et enne pätsi-jooksu, (viid jooksuga mäest üles), paned ääre peale nõrguma, sest oma selga on vaja ka säästa. Leotatud pätsid sulanduvad paremini kokku ja püsivad kauem koos.
Töö käik: eemaldasime vana turba, taimed, kes jäid töörajale, kaevasime välja või kaitsesime tallamise eest. Kallaku peal töötamine muide rakendab huvitavaid lihasegruppe :)

Järgmine etapp oli siis pätside paigaldus ja omavahel sobitamine, kui vaja, siis saagimine. Nii et ka vanad saed kuluvad majapidamises marjaks ära, sest nuga selleks tööks ei sobi, saag on tõhusam.

Ülal vana (vanus u 10 a) pätsidest äär, allpool uue ladumine.

vahede tihendamine turbaga, millele eelnes pätside kinnitamine

Kõige tõhusam kinnitusvahend on rauast vai, nii et jälle tuleks üle vaadata vanaraua varu ja igasugused vaiatüüpi vidinad tuleb alles hoida. Nendega saab aias igasugu tarvilikke materjale kinnitada. Bambus jm tikud ei püsi nii kaua ja enamasti saab rauakola taaskasutada. Järgmine etapp on vahe täitmine nt vana turbaga. Uue peenra loomisel on asi muidugi märksa lihtsam.

Muidugi alustasime me proovitööst. Katrin õpetas meile põhinippe ja hoidis meie tegemistel silma peal. Nõuanded ja kriitika esitati ainult konstruktiivses vormis. Edasi juba tegutsesime neljase tõhusa meeskonnana ja töö vaadati hiljem üle ja võeti vastu. Pätsi äärt tuli kohati kahes kihis laduda, siis tuli mõõta ja jälgida, et proportsioonid oleksid silmale head vaadata. Oli kaari ja kerget kurvi :) Pätside ääred tuli noaga kumeraks saagida ja Kairi, meie ergonoom, näitas ette ka tõhusa viimistlusvõtte - rida sai ilusam kui see niiske turbaga ühtlaseks müüriks üle käia. Meie väljakutseks oli leida uus äärekivi ja see nii paika panna nagu oleks ta seal alati olnud. katsetasime nii ja naa. Kõndisime ja mõtlesime ka selle peale, et kuidas paigutada kivi nii, et samm segi ei läheks ja taimedele peale ei astuks. Kuigi need kohad pole kõndimiseks (loe jooksmiseks, hüppamiseks) mõeldud, siis ikka leidub keegi...
Minge aga vaatama :D Töö viimases etapis istutasime tagasi need taimed, kes sai ootele pandud ja korrastasime töökoha. Tulemus sai hea, minge vaatama, kas leiate üles :D assa, kui uhke tunne on:)

Kehvast turbapätsist ja samblapeenrast ...

... järgneb