reede, 8. juuni 2012

praktika II Tartu Botaanikaaias 1

Muidugi on tegemist II aasta praktikaga (rajamise p) ja mõistagi on tegemist Tartu Ülikooli Botaanikaaiaga, aga see lühem variant on kuidagi kodusem.
Kõik selle blogi lugejad teavad, et ma olen ilmselgelt õnnesärgis sündinud või siis ehk alalõpmata õigel ajal õiges kohas:) Nii ka sel korral, kui kaks mu kursakaaslast rääkisid, et nad lähevad mais botaanikaaeda praktikale ja teoksil on uus põnev ala - samblapeenar. No midagi sellist juhtub aiatudengi elus küll haruharva. Võeti mindki lahkelt vastu ja see oli üks ütlemata huvitav nädal.
Mida õppisin? Et seal töötavad väga toredad inimesed ja kuidas veel töötavad! Sain teada, et botaanikaaed on 36! maailmas, kus tegutseb üle 2000 botaanikaaia. (Minu jaoks on küll 1.kohal, eksole). Erialaliselt meeldis mulle see, kuidas nende tööpäev oli üles ehitatud ja mitte et, ma seda esimest korda elus tegema peaks, meeldis mulle see, kuidas tööd alustati ja kuidas lõpetati. Kui te seal jalutate, siis pöörake tähelepanu - midagi ei vedele, kõik on korras sellisel moel, et tavakülastaja ei saa suurt arugi, et siin-seal on töö käimas. Vedasin paralleele oma kodumajapidamisega. Mitte et mul tööriistad vedeleks, aga mõni algatus võiks rohkem lõpetatud olla. Selline väike, aga oluline pisiasi.
Mul oli ka omakasu mängus, uurisin kontinenti ehk kunagist vundamendiauku, et sealt eeskuju võtta ja üldse nagu Muhedik on korduvalt öelnud - kui tahate rajada metsaaeda, siis minge vaadake botaanikaaeda. Mida ma tegin ja teen ilmselt ka edaspidi.


 Mida ma veel õppisin, oli meeskonnatöö selle parimas mõttes. Aias olen ma üldiselt omaette nohistaja, nii oli seekordne kogemus eriti hea. Mingil hetkel hakkas tööle omamoodi sünergia ja liitis meie praktikantide töötulemuse kohati üsna loovaks :)

Esimesel päeval tegelesime põõsaste külmakahjustuste lõikamisega. Kogus oli päris korralik ja selle käigus kujunesid omad lemmikud. Minul siis thunbergi kukerpuud - okkaline värk ikkagi ja et mul on seemikuid paras ports, siis uurisin, kus ja kuidas kasvavad. Sain meie juhendajalt Tiiult pärida taimede ja aia kohta.
Teine suur töö oli turbapätside vahetamine. Niisiis algajad pätsitajad, pätsil ja pätsil on suur vahe! Meie alustasime esimese alusega, mis nagu teisel päeval selgus, oli kvaliteet-turvas. Pilt on udune Vanamehe pärast, kes mängis tapjavaresega jahimängu. Pidin zuumima, et nende jagelust mitte häirida. Vanamees on muide botaanikaaia kass.

Korralik turbapäts on välimuselt tihke ja kompaktne, värvuselt tumedam, (ma ei tea, kas värv on siiski nii tähtis), vett imab hästi ja ei lagune vees pudiks. Jutt sellest, et kastke turbapäts KORRAKS vette, ei vasta tõele, kui tahate, et asi kestaks, tuleb pätsi põhjalikult leotada ja hea, kui selleks on olemas anum, kuhu mahub rohkem kui üks. nt panete kaks likku ja kaks raskuseks peale. Minu idee, neid nii leotada, et seisaks oma keharaskusega, laitis juhendaja Katrin maha. (õigustatult muidugi). Meil oli selline anum:


Ma ei soovitaks ei tiiki ega pange, sest ega ma hästi ette ei kujutagi, kuidas sealt neid pätse kätte saadakse :) Selline anum oli hea ka selle poolest, et enne pätsi-jooksu, (viid jooksuga mäest üles), paned ääre peale nõrguma, sest oma selga on vaja ka säästa. Leotatud pätsid sulanduvad paremini kokku ja püsivad kauem koos.
Töö käik: eemaldasime vana turba, taimed, kes jäid töörajale, kaevasime välja või kaitsesime tallamise eest. Kallaku peal töötamine muide rakendab huvitavaid lihasegruppe :)

Järgmine etapp oli siis pätside paigaldus ja omavahel sobitamine, kui vaja, siis saagimine. Nii et ka vanad saed kuluvad majapidamises marjaks ära, sest nuga selleks tööks ei sobi, saag on tõhusam.

Ülal vana (vanus u 10 a) pätsidest äär, allpool uue ladumine.

vahede tihendamine turbaga, millele eelnes pätside kinnitamine
Kõige tõhusam kinnitusvahend on rauast vai, nii et jälle tuleks üle vaadata vanaraua varu ja igasugused vaiatüüpi vidinad tuleb alles hoida. Nendega saab aias igasugu tarvilikke materjale kinnitada. Bambus jm tikud ei püsi nii kaua ja enamasti saab rauakola taaskasutada. Järgmine etapp on vahe täitmine nt vana turbaga. Uue peenra loomisel on asi muidugi märksa lihtsam.

Muidugi alustasime me proovitööst. Katrin õpetas meile põhinippe ja hoidis meie tegemistel silma peal. Nõuanded ja kriitika esitati ainult konstruktiivses vormis. Edasi juba tegutsesime neljase tõhusa meeskonnana ja töö vaadati hiljem üle ja võeti vastu. Pätsi äärt tuli kohati kahes kihis laduda, siis tuli mõõta ja jälgida, et proportsioonid oleksid silmale head vaadata. Oli kaari ja kerget kurvi :) Pätside ääred tuli noaga kumeraks saagida ja Kairi, meie ergonoom, näitas ette ka tõhusa viimistlusvõtte - rida sai ilusam kui see niiske turbaga ühtlaseks müüriks üle käia. Meie väljakutseks oli leida uus äärekivi ja see nii paika panna nagu oleks ta seal alati olnud. katsetasime nii ja naa. Kõndisime ja mõtlesime ka selle peale, et kuidas paigutada kivi nii, et samm segi ei läheks ja taimedele peale ei astuks. Kuigi need kohad pole kõndimiseks (loe jooksmiseks, hüppamiseks) mõeldud, siis ikka leidub keegi...
Minge aga vaatama :D Töö viimases etapis istutasime tagasi need taimed, kes sai ootele pandud ja korrastasime töökoha. Tulemus sai hea, minge vaatama, kas leiate üles :D assa, kui uhke tunne on:)

Kehvast turbapätsist ja samblapeenrast ...

... järgneb


14 kommentaari:

  1. põnev ja kasulik! Aitäh jagamast.
    Natuke olen kade ka :P

    VastaKustuta
  2. Tõesti väga huvitav lugemine. Sai ka turbapeenra tegemist koolis õpitud ja õpetaja aeda peenar tehtud, aga botaanikaaia mastaap on ikka teine. Need kõrguste vahed ja ..usun, et Sul oli tõeliselt tore ja oskustesaamiserohke aeg.Vahva!

    VastaKustuta
  3. Jah, põnev on vaadata. Natuke kurb ka, sest kui tead, et tervis endal enam selliseid asju teha ei lase, siis unistusteks nad jäävadki.

    VastaKustuta
  4. Ma plaanin ka juba tükk aega, et saaks sinna Tartu botaanikaaeda ka minna. Aga see suvi käime puhkuse ajal ära. Ei raba see aasta nagu loom ja teeme mõned vabad päevad ja siis käimegi seal.
    Sa pead mõne ehitajaga jutu peale saama. Armatuurrauad on head asjad nendeks vaiadeks. 6 või 8mm armatuur on just paras. Neid juppe ikka jääb ehitusel üle. Metallist torud nii head ei ole, aga ajavad ka asja ära.
    Sellest jutust sai tõesti ka palju õpetlikku. Suured tänud sulle ja ikka jõudu.

    VastaKustuta
  5. Emm... mul vedeleb mitu kera okastraati, armatuurrauda jms, oleks nagu v6imalik pakkuda. 2iapapa oli suur kolikorjaja ning temast j2i maha igasugu, ee, kraami... Jumal Ise Teab, millal seda vaja l2heb, niikaua aga roostetab teine niisama kyll siin, kyll seal jalus. Rauatoode on u 8mm l2bim66dus ja ilma l6ikekettata naesterahvas j6uab ka rauasaega parrad jupid l6igata ning p6lve peal sobivasse kujju painutada.
    Veel yks sobiv soodne ostukoht on vanaraua vastuv6tupunktid. Emexis on suurep2rane valik igasugu v2rvi metalle ja metallitooteid, aga k6ike nad ei raatsi myya, peab uurima.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma seda silmas pidasingi, et iial ei või teada, mida vaja läheb :) Mul on raualipikesi õnneks alles, nendega saab varjupeenra pakud ära kindlustada. Turbapeenraga hakkan hiljem tegelema, kui suurem kiire möödas ja raha ka selleks olemas on.

      Kustuta
  6. Suur töö aga kindalasti ilus!

    VastaKustuta
  7. Tänan, mul just vaja oma minihapuala hakata kohendama, tuleb vist tõesti need pätsid appi võtta

    VastaKustuta
  8. Meil tänavu sama plaan, turbapeenar tahab veidi remonti saada. Kui ma teda 12 a. tagasi tegin, siis võtsin kasutusele enda lastevannid ja laenasin ka küla pealt juurde. Panin pätsid õhtul raskusega likku, hommikul hakkasin laduma ja lõikuma. Õhtuks olid vannid tühjad, said uuesti pätse täis jne, jne. Tegelikult on asi ka selles, et kui neid enne ei vetita, ei tõmba nad endasse mitte kunagi nii palju vett, et pinnas oleks niiske. Aednik muudkui kastab oma kuivavaid taimi ega saa aru, milles asi on. Tegelikult istuvad nad kuivaś pinnases. Ka see freesturvas, mis istutusalasse pätside vahele pannakse, tuleks vetitada. Tundub olema kole töö, aga soojaga on see hoopiski väga mõnus. Ja teraapiline ka. Mu käed pole eladeski olnud nii pehmed ja terved kui siis peale neid turbavanne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga asjakohane täiendus

      Kustuta
  9. Mina turbapätse ei kasutanud, sest tõstetud peenraid ei teinud. Turbapuru aga läks omajagu. Algul solgerdasin ka ämbris ja vannis, kuid pärast läks töö palju kergemini ilma käsi leotamata. Töövahendiks üks suur pealt küljest diagonaal-ristlõikega avatud ja tühjendatud turbakott. Sinna kuiva turbapuru kolm-neli ämbrit sisse ja voolikust vesi peale. Siis käega lahtistest nurkadest kinni ja solgutada igas suunas. Üllatavalt kergesti saab turbapuru parajaks niiskeks massiks. Töö käigus selgub kuiva puru kogus, millest jõud parajasti üle käib.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mina veel ei tea, kas kasutada või mitte, tegelikult pigem kasutaks, pean enne mõned arvutused tegema, et kas saan seda endale lubada või mitte.

      Kustuta
  10. Kui sul seal neid ilusaid kõveraid puid on siis minu arvamus on, et sa kasuta parem neid piirdeks. Pätse ikka rohkem nendel vaja kellel pole lihtsalt muud võimalust. Kiwa ka ju sul on ja saad nendega ka mõnes kohas piirata. Veel on sul võib olla ka mõni känd kusagil, need on ka täitsa head kuhugi sättida. Ja kui aus olla, siis turba pätsid sobivad minu arust rohkem "linnaaeda", aga metsaservas need sirged servad "riivavad" natuke silma. Aga see on tegelikult ka rohkem maitse asi.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on sul õige tähelepanek, ma kasutan tõenäoliselt kas pakku või tüve, vaatame.

      Kustuta