osake. pildipostitus. :)

Mis mulle kõige suuremat rahuldust pakub on alljärgnev vaade. Oi, kuidas see traataed mulle närvidele käis ja kui kahju, et ma seda nii vähe pildistasin. See aed jagas krundi kaheks ja tundus nagu olekski vaid koleaed ja kaugel eemal teine krunt.
Kuigi nüüd pole see vaade ka teab mis lilleline, s.t. minu kujutlustest on see veel kaugel, aga teatud rahuloluga vaatan ma seda küll. Aaastaajad on muidugi erinevad ja see mõjutab ka, aga ...

Tsiil proudly presents before and after:

mu kolleegid avastasid, et pildil on põnev vari - kisub viisnurgaks :)

Saunaplatoo. Naat on siiski kõige väiksem mure, soga on nii palju, et ta juured jäävad pinnale, põhiline on lepavõsajäägid, aga üldiselt on see ümber kändude tehtav. Pinnas on saviliiv, kohati on huumusekiht paksem. Kuna tausatlolev mets annab esimese vertikaali, siis olen esialgu rohkem keradele panustanud. Minu istutatud vertikaalid veel ei paista. Poolvari, siia paistab osaliselt hommikuvalgus ja pärastlõunane päike.

varikatusega

ilma

See auk esiplaanil on vana sõnnikuhunnik, millest on saanud sõre must muld. Lisan seda siia -sinna. Selle hunniku kohal asuski traataed, mis oli püstitatud kanade pärast. Ega see pilt suurt parem saanud, aga küll jõuab. See viltune kokkuklopsitud katusealune oli kole.

Tänaseks olen mõlemad põhjata pajad üles riputanud. See, mis maas seisis ei pääsenud pildile. Ka oleks võinud värvikombinatsioonis punast kasutada, aga sini-valge pole ka paha. Kõik ei peagi signaalraketina taevasse minema.



Rodod tulevad siia. Esialgu potistasin nad ümber ja ossa, kahe päevaga tegid kohe stardi. Potid on pinnasesesse pandud, sest põõsa all kippusid neile juba teod kallale ja eks see oligi märguandeks, et taim on nõrgukeseks muutumas, päris tervet rodot tigu ikka õgima ei lähe ju.



Niidukatse pakuni

Mõnes kohas on vikatiga eeltööd vaja teha ja kokku riisuda, mis vaja

Siin ei ole ma midagi muutnud peale selle, et istutasin südaja aktiniidia. Tuulevaikne, soe koht, ainult et kuused võivad vee võtta. Paremat kohta polnud, sest nagu öeldud, majade külje alla ma midagi istutada ei saa, sääl läheb nagunii tallamiseks. Vaade on selle osa poole, kus ma tänavu suurt teha ei jõua.

Ma võin ju lubadusi anda, et istutusaladest teen pilte hiljem ja panen üles ka, aga selles viimases kipun kahtlema. Muhedikul on õigus, nüüd on suurem kiire möödas. Eile õhtul istutasin mõned iirised, sest üks kullake läks potis õitsema ja mul hakkas piinlik, et ma tal seal vireleda lasin. Ka sain paika pehme kortslehe, kes on ka üks mu lemmikutest ja tekkis esimene jupp rajast, mis viib alla varjulohku. Nii tore! Riisusin kõik kenasti puhtaks ja oleks veel edasigi teinud, aga aeg sai otsa.

Üks mure on mul küll. Mulle kingiti kaks roosi, õite värv sattus üllatavalt ühtemoodi, aga ma tõesti ei tea, kuhu nad panna. Kibuvitsadega oli see plaan, et nemad saavad oma koha seal, kus päikest ja kuhu ma loodetavasti aasta kahe pärast ka niidukiga juurde pääsen. Aga see koht vabaneb lume alt hiljem kui teised ja roose ei saa sinna panna, lehetäid söövad nad lihtsalt ära. Ka on seal läheduses telliskivi hunnik, millele ei saa juurdepääsu kinni istutada. Sorteerida ma seda veel ei jõua. Vot. Ei tahaks tänamatu olla, aga minu soovitus - vaadake selle hobuse suhu, kelle te aednikule kingite, vahel ajab lammas või eesel ka asja ära :)