osake. pildipostitus. :)
Mis mulle kõige suuremat rahuldust pakub on alljärgnev vaade. Oi, kuidas see traataed mulle närvidele käis ja kui kahju, et ma seda nii vähe pildistasin. See aed jagas krundi kaheks ja tundus nagu olekski vaid koleaed ja kaugel eemal teine krunt.
Kuigi nüüd pole see vaade ka teab mis lilleline, s.t. minu kujutlustest on see veel kaugel, aga teatud rahuloluga vaatan ma seda küll. Aaastaajad on muidugi erinevad ja see mõjutab ka, aga ...
Tsiil proudly presents before and after:
![]() |
mu kolleegid avastasid, et pildil on põnev vari - kisub viisnurgaks :) |
varikatusega |
ilma
Niidukatse pakuni
Siin ei ole ma midagi muutnud peale selle, et istutasin südaja aktiniidia. Tuulevaikne, soe koht, ainult et kuused võivad vee võtta. Paremat kohta polnud, sest nagu öeldud, majade külje alla ma midagi istutada ei saa, sääl läheb nagunii tallamiseks. Vaade on selle osa poole, kus ma tänavu suurt teha ei jõua.
Ma võin ju lubadusi anda, et istutusaladest teen pilte hiljem ja panen üles ka, aga selles viimases kipun kahtlema. Muhedikul on õigus, nüüd on suurem kiire möödas. Eile õhtul istutasin mõned iirised, sest üks kullake läks potis õitsema ja mul hakkas piinlik, et ma tal seal vireleda lasin. Ka sain paika pehme kortslehe, kes on ka üks mu lemmikutest ja tekkis esimene jupp rajast, mis viib alla varjulohku. Nii tore! Riisusin kõik kenasti puhtaks ja oleks veel edasigi teinud, aga aeg sai otsa.
Üks mure on mul küll. Mulle kingiti kaks roosi, õite värv sattus üllatavalt ühtemoodi, aga ma tõesti ei tea, kuhu nad panna. Kibuvitsadega oli see plaan, et nemad saavad oma koha seal, kus päikest ja kuhu ma loodetavasti aasta kahe pärast ka niidukiga juurde pääsen. Aga see koht vabaneb lume alt hiljem kui teised ja roose ei saa sinna panna, lehetäid söövad nad lihtsalt ära. Ka on seal läheduses telliskivi hunnik, millele ei saa juurdepääsu kinni istutada. Sorteerida ma seda veel ei jõua. Vot. Ei tahaks tänamatu olla, aga minu soovitus - vaadake selle hobuse suhu, kelle te aednikule kingite, vahel ajab lammas või eesel ka asja ära :)
Oi, Sa kindlasti tee hästi palju neid "enne" ja "nüüd" pilte igast võimalikust pisikesest lapikesest. Uskumatu, kui kiiresti kõik halb (antud kontekstis pigem inetu) ununeb. Aastate pärast hea meenutada ja naerda.
VastaKustutameil oli vist ka kunagi midagi niisugust ... pluss mingid roostes võreaiad igal pool, 10 rida ja imelikud loppis väravad ...
VastaKustutaKõik see on nii tuttav, aga usu, meie algus oli veel palju koledam ja mul on nii hirmus kahju, et sellest ajast pilte pole. Aga aeg oli ka ju selline, et pildistada oli vaja filmile ja need tuli ju siis ilmutada ja kes siis raatsis ressurssi raisata mingitele kolepiltidele, kõik ilupiltegi ei jõudnud teha. Ajad on paremaks muutunud, nii, et pildista aga rohkem, kõiki neid auke ja muhke ja lohke eemalt ja lähemalt, see on hiljem suur varandus.
VastaKustutaMinu arust on taime kinkimine samaväärne lemmiklooma kinkimisega. Pisikese taimega pole lugu, aga kui tegu on juba puu või millegi säärasega, võiks tõesti saajaga enne konsulteerida või siis hoopis aiaäri kinkekaart appi võtta. Meile on kingitud kümmekond `Conicat`:D, hea, et on olnud häid sõpru, kellele nad edasi anda.
Taevake,kui sul on pehmet kortslehte suures koguses vaja, anna teada, võtan vähemalt kokkutulekule kaasa.Seda sindrinahka loobin ma kärutäite kaupa komposti.
VastaKustutaMul ka kolepilte palju pole,samal põhjusel, millest Muhedik kirjutas. Nüüd on kahju.
Pehmet kortslehte tahaks juurde küll, ta ei armasta ju ümberpanemist ja millal veel kosub. Ääristaks mõned rajad ja tiigi äärde paneks ka.
KustutaAinult, et ma ei ole kindel, et ma kokkutulekule tulla saan :(
Kui kolepildid on enam-v2hem, siis ju v6ib... Ka minu esimesed yksikud kolepildid on analoogfotodel, kuid olen liiga palju viletsates kohtades elanud ja hindan ainult juba m6nev6rra korras elamist, m6ned asjad on ikka liiga koledad.
VastaKustutaSul on seal m6nusad kallakud jm pinnavormid, vrdl enne-ja-p2rast saab olema tore. Julgen 2ssitada - niida-aga-niida, kaeva-aga-kaeva!
Seda et, ma omast kogemusest ütlen, et ilmselt tuleb sul ikka rooside jaoks üks koht välja mõelda, sest usu - aiahullule neid kingitakse ja jäädaksegi kinkima! A muide, mul on roosid sealsamas, kus lambad ja eeslid ;) - ehk siis segapeenras, mis peaks meenutama sellist inglise cottage garden stiili. Sellisel stiilil on isegi väike eelis - alates 2.-3. aastast ei ole enam lehetäisid.
VastaKustutaPalju õnne Kadakas, lehetäide kadumise puhul! Meil nad küll kuhugi ei kao, pole lootustki. Liivamaa iseenesest pole just rooside unistus ja rohked sipelgad juba oma lehmakarja hooletusse ei jäta.
KustutaAga tõesti, roosidest võib teha eraldi piduliku peenra, kuid samas võib neisse suhtuda nagu igasse muusse põõsasse, olgugi et rohkem õisi ja kõrgus-laius pidevas muutumises kui tegu pole just kibuvitsaga. Või hoopis Tsiil, pane oma roosid mingi suurema pütsikuga just maja lähedale silmarõõmuks, talveks võib mulda kaevata kasvõi koos sama anumaga.
ma tahtsin ka küsida, et kuidas need lehetäid kaovad, mõni kindel taimekooslus?
KustutaTii, ma kaalun seda, see polegi nii paha mõte vähemalt seni, kuni ma tean, kuhu nad panna. Paneks õige saunamäele, seal puhub enamasti midagi ikka. Nad on ilusad tegelikult.
KustutaEi ole mul konkreetset kooslust, aga on palju selliseid taimi, mis igatsugu lendavaid ja sumisevaid tegelasi kohale meelitavad (alates ristikust murusegus lõpetades lillepeenra endaga). Kuna paljud lehetäide looduslikud vaenlased toituvad nii õienektarist kui lehetäidest, siis ilmselt õienektar meelitab nad kohale. Võib olla olen ka üle pingutanud - eelmisel aastal kolisid maaherilased lausa muruplatsi alla elama - niitmine oli karm.
KustutaPilte on vaja teha tõesti, pärast hea võrrelda. Minagi juba kirun mõne kohapeal, et ei teinud rohkem. Eks see ole maitseasi, aga minule ei meeldi kui aed koosneb ainult sirgetest joontest ja on "ülimalt" korras. Pannakse sirge neljakandiline võimas traataed püsti ja kõik muu ka neljakandiline. linnas ma saan aru, aga miks osa inimesi seda maal teeb. Traataiaga saab ka ju igasugu vangerdusi teha.
VastaKustutaAga mul üks imelik küsimus ka. Kas teil on seal alles veel üks saviseintega maja? Kui jah, siis kas te selle jätate ikka alles?
Savimaju on sisuliselt kaks ja mõlemad on probleemsed. Ühel sai sügisel katus hädapäraselt lapitud, aga üks nurk on vajunud kapitaalselt. Teine on olnud laudana kasutusel. Ülikindlat otsust ei ole. Oleme mõelnud nii ja naa. Tänapäeval tehakse koolitusi jms eks peab uurima. Võib-olla annab esimesest siiski mingi kõrvalhoone teha, sest tee-ehitusega tuleb veel muudatusi ja praegune puukuur tuleb teise kohta teha. Rahaga on ilmselt nii nagu Thela Kaarna blogis kommneteeris - algusaastad tati ja teibiga :)
VastaKustutaEga jah, seda raha on alati vähe. Savimajad on praegusel ajal üha haruldasemad ja kui võimalik, siis jätke ikka alles. Kõrval hoonena saab kasutada ikka. Aga teil peaks kindlasti kuskil seda savi palju olema, vanasti ei veetud seda kaugemalt kohale nagu praegu ehitusmaterjalidega on. Seega on "parandusmaterjal" tasuta käes. Savil on ka tegelikult ilus mahe värv ka. Räästas peab olema ka laiem, et vihma väga palju seinale ei sajaks.
Kustuta