nii palju siis vihmase ilmaga blogimisest

Ei tahaks tänamatu olla ja uut valingut ka kaela manada, kuigi lubatakse. Mul oleks nüüd hädaste vihmavaba nädalavahetust vaja, sest on  taimi, kes vajavad maha panemist. No ei tahaks 50 maasikataime potistama hakata, eksole. Neid tegelasi on muidugi rohkem kui 50 :)

Nii, et kui vett annate, siis palun hookaupa, et vahepeal saaks kuivad riided selga ja uuesti õue.
Eile käisime Tartu Ülikooli Botaanikaaia rahvaga (praktika) sõidul Loode-Eestis. Suut tänu Tiiule, kes meid, praktikante,  kaasa võttis. Päeva alustasime Aili Kivistiku juures ja kuigi ma elulõnga ja viinmaraja kasvataja veel  pole, sain teada hulga huvitavat. Nt et elulõng võib maa sees magada kümme aastat ja kui tahate, et ta varem välja tuleks, istutage u 20 cm kaugusele konkurent. (See info on neile, kes arvavad, et nende elulõngad on välja läinud. )
Kindlasti tuleks sinna tallu tagasi minna siis, kui viinamarjade aeg on käes, sest palju isuäratavaid sorte on saadaval.

Sidrunväädik õitseb

Mulle kui "maastikuehitajale" hakkas silma hulk tugesid, mis ootavad elulõngade õidepuhkemist. Pildistasin enda tarbeks üles. Kes neid täies ilus näha tahab, sirvigu Kivistike elulõngaraamatut, seal on nad paremini eksponeeritud. Igal aastaajal huvitavad ja tegijatel on olnud silma ja seda salavärki - loomingulist lähenemist. Need on kahe sugupõlve meeste ehitet.

Sealt edasi põikasime Hansaplandist läbi. Mis väga veidral moel silma torkas kohe sisenedes:

?!

Esimese sõnumina võtab see pisut õlgu kehitama, et mis värk on, kas kärud ei pea vastu? Taimed ei mahu? Küllap see on siis tähtis, aga poe kujundajana ma kaaluks selle sõnumi sisu või vormi.
Taimed aga olid selles poes väga heas seisus ja süstemaatika oli ka hea. Mulle meeldis hekinäide, mis kaugelt silmale ilus vaadata ja arusaadav ka. Müüjad tundusid ka asjatundlikud ja abivalmis. Hindu ma ei kommenteeri, Põhja-Eesti värk.

Olid üsna soodsa hinnaga, aga ma pean veel veidi õppima, enne kui kingi kasvatama hakkan

Meie sõidu sihtkoht oli Nurga Puukool ja asi oli seda teekonda väärt. Nagu ikka tahaks sellisesse paika tagasi minna, et rahulikult veelkord vaadata, sest esimene kord on ikka selline ahmiv. Puukooli peremees näitas põgusalt arboreetumi ja lubas meil seal hiljem ka omapead ringi vaadata. Pisut keerulisemaks teeb sellise käigu jäädvustamine see, et sa üritad targematel kannul püsida ja kuulata nende kommnetaare, (ma olen ju ühest kõrvast kurt) ja samal ajal puusalt pildistada. Erinevalt Lõuna-Eestist säras meie kohal päike ja mina maadlesin ühtelugu fotoka settingutega, et ligilähedast tulemust saada. Midagi sai üles võetud ja kindlasti jäi hinge ja kaasa tõin ka, kuigi ma jätsin sularaha välja võtmata. Isegi rahakoti koju jätmisest poleks abi olnud. (Ei, see polnud midagi erilist, mis kaasa tõin).



teadagi meeldivad mulle ümarused ja veel vt paremasse nurka, kui hästi kaunis kukehari okaspuuna esineb :) ja karukell. Vertikaali on ka piisavalt.



Pargi pildid on nadid, natuke parem oli tiigi ääres tehtud valik. Mis mulle seal meeldis, oli väikese kivi kasutamine. Mul tuleb neid ka maa seest nagu orasheina. Mitte, et ma oma tiigi äärde neid laduma hakkaks, aga see tulemus seal meeldis mulle küll.  Nagu ka taimede grupeerimine ja jälle need head okaspuud, mida minu kaldapinnas ei kasvataks. Nägin palju erinevaid mägimändide minivorme ja küll nad on ikka ilusad. Pargipuud olid istutatud perekondade kaupa, mis on  huvitav vaadata, aga nagu Tiiu ütles, nõuab rohkem ruumi. Oli põnevaid ja elustavaid värvilahendusi ja kontraste. Ning minu armas pääsusilm, ma pole neid ammu looduses näinud, lapsepõlves sai neid mere ääres heinamaalt korjamas käidud.

jne jne jne

Pisut väsinud aga lahke pererahvas ja siinkohal palavad tervitused turistivihkajatele :DD