reede, 29. juuni 2012

kassikakk(?) Peedimäel õunaraksus

Tulen mina koolist, väsinud ja väsinud, aga keegi kiiksub õues. Sedasorti kiiksumist oli juba kevadel kuulda ja ma veel mõtlesin, et miks pagan ta niisuguse laulu on endale valinud. Kangesti kaebliku. Mul oli parasjagu hull peavalu ja mõtlesin, et näe, tarvitseb mul kooli minna ja linnud võtavad kohe võimu üle :).

Õhtul tuli KSJ ja teadis kohe, et mul kullipojad puu otsas. Oleks nagu kaks tükki olnud või oli see vanalind. Üks lendas lepikkusse ja teine hädaldas õunapuu otsas. Tegime pilti nagu saime, aga väga ei saanud. Laen siia KSJ pildid üles.
No kas ta pole lahe kuju:) Pead pööras ka nii ägedalt ja proovis lennata, aga väga pikki otsi teha ei jõudnudki. Hommikuks oli ta juba lepikusse kolinud.

Ma ei jõua seda kohta ära imestada, kogu aeg on miskeid vahvaid üllatusi. Ma loodan, et nad söövad ohtralt hiiri.

Väga mõnus koolivaheaja sissejuhatus :)


esmaspäev, 25. juuni 2012

sinna ja tagasi (Hiiumaa)

Neljapäeva õhtul istusin trepi peal ja vahtisin kaugusse. Kui täpsem olla, siis saunamäe suunas :) Päev oli pisut palavikuline, külalised, lahked aitajad jms. Siis tegin rahuliku tiiru saunaäelt lääneküljeni ja sealt ümber maja. Töönimekiri tiksus, seda on vaja ja siit oleks vaja ja ...siis kui ...
Hingasin välja ja pakkisin laisalt asjad ja ootasin, et tuleks KSJ ja viiks mu ära. Nii me suundusimegi loogeldes loojangu poole. Inglid õla peal Hiiumaale, sest kaasas nad pidid olema, sest mis muu valemiga me ilma kihutamata viimase praami peale jõudsime:)
Sõnaga, nii uskumatu kui see ka polnud, ma PUHKASIN :)
Reede oli nii päikseline, et pildistamisest väga asja ei saanud. Karvane kadakkaer, va sindrinahk, demonstreeris end igal pool, kuhu läksin. Kärdlas jalutades näeb ilusaid aedu ja allikaid. No vett tuleb seal ühel tänaval kohe igal pool ja purskkaevudega pole muret.

 Vaatasin kraavikaldaid ja kõike, mis silma ette jäi

 See hekk oli väga ilus ja selge.
 Või  keskmisest rohkem hariliku pöögi punaselehelist vormi. (Hariliku pöögi kohta loe siit) Kui sa seda puud täies ilus ja jõus näed, siis süda on talle igavesti kaotatud. Minuga juhtus see Kärdla linnapargis.
Kuidas ka ei prooviks, pildile seda ei saa, ei puud ega südame kaotamist :) Mul on see puuhakatis alles potis, ma hakkan talle kodus kohta otsima, sest see puu vajab Kohta, muidu ta ei mahu ära ja sooja vajab ta ka ja esialgu külmakaitset jne jne. Aga soovitan - minge vaatama, nad on seda väärt.
Nojah, mõned seemned korjasin ka puu alt, aga see on rohkem ime peale lootmine, hariliku pöögi seemned ei saa meie oludes valmis. Näis, näis.

 Edasi viis KSJ  mu laulvatele liivadele ja veel mõnda salakohta, millest siinkohal ei kirjutata mitte üks täht, aga merepilti võin ikka lahkelt näidata :)


ja mõnda pilti veel

Jaanipäev oli nii kuis peab - suitsukala, suure tuule, vihma, tulega ning tantsuga hommikuni. Mönus.
Siis sõitsime, inglid õla peal, koju tagasi. Liiliad tervitasid saunamäelt:
 Ja põllul esimesed pojengid:

Tõsi küll, ma pidin nende nägemiseks ümbritsevad ohakad maha niitma, aga saarel puhanu käes oli see muidugi käkitegu. (no tervet põldu ei jõudnud, isegi mitte poolt ).

Need olid väga mönusad ja väga meie jaanid.



laupäev, 23. juuni 2012

teisipäev, 19. juuni 2012

väikese varba pärast ja niitmise pärast ka

Ühel ilusal palaval päeval, kui mu tööjalanõudeks olid sandaalid, lõin oma väikese varba väga haledalt ära. Nii haledalt, et küün läks siniseks ja hiljem ma ei tea mis värvi. Luu jäi ilmselt ikka terveks, sest käia sai ja saab. Aga siis otsustasin, et seda võtan ma küll isiklikult ja kõik sala oksatüükad platoo pealt välja! Mis iganes seal siis kasvama hakkab, saab maha niidetud. Täna tegin siis algust ja kuna tuul puhus sääsed ja muud elajad ära, siis nahistasin veerandi puhtaks nagu naksti.
Pildistasin üles ka. Misjärel otsustasin juba sügisel kompostihunniku ümber paigutada, sest oh armas taevas, ma tegin selle varakevadel ja kohaks valisin kahe lepavahelise lohukese, aga see sinder on otse vaate lõpus! nuta või naera :) Ei käi mitte ühtegi külalist ilma, ett küsitaks, aga mis see seal on.


vot. Mingi maamõõtmise riistapuu peaks ka meisterdama, siis saab ruutmeetrid nagu naksti loetud.
1:2 minu kasuks :)
aga mure ka :( Üks mägimänd on okkad kollaseks ajanud ;(






esmaspäev, 18. juuni 2012

murulaugud musitavad mäe pääl

Laupäeval olin tööl ja nii kavatsesin pühapäeval kõik ära teha :) Hommik kulus riiete vahetamisele -vihm-päike-vihm. Ma pean endale uued vihmariided muretsema, sest see ülikond on omadega läbi ja nii saavad aiariided kole ruttu otsa. Pole misikit kuiva selga ajada. Lõunaks olin vahemaadest kurnatud ja siis tõusis tuul, nii et lepik oli kaardus ja ühe väikese lepa murdis maha ka. Õuekiige lükkas pikali, ma ei hakanud seda püsti upitama, nagunii oleks ta jälle uppi lennanud. See on muide näitaja, sest kiik on raskemat sorti, aga katus võtab tuule hästi alla. Tulemused olid nagu olid, aga mul olid ka muud mured, sest gripp murdis KSJ maha :(
Muid tormituule kahjustusi hommikul veel ei täheldanud. Jama selles, et see mis hommikul maha sadas, kuivati pärastlõunases tuuletormis ära :( , aga  eks öösel anti lisa. Praegu on taimede seis hea ja eriti hea seis on umbrohul.

Hoopis muust...

Saunamägi on muidugi väga uhke nimi ühele künkale, aga oma kodu, kuidas tahan, nii ka nimetan :D Tegelik kõrgus on lohu põhjas mulle pisut üle pea, s o siis 1.65 -2 m   Ülal on mägimännid, lõunaküljel on siis teadagi mägisibulad ja muud. Üldjuhul tänahommikused pildid. Mõni on ka pisut varasem. Üldiselt ei meeldi mulle pildid, kus taimed on nagu hõredikud ja reeglina ma neid üles ka ei lae, kui just hädasti vaja pole. Asi pole muidugi taimedes, vaid pildistaja oskustes. Teen siis seekord mõne erandi neile, kes tahaks teada, mis seal siis kasvab.




Villane nõianõges on kohati pahane, ma lõikasin tal õisikute varred ära, et lehti kasvataks.

Selle suure kännujuraka taga on tegelikult lohk ja sinna lohku istutasin hariliku pöögi, et tal oleks sooja ja valgust.
Aga lähme parem teisele poole saunamäge, seal ei kratsi nii palju pilku ja kasvab omasoodu

Umbes pool on veel vaba ja naaberkülg on täiesti vaba, seal on liiv juba päris liiv. Need kaks suuremat kivi nurga peal on alles algus, seda kohta tahaks toekamaks teha. vt allpool



Thunbergi kukerpuu seemik. Kasvukoha katsetus.

Linnakivirik on hästi kohanenud, õitseb küll vaesemalt, aga kolimise kohta kõva sõna ju :)
 Minu lemmik sibulaoja :)
 Siin on järg, s.t. allapoole tahaksin panna suuremaid kive ja mõne väikse põõsa


 Siin pildil kasvavad need mägisibulad, keda ma saan ehk Muhedikele pakkuda, kui sibulad end nüüd kokku võtavad ja paljunevad. Need on vähe teistmoodi šampoonid ?:D
Sorte ma väga taga ei ajagi, rohkem värvi ja mägisibulaid, sest nad on lihtsalt vastupandamatud.

Pisut udune on see kadakas alati olnud, pole vist väga poseerija. Laugud kuivatavad juba lehti.


Kive lisan nii nagu neid maa seest tuleb, nii on mõni taim nagu õhus, aga mitte sellel pildil.

Korraks võib ju veel üles ka vaadata. Mulle meeldib väga kooslus mägimännid ja laugud. Ega teistelgi kehvemini lähe, suvi on siiani soodne.

 Jah, esiplaanil on merikann :)


Tiigi ääres, mitte küll sauna-taga-tiigi-ääres, aga ilutseb päevaliilia.


Murulaugud musitavad mäe peal :D  Hääd lähenevat pööripäeva ja emblemist, ikka emblemist :)




laupäev, 16. juuni 2012

osake. pildipostitus. :)


Mis mulle kõige suuremat rahuldust pakub on alljärgnev vaade. Oi, kuidas see traataed mulle närvidele käis ja kui kahju, et ma seda nii vähe pildistasin. See aed jagas krundi kaheks ja tundus nagu olekski vaid koleaed ja kaugel eemal teine krunt.
Kuigi nüüd pole see vaade ka teab mis lilleline, s.t. minu kujutlustest on see veel kaugel, aga teatud rahuloluga vaatan ma seda küll. Aaastaajad on muidugi erinevad ja see mõjutab ka, aga ...

Tsiil proudly presents before and after:


mu kolleegid avastasid, et pildil on põnev vari - kisub viisnurgaks :)
Saunaplatoo. Naat on siiski kõige väiksem mure, soga on nii palju, et ta juured jäävad pinnale, põhiline on lepavõsajäägid, aga üldiselt on see ümber kändude tehtav. Pinnas on saviliiv, kohati on huumusekiht paksem. Kuna tausatlolev mets annab esimese vertikaali, siis olen esialgu rohkem keradele panustanud. Minu istutatud vertikaalid veel ei paista. Poolvari, siia paistab osaliselt hommikuvalgus ja pärastlõunane päike.


varikatusega
ilma
See auk esiplaanil on vana sõnnikuhunnik, millest on saanud sõre must muld. Lisan seda siia -sinna. Selle hunniku kohal asuski traataed, mis oli püstitatud kanade pärast. Ega see pilt suurt parem saanud, aga küll jõuab. See viltune kokkuklopsitud katusealune oli kole.
Tänaseks olen mõlemad põhjata pajad üles riputanud. See, mis maas seisis ei pääsenud pildile. Ka oleks võinud värvikombinatsioonis punast kasutada, aga sini-valge pole ka paha. Kõik ei peagi signaalraketina taevasse minema.


Rodod tulevad siia. Esialgu potistasin nad ümber ja ossa, kahe päevaga tegid kohe stardi. Potid on pinnasesesse pandud, sest põõsa all kippusid neile juba teod kallale ja eks see oligi märguandeks, et taim on nõrgukeseks muutumas, päris tervet rodot tigu ikka õgima ei lähe ju.

Niidukatse pakuni

Mõnes kohas on vikatiga eeltööd vaja teha ja kokku riisuda, mis vaja

Siin ei ole ma midagi muutnud peale selle, et istutasin südaja aktiniidia. Tuulevaikne, soe koht, ainult et kuused võivad vee võtta. Paremat kohta polnud, sest nagu öeldud, majade külje alla ma midagi istutada ei saa, sääl läheb nagunii tallamiseks. Vaade on selle osa poole, kus ma tänavu suurt teha ei jõua.

Ma võin ju lubadusi anda, et istutusaladest teen pilte hiljem ja panen üles ka, aga selles viimases kipun kahtlema. Muhedikul on õigus, nüüd on suurem kiire möödas. Eile õhtul istutasin mõned iirised, sest üks kullake läks potis õitsema ja mul hakkas piinlik, et ma tal seal vireleda lasin. Ka sain paika pehme kortslehe, kes on ka üks mu lemmikutest ja tekkis esimene jupp rajast, mis viib alla varjulohku. Nii tore! Riisusin kõik kenasti puhtaks ja oleks veel edasigi teinud, aga aeg sai otsa.

Üks mure on mul küll. Mulle kingiti kaks roosi, õite värv sattus üllatavalt ühtemoodi, aga ma tõesti ei tea, kuhu nad panna. Kibuvitsadega oli see plaan, et nemad saavad oma koha seal, kus päikest ja kuhu ma loodetavasti aasta kahe pärast ka niidukiga juurde pääsen. Aga see koht vabaneb lume alt hiljem kui teised ja roose ei saa sinna panna, lehetäid söövad nad lihtsalt ära. Ka on seal läheduses telliskivi hunnik, millele ei saa juurdepääsu kinni istutada. Sorteerida ma seda veel ei jõua. Vot. Ei tahaks tänamatu olla, aga minu soovitus - vaadake selle hobuse suhu, kelle te aednikule kingite, vahel ajab lammas või eesel ka asja ära :)