vesilik, salaloom ja muidu elu
Ma ei teagi millest alustada. Maikuu saab läbi nagu oleks lehm sabaga löönud ja mina jooksen ikka taimedega mööda oma krunti ja kaevan umbrohu ja juurikate sisse auke. No mõnes kohas on peenar ka :) Kuu algas sessiga, sealt edasi olin Järvseljal, sealt edasi toimus raamatuesitlus, (siinkohal veelkord suured tänud kõigile, kes esinema olid tulnud!), siis päevake kaks kodus, siis Võhma, siis praktika Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Nädala sees pakkisin aia järelkärusse ja tõin koju. (KSJ abiga). Kusagil on pildid, aga ma ei leia neid üles.
Täna astilbesid ümber paigutades avastasin mulla sees ukerdava imeliku sabaga tüübi. Esialgu arvasin, et tegemist on sisalikuga, aga tal oli veider saba. Oletasin, et tegemist on vesilikuga. Ajasin ta pange ja kallasin tiigi kaldale maha. Oi, küll tal oli minek :) See oli helge hetk.
Salaloom aga on okupeerinud suure maaala. Kõik kohad on veidraid auke täis. Kui ma varjupeenart meisterdasin, siis leidsin käike. Mutt ei ole. Juurdlus käib.
Täna oli see päev, kus kõik tundus kole.
Kujutluses on mul taimevood, aga kui olin nt astilbed maha istutanud, tundus kõik nagu piisake meres ja lepiku servas laiutavad toomingavõsud ajasid pehmelt öeldes närvi. Tegin lootusetu katse tiigi äärt puhastada, aga sain aru, et sellest minu jõud enam üle ei käi. Liiga palju kände ja juurikaid.
Keda iganes ka istutasin, ikka oli kole. Kui loetelu jätkata, siis morjendas mind veel see, et mu gotlandi käi läks (väga ammu) kuhugile ... ja vikat päideroo peal eriti ei tööta, et igal pool on hunnikud ja maa seest tuleb ikka veel traati, et vaarikas kasvab liiva sees ja miski rohi tiigis ja kuna osa taimi tuleb esmajärjekorras istutada, siis ei saa ma ühtegi ala lõpetada... ja ussilakk pole kahjuks happelise mulla näitaja :( jne jne
Teate , ma istun ka vahepeal ja vahepeal käin toas ja loen teie blogisid või guugeldan taimi. Täna kolepäeval märkasin lõpuks sõpradele helistada ja tuhat tänu, helgemaks läks.
Tegelikult õitseb mu naabruses rapsipõld, vaade on imeline ja eile panime KSJ-ga kartulid maha, (ikka parem kui jaanipäeval, eksole), siis need vesilikud ja kõiksugu üllatused. Moosesepõõsas otsustas sellel aastal ometi õisi näidata ja kurereha, kelle nime ma ei tea, aga kusagil on see kirjas, õitseb. Helmikpöörised näitavad uues kasvukohas pööraseid toone. Õunapuude all on ajutine lesila neile taimedele, kellel veel kohta pole või kes kuuluvad paljundamisele. Kõik, kelle olen ära toonud, näitavad ennast parimast küljest ja see pole sentimentaalne liialdus. Õitsemine näikse küll hilinevat, aga see on kuki muki.
KSJ trimmerdas prooviks pisut õue peal ja kaugemal, mina olen paari päevaga tunnikaupa kastega suutnud päris palju ära niita. Linnud peaksid nii priske toidu peal olema, et ei tea, kuidas nad lennata jõuavad - õhk on paks liblikatest, (peale taimekaitse loenguid vaatan ma neid teise pilguga), sääskedest ja kihulastest. Sõnaga, istusin õhtul sauna juures pingi peal ja hingasin välja. Ilus oli.
Sissejuhatuseks praktika postitustele lisan paar pilti teemal, keegi ei keela unistamast :D
Täna astilbesid ümber paigutades avastasin mulla sees ukerdava imeliku sabaga tüübi. Esialgu arvasin, et tegemist on sisalikuga, aga tal oli veider saba. Oletasin, et tegemist on vesilikuga. Ajasin ta pange ja kallasin tiigi kaldale maha. Oi, küll tal oli minek :) See oli helge hetk.
Salaloom aga on okupeerinud suure maaala. Kõik kohad on veidraid auke täis. Kui ma varjupeenart meisterdasin, siis leidsin käike. Mutt ei ole. Juurdlus käib.
Täna oli see päev, kus kõik tundus kole.
Kujutluses on mul taimevood, aga kui olin nt astilbed maha istutanud, tundus kõik nagu piisake meres ja lepiku servas laiutavad toomingavõsud ajasid pehmelt öeldes närvi. Tegin lootusetu katse tiigi äärt puhastada, aga sain aru, et sellest minu jõud enam üle ei käi. Liiga palju kände ja juurikaid.
Keda iganes ka istutasin, ikka oli kole. Kui loetelu jätkata, siis morjendas mind veel see, et mu gotlandi käi läks (väga ammu) kuhugile ... ja vikat päideroo peal eriti ei tööta, et igal pool on hunnikud ja maa seest tuleb ikka veel traati, et vaarikas kasvab liiva sees ja miski rohi tiigis ja kuna osa taimi tuleb esmajärjekorras istutada, siis ei saa ma ühtegi ala lõpetada... ja ussilakk pole kahjuks happelise mulla näitaja :( jne jne
Teate , ma istun ka vahepeal ja vahepeal käin toas ja loen teie blogisid või guugeldan taimi. Täna kolepäeval märkasin lõpuks sõpradele helistada ja tuhat tänu, helgemaks läks.
Tegelikult õitseb mu naabruses rapsipõld, vaade on imeline ja eile panime KSJ-ga kartulid maha, (ikka parem kui jaanipäeval, eksole), siis need vesilikud ja kõiksugu üllatused. Moosesepõõsas otsustas sellel aastal ometi õisi näidata ja kurereha, kelle nime ma ei tea, aga kusagil on see kirjas, õitseb. Helmikpöörised näitavad uues kasvukohas pööraseid toone. Õunapuude all on ajutine lesila neile taimedele, kellel veel kohta pole või kes kuuluvad paljundamisele. Kõik, kelle olen ära toonud, näitavad ennast parimast küljest ja see pole sentimentaalne liialdus. Õitsemine näikse küll hilinevat, aga see on kuki muki.
KSJ trimmerdas prooviks pisut õue peal ja kaugemal, mina olen paari päevaga tunnikaupa kastega suutnud päris palju ära niita. Linnud peaksid nii priske toidu peal olema, et ei tea, kuidas nad lennata jõuavad - õhk on paks liblikatest, (peale taimekaitse loenguid vaatan ma neid teise pilguga), sääskedest ja kihulastest. Sõnaga, istusin õhtul sauna juures pingi peal ja hingasin välja. Ilus oli.
Sissejuhatuseks praktika postitustele lisan paar pilti teemal, keegi ei keela unistamast :D
 | ||||
| enne, p.s. need heinad ma kakkusin välja juba |
 |
| pärast :D muidugi on tegemist botaanikaaiaga |
Kuule hull naine Tartu kandist, meil läks oma pisikesel territooriumil kolm aastat, et võsa täiesti välja juurida ja ..hmm, korrastatud võsaga asendada. Ja juba enne juurimisi oli üle poole pinnast niidetav.
VastaKustutaAga see uruloom teeb ettevaatlikuks. Loodetavasti ei ole mügrid. Need ei aja hunnikuid nagu mutid, vaid tekitavad maa-aluseid käikusid. Kui mügrisid on palju, siis vajub jalg alatasa nende metroosse. Ja hüvasti, tulbid. Ka noorte viljapuude langetamine pole neile probleemiks.
N6us Tiiga, mygrid. Eriti kui krundil on vett. Siis v6ib karta, et hyvasti k6ik, mille maa-alune osa v2hegi maitsvam on. Ma ei kasvata sel p6hjusel k88givilja ega nt mugulp2evalille (topinambur? maapirn?)
VastaKustutaMa m6istan v2ga h2sti Sinu k2rsitust, tahaks jah kohe kiiresti elamise viisakamaks saada ja risust lahti, aga kuna inimene peab peale aias t88tamise ka leiba teenima, ammetit 6ppima, lapsi kasvatama, oma hinge eest hoolt kandma ja keretki arstima vahepeal, siis tuleb lihtsalt endale kalender silme ette manada ja 8elda - Rahu, rahu, igal asjal oma aeg! Sest me ei ela siin ilmas mitte t2na ega sel suvel, vaid veel hea mitukymmend tegusat aasta, ja mis me selle ajaga k6ik 2ra teeme!
Leidsin 2007. aasta kodu- ja aiapiltidega cd-sid vaadates t2nast ja toonast v6rreldes v2hemalt 10 erinevust, aga aastaks 2007 olin juba 3 aastat tegutsenud! Mis eriti tore - asi hakkab ilmet v6tma! Sinu aias on 6nneks juba olemas taluhoonete kompleks ja k6rghaljastus, mida annab v2ga huvitavaks meisterdada. Otse loomulikult on see t88 pikkadeks aastateks.
Kui kysida tohib, siis mis raamatu esitlusest k2ib jutt, ja kas see on botaanilise sisuga? Kas m6ne l2hedase, v kirjutasid ise? Olen vist t2helepanematu...
Raamatuesitlus oli võõraste sulgedega ehtimine :) meil toimus Iluaianduse käsiraamatu täiendatud trüki esitlus ja mina olin korraldaja rollis :)
KustutaJuurköögivilja võib ikka kasvatada suvel. Mügrid hakkavad talvevarusid ladustama augusti lõpus. Suvel võivad otsetee läbi suure peedi rajada ja servaosad ning ülejäänud peedid on sügiseni puutumata. Maapirni ei suutnud minu kogemuse järgi ka mügrid hävitada, ainult et nende kasutamata talvevarudest kerkis imelikesse kohtadesse kartuleid, porgandi seemikuid ja muidugi noori maapirni taimi.
KustutaParem oleks, kui see oleks salaloom mitte mügri või taevas teab, ma olen siis igasuguseid #parem-oleks"eid ümber hinnanud :)
KustutaKui meie oma praegusesse kodusse saabusime, olid ka mügrid kohal. Aga kui askeldamiseks ja siinolemiseks läks, siis nüüd enam küll ei saa aru, et keegi kusagil liiga meile teeks. Ainult vastistutatud rabarberi viis keegi eelmisel aastal ära, aga kes teab, kellel seda vaja oli :) nii et lootus on, et kui sealsed elanikud aru saavad, et kellelgi on tõsine plaan tulla ja olla ja jääda, siis ehk taanduvad. Ja Sul on nii mõnus veesilm!
VastaKustutaVeesilm on eluliselt tähtis, eks nüüd aasta sees näeb, kuidas toimib, praegu on veetase väga palju alanenud.
KustutaMina tegelikult kahtlustan ka, et meil üks mügri tegutseb ja tema mu tulbisibulaid nahka panebki. Eelmisel aastal vajusin pöiast saati käiku. Aga meil on lähim tiik umbes 1 km kaugusel. Või elutseb ta uusasumis kuskil trassides, igal ju õue peal oma kaev ja kanalkasüsteem ja oma torustik.
VastaKustutaEma juures juhtus kord naljakas lugu, kui mügri WC-potist välja vahtis. :)
Huvi pärast küsimus - ega su sisalkulaadsel kõhualune erk orantž mustade täppidega ei olnud? Meil on sellised looduskaitsealused vesilikud.
VastaKustutaKaaren ütles nii hästi: "Rahu, rahu..." Ma tundsin, see käis minu pihta ka. Olen kärsitu ja tahaks, et kõik oleks juba korras. Sel augustil saab viis aastat kui oleme tegutsenud, minu meelest hakkab nagu mõnest kohast juba looma aga NII palju on veel teha. Istutaks ka palju lilli aga kuhu??? Ei oska peenardele kohtagi leida kuigi ruumi nagu oleks. Aiakujundaja ideid ja vihjeid vajaks kohe.
Meie majast 50 m kaugusel (naaberkrundil) on küllaltki suur tiik ja naabrinaine on maininud, et neil mügrid, nemad ei võitle "loomakestega" ja lillepeenardega ei mässa. Suur lahmakas muru all ja juurikapõld. Meil on olnud mutid, mitte mügrid. Paar korda olen kahtlustanud, et naabritelt mügripoisid meil tulbisibulaid ragistamas käinud, aga mingit elusat tõestust näinud ei ole. Ühel heal (tegelikult halval) hetkel avastasin, et osa tulpe kadunud ja mõned kasvasid seal, kuhu mina neid ei pannud.
Ei olnu oranž, ühevärviline oli. Tahaks kunagi neid looduskaitsealuseid ka näha. Tore, et nad olemas on.
KustutaMul tulpe pole ja väga ei kavatse neid kasvatama ka hakata, kuigi KSJ-le paistavad nad meeldivat. Siis saab tema nad maa sisse panna ja mügridega maid jagada:)
Küll on toimetamisi. Kohe hea lugeda, kuidas kõik edasi läheb.
VastaKustutaVesilikud on hävimise ohus. Möödunud aastal käis üks noormees Inglismaalt või kus ta nüüd oligi, mööda külasid ja uuris tiike, kus veel vesilikke oleks. Kahju, et mul ei jäänud tema kontakte.
Ära ennast surnuks rabele, ütleb pada katlale :D
VastaKustutasee viimane lause pool on väga õige tähelepanek:)
KustutaKarlsson soovitas ka maru rahulik olla:) Kui Su taimed on päästeoperatsioonid üle elanud, tulebki veidi lõdvemalt võtta ja hakata edasi liikuma tasapisi, sest kõike korraga niikuinii ei jõua ja esimesel aastal ei loo aias kindlalt mingit pilti. Ega Sul ju suve-,varasügisekogemust ka pole. Nii, et pigem vaatle ja mõtle. Sul on kõrghaljastus ja põnev reljeef, seal ei saagi uisa-päisa talitada. Ja need osad, mida saad lasta masinaga teha, on vaatamata sellele, et nad maksavad raha, ikkagi odavalt saadud. Säästad end ja aega. Ega ma muidu ei räägiks kui poleks seda kõike ise läbi teinud- rabelemist, kärsitust ja lõpuks väga süstemaatilist asjale lähenemist. Olen siin vihastanud, ahastanud, käega tahtnud lüüa, surmani väsinud olnud ja hambad ristis tegutsenud kuni mõistus pähe tuli. Ja rahulikumalt- üks asi korraga- edasi liikudes edenesid asjad palju kiiremini.
VastaKustutaJa need ringirändamised ja üritused on väga-väga vajalikud. Kõige paremad selginemise ja arusaamise hetked. Kui lähed eemale, näed oma aeda tulles hoopis rohkem kui siis kui kogu aeg oled ninapidi mullas.
Mde, kartulit pannakse mõnes kohas siiani veidi enne jaanipäeva ja talveporgandit, mida säilitada, polegi tark väga vara maha panna.
Seda ma eile unistasingi, et peale esmaabi saan hakata asja rahulikumalt võtma ning siis on kanalisatsiooni aeg.
KustutaPorgandit kavatsen külvata jaanipäeva paiku, siis saab sügisel väikesi porgandeid, sest maakirp on siis juba lõpetanud
minu meelest on see tiigimetamorfoos täiesti adekvaatne :).
VastaKustutaainult et... hooga edasi tormates tuleb aeg-ajalt endal tõesti sabast kinni hoida. muidu läheb nii nagu minuga - aasta otsa lased nagu turbobuldooser... ja siis aasta taastud ja tohterdad... siis jälle aasta otsa rassid nagu segane... ja siis aasta pikutad ja mõtled elu üle järele. tagasi mõeldes oleks ma rahulikult tehes summa summarum tänaseks oluliselt rohkem jõudnud. vist :)