aia kolimine ja minu poosetajad

Kuidas kolida aeda? Ideaalis peaks see välja nägema nii, et sul on istutusalad pluss plaan valmis. Siis võtad üles ja järjest istutad. Mina kolisin uude kohta teadupärast novembris-detsembris, seega lootsin kevade peale. Mõned vead ja head: olen oma kaevamisvõimeid väga tugevalt üle hinnanud. Ma ei arvestanud ka sellega, et aprillikuu kulub koristamise peale - prügimäed, võsa jms. Vähemasti oli mul oidu tiiki sügisel süvendada lasta, sest vastasel korral oleks varakevadel saanud majast saunani ainult räätsadega. Tiik on aia kolimisel muide hädavajalik. See läheb plussina kirja.

Laudleht ei ligune, aga kõik minestunud taimed torkan tiigi äärtesse toibuma. Töötab muide väga hästi. Ainuke oht on see, et mõni võib vette ununeda.



Esimesed taimed sai toodud väikese autoga, mis polegi nii väike, sest sellega sõidab KSJ ja tema juba väiksesse autosse ei mahu (naerab). Esimesena tõin ära puuhakatised ja põõsad ja mõned põdejad ja pojengid. Kannatlikumad taimed said potistatud.

Tegemist on talvitujaga. Ununes üles ja elas toas talve üle. Lõpuks sai õitsema.

Muhedikelt sain portsu kilplehte! ja rosasid ja paar põnevat kõrrelist jm Need said viksilt maha istutatud. Vahepeal põikasin Siguldasse ja Järvseljale ja vastu igati mõistlikke soovitusi hankisin mõned puud-põõsad, millega oleks võinud rahulikult oodata. Ma olin lihtsalt ära tinistatud ja omapäi, keegi ei sikutanud varrukast ka, aga noh, nüüd nad siis kasvagu.

Naabrinaine oli linnas juba rohima hakanud ja kolima minnes oli kahju lõhkuma hakata. Sellepärast on mõistlik kolida aeda veel enne suurt rohelist, rääkimata sellest, kui priskeks mõned juurepallid võivad kasvada. Nii jätsin kasvama mitmed hostad ja kitseenelase. Esialagu otsustasin ka liiliate elu mitte häirida, las õitsevad ära. Leppisime kokku, et tulen neile hiljem järele. Sama saatus on ka kukekannustel. Suuremast osast taimedest sai ka jupike maha jäetud, et uuel alustajal poleks nii kole alustada, sest päris muru alla aeda siiski ei panda.

Ühe korra peaks veel minema, et ära tuua pinnakatjad, bergeeniad ja käokingad jm ja suveks mõned põõsa pistikud teha. Mu aktiniidia jääb ju ka maha. Temast on küll kahju, sätib õitsema juba.
Allpool siis helmikpöörised. Üks osa neist on eelmisel suvel Järvseljalt ostetud seemikud.

Õis on hea, aga ilus leht... parem veel

vesilik, salaloom ja muidu elu

Ma ei teagi millest alustada. Maikuu saab läbi nagu oleks lehm sabaga löönud ja mina jooksen ikka taimedega mööda oma krunti ja kaevan umbrohu ja juurikate sisse auke. No mõnes kohas on peenar ka :)  Kuu algas sessiga, sealt edasi olin Järvseljal, sealt edasi toimus raamatuesitlus, (siinkohal veelkord suured tänud kõigile, kes esinema olid tulnud!), siis  päevake kaks kodus, siis Võhma, siis praktika Tartu Ülikooli Botaanikaaias. Nädala sees pakkisin aia järelkärusse ja tõin koju. (KSJ abiga). Kusagil on pildid, aga ma ei leia neid üles. 


Täna astilbesid ümber paigutades avastasin mulla sees ukerdava imeliku sabaga tüübi. Esialgu arvasin, et tegemist on sisalikuga, aga tal oli veider saba. Oletasin, et tegemist on vesilikuga. Ajasin ta pange ja kallasin tiigi kaldale maha. Oi, küll tal oli minek :) See oli helge hetk.

Salaloom aga on okupeerinud suure maaala. Kõik kohad on veidraid auke täis. Kui ma varjupeenart meisterdasin, siis leidsin käike. Mutt ei ole. Juurdlus käib.

Täna oli see päev, kus kõik tundus kole.
Kujutluses on mul taimevood, aga kui olin nt astilbed maha istutanud, tundus kõik nagu piisake meres ja lepiku servas laiutavad toomingavõsud ajasid pehmelt öeldes närvi. Tegin lootusetu katse tiigi äärt puhastada, aga sain aru, et sellest minu jõud enam üle ei käi. Liiga palju kände ja juurikaid.

 Keda iganes ka istutasin, ikka oli kole. Kui loetelu jätkata, siis morjendas mind veel see, et mu gotlandi käi läks (väga ammu) kuhugile ... ja vikat päideroo peal eriti ei tööta, et igal pool on hunnikud ja maa seest tuleb ikka veel traati, et vaarikas kasvab liiva sees ja miski rohi tiigis ja kuna osa taimi tuleb esmajärjekorras istutada, siis ei saa ma ühtegi ala lõpetada... ja ussilakk pole kahjuks happelise mulla näitaja :( jne jne

Teate , ma istun ka vahepeal ja vahepeal käin toas ja loen teie blogisid või guugeldan taimi. Täna kolepäeval märkasin lõpuks sõpradele helistada ja tuhat tänu, helgemaks läks.

Tegelikult õitseb mu naabruses rapsipõld, vaade on imeline ja eile panime KSJ-ga kartulid maha, (ikka parem kui jaanipäeval, eksole), siis need vesilikud ja kõiksugu üllatused. Moosesepõõsas otsustas sellel aastal ometi õisi näidata ja kurereha, kelle nime ma ei tea, aga kusagil on see kirjas, õitseb. Helmikpöörised näitavad uues kasvukohas pööraseid toone. Õunapuude all on ajutine lesila neile taimedele, kellel veel kohta pole või kes kuuluvad paljundamisele. Kõik, kelle olen ära toonud, näitavad ennast parimast küljest ja see pole sentimentaalne liialdus. Õitsemine näikse küll hilinevat, aga see on kuki muki.
KSJ trimmerdas prooviks pisut õue peal ja kaugemal, mina olen paari päevaga tunnikaupa kastega suutnud päris palju ära niita. Linnud peaksid nii priske toidu peal olema, et ei tea, kuidas nad lennata jõuavad - õhk on paks liblikatest, (peale taimekaitse loenguid vaatan ma neid teise pilguga), sääskedest ja kihulastest. Sõnaga, istusin õhtul sauna juures pingi peal ja hingasin välja. Ilus oli.

Sissejuhatuseks praktika postitustele lisan paar pilti teemal, keegi ei keela unistamast :D

enne, p.s. need heinad ma kakkusin välja juba

pärast :D  muidugi on tegemist botaanikaaiaga

vajatakse blogijat ...

... ja juuksurit ja saunakorstna meistrit ja kaevajat ja  jne jne

Pühapäeval ahvatlesid Muhedikud mu Võhmasse. Kui sul on juba nii kiire, siis pole enam vahet, eksole :) Tuleb kasuks korraks kaugemale minna. Käisingi. Kohtusin toredate inimestega ja siinkohal siirad tänud Matile, sest minu aeda said koha kaks põnevat taime ja seda aukartustäratavas koguses!  Muidugi ei suutnud ma vastu panna ja osalesin püsikute oksjonil, assa, see oli vahva:)

Vähe sellest, et on maikuu ja vihm ja soe annab kõigele hullu mõõtme, k a sääsed, ma elan nii intensiivset elu, et mul on eelmise nädala maalehtki veel lugemata, eksole.
Muide, mul on puhkus :D Millest esimene väike osa läks sessile, teine osa aianduse praktikale Järvseljal (sinna lähen kindlasti tagasi), kolmas osa nn rajamispraktikale Tartu botaanikaaias. Juba sellepärast tasus õppima minna.  Kõik need aianduse inimesed on olnud hiiglama vastutulelikud, kannatlikud ja eranditult toredad. Praktikatest edaspidi, (ma ju ütlesin, et vajatakse blogijat:D)

Napid tunnid kodus lähevad teadagi... kaevamisele ja istutamisele.
Esimesed ülitoredad üllatused. nt leidsin täna lodilast ülase, mille olin sinna ilmselt aprillis istutanud ja unustanud. Istusin õhtul kivi otsas ja jäin teda vaatama, et kes selle mulle siia istutas! Priske puhmik künka otsas. Eile õhtul tegin väikese ratsi - need metsalilled, kes lähevad lodilasse saavad liivaringi ümber, noh, et välja paistaks, sest nii intensiivse tempo juures võin ma nad ju unustada. Kogu aeg ka kaarti ei loe ju :)
Teine tore üllatus on see, et Siguldast toodud ebajasmiin hakkab õitsema!!! No kas pole tore.
Siis leidsin esimest lodilast seened, seal on siis väga niiske ja võsast sõnajala.

Mis aga on tänase päeva s.t. pigem õhtu nael - botaanikaaia praktika ja sõbra hea nõuande tulemusel lõi täna ometi pirni põlema. (nagu mägimändide ja liivase ala taimedega). Kui pirn juba põleb, siis on kerge tegutseda, väsimus on nagu käega pühitud.

Asi algas tiarellist ja kurerehadest ja helmikpööristest. Neile oli nagu koht, aga polnud ka. Nüüd on on. Pildistasin täna botaanikaaias samblapeenra projekti ja kohta, mida nad kutsuvad kanjoniks ja tulin koju ja istusin kivile. Vaatesse jäid suured pakud, mis KSJ tookord veel saagimata jäid ja oi kui hea, et jäid. Ma tegin nendega kallaku astanguliseks. s.t. see on veel pooleli, aga oh kui rahul ma selle plaaniga olen. Ma saan pinda juurde ja lisavalgust, seni kuni pihlakad kasvavad. Tunne oli nagu Hannibalil A-rühmas :)

Mulle meeldib kui aias on erinevaid kõrgusi, kulgemist ja voolavust. Põnev!
 Ma saan selle astanguga poolringi teha ja suure lepikuga põneva ühenduse tekitada.
Pilt on veidi kehva, hämar ja see on siis esimene osa. Tööd veel palju, aga see tunne pole millegagi võrreldav, eks te ju teate küll, mismoodi on :)

No siia võib lisada ka pildi sarjast "enne". See tuustak seal on toomingas :)

Veel lähemalt oli seal midagi sellist:

kaevan, istutan, kaevan...

Praktika Järvseljal.
Ma võinuks olla tublim ja kasulikum. See on esimene tunne, aga mul on võimalus end parandada :) Paari päevaga sain tublisti targemaks ja praktikabaasina on Järvselja just nii hea nagu arvasin. Sain küsida ja pärida ja neis töödes, mis ette võtsime sain jälle targemaks. Kastmistööde ajal uurisin uusi taimi ja peale tööpäeva leidsin kotist siiski fotoka üles ja pildistasin pisut. Pildistan veel :)
Fotokas läks karukellade peale sõgedaks :) See toon, mis on fotol on pisut, khm, päikseline, aga objekt oli veel ilusam. Minge vaadake, ta alles õitseb veel.

Karukella pildistades

 Kui kõik ausalt ära rääkida, siis ega Muhedik mööda pannudki, järelkaäru oleks hädasti vaja :) Puud on veel ostmata. Kuigi ma sel aastal püsikute peale panustada ei kavatsenud, tõin koju ikkagi hulgaliselt huvitavat ja mis peamine, kohati saatis mind algaja õnn. (noh, et ise ka ei tea, mis tore taim sai toodud).

Harilik kalmus `Variegatus` Acorus calamus

Harilik kitseenelas `Kneiffi` Aruncus dioicus 

Suur tähtputk `Rubra` Astrantia major 

Päikesesilm `Loraine Sunshine` Heliopsis

Aga rohkem kirjutada aega pole. Nimekiri jääb poolikuks, nagu öeldud:istutan, kaevan, istutan. 

Ei saa kelkimata jätta, et mägimännid said paika, oh sa, kui hea tunne see oli. Ilmastik: eile kallas kella viiest üheksani või kauem. Täna puhub või labida käest, kuivatab, eksole. 

Läheb jälle kaevama...

P S väga tähtis (minu jaoks) ÕUNAPUU POOKIMINE ÕNNESTUS! Poogendil on väike roheline pungake, jess!

kevad on kevad on kevad

Kui Räpinast koju jõudsin oli rohelisest lehepitsist juba roheroheline saanud. Maapinnal annab peamise värvuse naat, mis muide on täitsa ok. Naati eelistan ma igasugusele tarnale, võsale ja ohakale:) . Nüüd on juba hädasti trimmerit vaja, sest muruniitjaga ei tee siin muhvigi. See peaks siis kuukulgur-tüüpi olema.
Mille üle olen eriliselt rõõmus on see, et kõik kes maha sai istutatud ja eriti pojengid, olid elus. Viimseni. Maja akende alt tõstsin ju ka ümber ja need vanakesed olid küll šokis, aga neljapäeva õhtuks täitsa niksis-naksis. Sarapuu oli lehed suuremaks teinud ja ööbik kohale jõudnud.
Vihm paneb mu põllu nüüd ilmselt lokkama :( aga ma hakkan asja juba filosoofilisemalt võtma, sest kõikjale ma korraga ei jõua.

Maisess on mu lemmik :) Meil oli miinimum tubaseid loenguid, enamasti kõik puha praktilised asjad.
Koomiline oli muidugi see, kuidas ma pühapäeval enne kooli istutasin ja kaevasin kella kümneni õhtul, et küll ma Räpinas puhkan :) Lisaks pojengidele sai linnast ära toodud hulgaliselt väikepõõsaid ja püsikuid (no ei ole aru peas ju). Pluss Läti värk. No vot. arvake ära, mida me esmaspäeval tegime. Muidugi kaevasime, kahe labidalehe sügavuselt! Kes on Palusalu käe all kaevanud, see teab :DD Siis kaevasime veel ja istutasime surnud puud kaks korda, ühel korral hinde peale. Minu jaoks oli see väga tarvilik õppetund, mida ma küll võsastikus kasutada ei saa, küllap aga mujal. Õhtul kukkusin jalapealt voodisse ja magasin nagu kukumunake. Tunniplaan on meil muide selline, et kaheksast kolmveerand seitsmeni välja. Üsna väsitav. Muide esmaspäevane kaevamine oli hästi ajastatud, sest neljapäeval, kui õues oli üle 20 kraadi sooja, poleks ma seal savipõllul küll võimelda tahtnud.

Istikukasvatuses istutasime õunapuid, sedapuhku elusaid ja sain endale pookealuse, millele pookisin külge Pärnu tuviõuna poogendi. Nii lahe! Vaasa lehtpuude arvestuse (pungadega lehtedeta määramine), sain nelja plussi (no viis miinus oleks parem olnud ) ja kuigi ma siin eelmistes postituses ajasin kõik sassi (noh, see valelepa lugu :DD), on need lehtpuud, mis mu aedades kasvanud juba täiesti eristatavad. Noh, et ma polegi nii tumba kui ma arvasin :) kohati täitsa terane tüdruk :D Enelasi on lihtsalt liiga palju :( ja õppimise aega sel kevadel ropult napib.
Siis vaatasime veelkord suvelilli ja kool oli mõned uuekesed proovimiseks tellinud. Koju ma sedapuhku suvelilli ei toonud, sest tulin päev varem ära, ei jõudnud. Halli salveid oleks tahtnud küll ja stepirohtu.

Kompa tund oli paras katsumus, mitte küll hullult keeruline, aga nõudis keskendumist ja kohati on see raske ja kohati see ei meeldi mulle, noh need raamaiad. See aga on eraldi teema ja me oleme alles asjade alguses. Õpetaja Retil on väga hea seletamisoskus. Kogu see kraam, mida olen lugenud, läks nõksuga paika. Pea oli küll väsinud, aga see ahhaa oli olemas. Seda ainet võtaks muidugi aeglasemalt.

Kojujõudmise soojaga, ma olen alati nii õnnelik, kui ma lõpuks koju jõuan (naerab). Kaevasin läbi esimese tiigiäärse künka. Tulemus: kolm kärutäit naadi ja lepa jms jura juurikaid, kolm pangetäit klaasikilde, pluss veidi telliskive, u 3-4 ruutmeetrit puhast maad ja selleks kulus 5h! Aga ilus sai.

Siis peaks kirjutama veel sellest, et vesi on tiigis kõvasti alanenud :( ja kõikjal kasvab kurereha, peaks lehti uurima, ehk saan ära määrata, mis värvi on ja kusagile kõnnumaale kurereha välja teha.

Tahaks veel üles tähendada, et lepik on lehte läinud ja varjud kasvavad. Istumise koht sauna taga augus on muutunud õdusalt sopilisemaks ja sügavamaks. Ilus on. Kevad on.

Räpina rebane (täiendet versioon)

Istikukasvatuse tunnis käisime uurimas, mis on saanud sõstarde emaistandusest. Sel kevadel on tagapõllul käimise juures lisaboonus. Nimelt on seal suur kompostihunnik, kuhu on rebane oma uru teinud. Nagu lastega peres kombeks, on üks ikka uudishimulikum ja rohkem riskialdis. Nii ka siin pesakonnas. Ma ei oska arvata, milline hulk õpilasi neid vaatamas on käinud, aga selle repsu käitumise järgi võis oletada, et neid voorib seal kogu aeg. Tema tuli ikka uudistama, et kes see tuli :)
Me hoidsime viisakalt distantsi ja tema ka. Korraks oli just selline tunne, et ah, võtaks rebase :DDD

Küllap nad söövad kõigepealt kättesaadavad kanad ja siis viinamarjad peale. Küllap on järge oodata.

ei saa me läbi Lätita vol 2

Kuigi Kiwamees kutsus kõiki aednikke üles labidatele :), oli üksjagu aiarahvast täna Siguldas. Loodetavasti saab blogidest teada, kuis läks. Esmamulje ja tunne on igal juhul hea. Näoraamatus saab juba pilte ka näha.
Tänavu oli valik suurem ja minu enda lähtekoht ka hoopis teine. Lilli hakkasin alles kolmandal ringil vaatama:) Kuigi ühele liigile tegin erandi, tõin koju kaks uut kurereha :) Nüüd vaatan vana nimekirja üle, kes Tartu aias olema peaks ja kuidas nad uutega klapivad.

Koju sain siiski nii hilja, et aias ma täna muud ei teinud, kui käisin hoolealused läbi ja andsin neile vett, sest lubatud sadu ei paistnud küll kusagilt.

Paar kehva pilti tahaks küll üles laadida. Ma ei ole üldiselt suveniiri-soetaja-tüüpi, aga täna ei saanud üle ega ümber. Lätlastel on ikka huumorimeelt ka, paigutavad Riia linna kassi saba alla :)

Riia linn on päris ilus ja teda on jätkunud kannu peale ka. Nüüd on mu hipikööki uut riiulit vaja :), sellist väiksemat.

Homme tuleb üks suur istutamise päev. Keda ja kuhu, sellest kunagi hiljem, aga  Korea seedermänd oli väga ilus ja puukool, kellelt ma selle ostsin, soovitas osta ka lepa (Fothergita major), mida ma ka tegin. Tema õitseb nii:

See polnud küll see lepp, mida otsisin, aga pole ka paha. Nii põnev! Nüüd aga on vaja pisut homseks eeltööd teha. Päev oli pikk, aga tore. Aitäh reisikaaslastele!

ööbik, haned ja augud džunglis

Täna õhtul tegin midagi, mida ma varem pole aias teinud - ma kaevasin kirvega maad. Naadi- ja nõgesemätas ning isegi põldmarja välja rohimine kahvatuvad selle kõrval. Tiigikalda künkad on mul ju vana võsa ja lepajuurikaid ja kände on tihedalt. Vahepeal kaalusin, et toon mulla peale, aga ei pidanud mõistlikuks, sest need võsud oleks juba järgmisel kevadel või varem taas väljas ja näljutaks mu taimed ära. Niisiis raiusin ruutmeetrikese. Lohutav oli see, et see pole mu viimane kirves ja et pinnas on tegelikult pärast väga hea mullaga. Traktor sinna ligi ei pääseks, kui tal just propeller küljes poleks. Karm värk, õnneks on seda siiski suhteliselt vähe vaja teha.

Ette võtsin selle töö aga sellepärast, et eile sain Muhedikult priske portsu ja  Darmera peltata vajas uut kasvukohta ja katseks sai ta siis nii märjema kui ka  kuivema ala peale. Mulle meeldiks kui talle sobiks kõik, mis ma tema heaks tegin :) tema risoomi vaadates tekivad igatahes põhjendatud ootused.

Lodilas lõokannuseid istutades leidsin suure kivi ja kui ma olin lõpetanud aiaringi - teate küll, see värk, et käid kõik mahaistutatud ja ootel (potistatud) taimed läbi, kuulsin ööbikut. Mitte selles mõttes, et oleks end sellisesse seisu kaevanud, et ööbikud laulavad, vaid ikka nagu päris ööbik. Kas see on võimalik? Toomingad on lehes ja õienupud ka olemas, aga veel ei õitse.

Veel istutasin karulaugu ja kribu-krabu. Kõrrelistele leidsin koha, aga ettevalmistus jäi pooleli.
Istusin tiigi kaldal paku otsas ja pidasin aru. Minu viimased istutused näevad välja nii, et ma teen dzunglisse augu ja istutan, andes hulgaliselt lubadusi kohe-varsti tagasi tulla ja ümbritsev plats ka puhtaks teha.
Ma olin ikka tõsimeelne naivist :), et ma need alad läbikaevatud saan. Istutatud taimed aga näikse mind uskuvat, sest siiani on kõik niksis ja naksis ja sarapuul oli ka lehed suuremaks läinud. See on suur rõõm. Hea, et väljas pimedaks läheb, muidu jääksd koolitükid puhta tegemata :)

Haneparved lendavad üle maja edasi-tagasi nagu oleks neil rebane kannul. Ei taha mõeldagi, mida need põllumehed oma põldude pärast tundma peavad. Haned on muide väga prisked ja kui nad madalalt lendavad, siis on tiivakohinat kuulda. Ma hakkan selle heliga juba harjuma nagu sellegagi, et esialgu tuleb järelandmisi teha ja sellest viimasest vilistamise plaanist kinni pidada :)

kevade märgid, üles kirjutet ajaloo huvides

Pühapäeval kuulsime kägu.

Esmaspäeval avastasin:

et vaher õitseb,

et paiselehed on tee ääres välja veninud,

et, võsas, (mitte minu omas kahjuks), õitseb kollane ülane (Anemone ranunculoides)

et, toomingalehed pole enam udupeened, teeb õisikuid,

et põldosi rahvakeeli seatilk (Equisetum arvense) kasvab kahjuks ühes kohas keset mu põldu :(

et põõsas, mida pidasin magesõstraks (naerab) on hoopis punane leeder, sest must ei saa ta ometi olla.

et mul kasvab ka pihlakas ja kolm kaseniru,

et tiigis vesi alaneb, loodetavasti ei jää konnakude kuivale.

rajad

Eile oli ülimõnus õhtu. Võtsin Mika Keräneni supilinna raamatu ja vedelesin pisut õuekiiges. Tegin lõkke üles ja lohistasin krundi lõunaküljest oksarisu tulle. Kõige suurem risu sai ära. Olen sellega väga rahul, sest seda rada nägin ma kohe esimesel korral. Kui ma need nüüd paberile ka saaks, plaani peale.
Plaani joonistamine on mul veel ikka väga napi harjutamise järgus. Muudkui lükkan edasi :(
See koht on tõepoolest aedniku unistus, kui esimene harimine kõrvale jätta. On olemas loodusaia ala - vana mahavõetud lepik mõne allesjäänud puuga, kus läheb looklev rada üle lohkude ja muhkude ja eilne rada viib krundi piirile, kus naabrilepikus on looduslik tiik, mille kallastel kasvavad toomingad. laenatud vaade salaaeda. Praegu rikub seda küll kolehoone, aga sinna ette istutan mõne kuuse, lehise ja pisut lehtpõõsaid. Siis on veidi lagedat põldu, lääneküljes, mille ette tuleb vabakujuline hekk. Põllu kõrvale tuleb pojengide ja päevaliiliate ala, mis peaks voolama alla ja minema üle rodoalaks ja sealt edasi kuivemaks alpiaaiaks keldrimäe ja saunamäe külgi pidi jõuab saunamäe idakülge, kuhu olen plaaninud okaspuud ehk täpsemalt mägimännid, mikrobioota ja kadakad ja siis jõuad sujuvalt saunaplatoole, kuhu võiks kunagi tulla hosta ala?, ja sealt tiigikallastele, millest paremale jääb plaanitav hortensiaala  ja vasakule ma ei tea mis, kõrrelised ja oh pagan, see tarn. Veel mõlguvad mul meeles lavendlid, neid armastan ma ka hullupööra. Midagi jäi veel, aga põhiline on see, et mis mulle aia juures meeldib, et maja juurest viib alla tee, mis viib sind nii erinevatesse paikadesse.

Nojah ja siis veel puuviljaaed, mis hetkel on maja lõunaküljes ja mille suhtes olen äraootaval seisukohal. Tulevikus saab selle aiaosa rajada põllu poole. Sinna on plaanitud ka nn majandus sissesõidutee. Siis saab maja lõunakülg ka vabaks, kui tahab sinnapoole rajada midagi muud kas majast lähtuvalt vms. Maja eesaed, mida nagu polegi, ootab ehituste-lammutuste järgi ja siin ei toimu enne midagi, kui kanalisatsioon on rajatud ja suured lootused on tulevase aasta teeehitusega. Sellesse tuleb ka süveneda.  Lahtiharutamata on veel see ala, mis jääb lauda ja savimajade ja kuuri alla, kuigi nende suhtes on ka esialgne plaan olemas. Köögiviljaaed ja kasvuhoone. Oo mai good (naerab).

Nii palju tänu ka Muhedikele, kes on aidanud mul selgusele saada. Kõik edeneb tasapisi vaatamata hullule tööhulgale ja kindlasti tuleb muudatusi, aga Master Plan hakkab ilmet võtma. Ühele algajale on väga raske tervikut kokku panna, pole seda kogemust ju ja ma ei pea ennast miskiks kujundusgeeniuseks :) Nii on neil radadel suur tähtsus, et kuhu nad sind viivad ja mida ühendavad ja mida majatrepilt näed (eks ju :D)
Siinkohal punasest sarapuust. Ma loodan, et ta saab aru, kui tähtis koht tal on :) ta on minu trepivaate lõpus ja peaks seal särama.

post scriptum

Kui vahel tundub, et kõik on nii tegemata ja kuidas ma küll jõuan, siis tuletan meelde kahte asja. Esiteks, ma ju unistasin sellest, et mul oleks ruumi oma aia jaoks ja kui ma elaksin endiselt linnas ühes kastimoodi asjas ja peaksin vaatama naabermaja akendesse ja sajale ruutmeetrile kõik oma aiasoovid mahutama...ja naabritele oma aiaga pinda käima...
Teiseks, üks räämas koht saab korda ja maailm on mõneks ajaks korrastatum paik ja selle mõju laieneb kaugemale kui esmapilgul arvata võiks, nt minule ja mu lastele ja külale. Nii et kolige maale, saate voldid sirgeks ja jume näkku :D