Kui Räpinast koju jõudsin oli rohelisest lehepitsist juba roheroheline saanud. Maapinnal annab peamise värvuse naat, mis muide on täitsa ok. Naati eelistan ma igasugusele tarnale, võsale ja ohakale:) . Nüüd on juba hädasti trimmerit vaja, sest muruniitjaga ei tee siin muhvigi. See peaks siis kuukulgur-tüüpi olema.
Mille üle olen eriliselt rõõmus on see, et kõik kes maha sai istutatud ja eriti pojengid, olid elus. Viimseni. Maja akende alt tõstsin ju ka ümber ja need vanakesed olid küll šokis, aga neljapäeva õhtuks täitsa niksis-naksis. Sarapuu oli lehed suuremaks teinud ja ööbik kohale jõudnud.
Vihm paneb mu põllu nüüd ilmselt lokkama :( aga ma hakkan asja juba filosoofilisemalt võtma, sest kõikjale ma korraga ei jõua.
Maisess on mu lemmik :) Meil oli miinimum tubaseid loenguid, enamasti kõik puha praktilised asjad.
Koomiline oli muidugi see, kuidas ma pühapäeval enne kooli istutasin ja kaevasin kella kümneni õhtul, et küll ma Räpinas puhkan :) Lisaks pojengidele sai linnast ära toodud hulgaliselt väikepõõsaid ja püsikuid (no ei ole aru peas ju). Pluss Läti värk. No vot. arvake ära, mida me esmaspäeval tegime. Muidugi kaevasime, kahe labidalehe sügavuselt! Kes on Palusalu käe all kaevanud, see teab :DD Siis kaevasime veel ja istutasime surnud puud kaks korda, ühel korral hinde peale. Minu jaoks oli see väga tarvilik õppetund, mida ma küll võsastikus kasutada ei saa, küllap aga mujal. Õhtul kukkusin jalapealt voodisse ja magasin nagu kukumunake. Tunniplaan on meil muide selline, et kaheksast kolmveerand seitsmeni välja. Üsna väsitav. Muide esmaspäevane kaevamine oli hästi ajastatud, sest neljapäeval, kui õues oli üle 20 kraadi sooja, poleks ma seal savipõllul küll võimelda tahtnud.
Istikukasvatuses istutasime õunapuid, sedapuhku elusaid ja sain endale pookealuse, millele pookisin külge Pärnu tuviõuna poogendi. Nii lahe! Vaasa lehtpuude arvestuse (pungadega lehtedeta määramine), sain nelja plussi (no viis miinus oleks parem olnud ) ja kuigi ma siin eelmistes postituses ajasin kõik sassi (noh, see valelepa lugu :DD), on need lehtpuud, mis mu aedades kasvanud juba täiesti eristatavad. Noh, et ma polegi nii tumba kui ma arvasin :) kohati täitsa terane tüdruk :D Enelasi on lihtsalt liiga palju :( ja õppimise aega sel kevadel ropult napib.
Siis vaatasime veelkord suvelilli ja kool oli mõned uuekesed proovimiseks tellinud. Koju ma sedapuhku suvelilli ei toonud, sest tulin päev varem ära, ei jõudnud. Halli salveid oleks tahtnud küll ja stepirohtu.
Kompa tund oli paras katsumus, mitte küll hullult keeruline, aga nõudis keskendumist ja kohati on see raske ja kohati see ei meeldi mulle, noh need raamaiad. See aga on eraldi teema ja me oleme alles asjade alguses. Õpetaja Retil on väga hea seletamisoskus. Kogu see kraam, mida olen lugenud, läks nõksuga paika. Pea oli küll väsinud, aga see ahhaa oli olemas. Seda ainet võtaks muidugi aeglasemalt.
Kojujõudmise soojaga, ma olen alati nii õnnelik, kui ma lõpuks koju jõuan (naerab). Kaevasin läbi esimese tiigiäärse künka. Tulemus: kolm kärutäit naadi ja lepa jms jura juurikaid, kolm pangetäit klaasikilde, pluss veidi telliskive, u 3-4 ruutmeetrit puhast maad ja selleks kulus 5h! Aga ilus sai.
Siis peaks kirjutama veel sellest, et vesi on tiigis kõvasti alanenud :( ja kõikjal kasvab kurereha, peaks lehti uurima, ehk saan ära määrata, mis värvi on ja kusagile kõnnumaale kurereha välja teha.
Tahaks veel üles tähendada, et lepik on lehte läinud ja varjud kasvavad. Istumise koht sauna taga augus on muutunud õdusalt sopilisemaks ja sügavamaks. Ilus on. Kevad on.