esmaspäev, 30. aprill 2012

üks õhtu ja kaks päeva

Lepik on roheliselt pitsiline. Toomingas, kes saab seal kaugemal moodustada just selliseid lookeid ja rägastikke nagu ise tahab, on lehed lahti teinud. Kolehoone taga naaberkrundil õitseb paju. Kõik läheb aina rohelisemaks ja tarnad alustavad uut elu. Eilne õhtuvalgus oli nii imeline, et jätsin toimetused pooleli ja imetlesin taevast ja valgust, mis paistis tammele ja lepiku latvadele. Õnnis hetk ja autod ka ei sõitnud :)

Reedel käisin linnaaias ja leidsin, et maja seina ääres õitseb esimene tulp. Tänavu on neil varred küll lühemad, aga ilus ikkagi. Maitsetaimepeenar oli ok. Nemad olid mul puha meelest läinud.


Tõime ära unustet hortensia, lõhnava kuslapuu, mõned laugud ja veel nipet-näpet, lõhnavat kannikest metsa alla jne

Nädalavahetus läks veidi pööraseks kätte ära. Mul ei olnud ühtegi pidurit ka kohal. Pühapäeva õhtuks olin omadega otsas ja kui ma olen väsinud, siis muutun ma enda suhtes üsna kriitiliseks :) Noh, et pooltäis klaas tundub siis rohkem  pooltühi :D
Laupäeval istutasin ülejäänud kuused ja pajud. Ühe kuuse harvendasin oma lodilast, nad olid seal pisut hunnikus. Istutasin suhteliselt väikeste vahedega. Lihtne see just polnud, sest ainult mätta pööramist ei saanud teha. Tarn. Kuigi see oli juba kõrgem koht, oli juuri ikka nii et tapab mu kuuselapsed ära. Rookisin välja. Edasi tuli liikuda läbi võsa ja põldmarjade. Lõikasin ja sikutasin, vaenlasele ka ei sooviks. Need varred haagivad end igale poole ja kuigi olin enda meelest kaitstud, avastasin õhtul, et olen üleni kriimuline, jutte täis veetud. Kuna tööde järg on nagu on, siis puude ja põõsaste istutamisel ma siiski kohe suuri korrastusi ei tee. Nt söödava kuslapuu jaoks puhastasin platsikese, aga selle ümbrusega tegelen hiljem. Hetkel on hea aeg istutamiseks, sest siiani on kõik, mis olen lodilasse kasvama pistnud, on elusad ja niks-naks olekuga (priimulad, kellukesed, kannikesed, lõokannused).
Laupäeval panin paika mikrobioota ja roomava kadaka. Väike kaljukadakas (sort tundmatu, Maxima, eksole), elab veel potis. Tee ääres puhastasin toominga võsudest ja välja tuli väga ilusa vormiga puu. Ma olin endaga nii rahul.(Toomingaga ka).

Pühapäeval kaevasin mõned ruutmeetrid pojengiala ja seda teen ma reeglina hommikupoole, sest see on paras jõusaal ja kui ma seal nende nõgeste jm rähklesin, siis lõi pirni põlema :) Nimelt on see maatükk mõnes kohas kergem, mõnes kohas raskem. Viimases on maa savisem ja nagu ära vajunud. Kui ma algselt mõtlesin, et see pojengiala tuleb alla üsna sirgjooneliselt, siis nüüd tundus hea mõte talle loogeldus anda. Kui midagi voolab, siis harva on voolusäng sirge ju. No vot ja voolusäng oleks nagu looduse poolt kätte antud. Kes ütles, et laiskus ei ole edasiviiv jõud :DD Päris sinka-vonka ka ei tule, aga sel mõttel on jumet, seda enam, et see ala peabki lõpuks kaare või looke saama, muidu on kui ära lõigatet.

P S tegelikult meenus mulle Muhediku pojengiala, mis ei ole ka miski ruut või külik, ikka vabama joonega ju?

Muud tegevused:
Eile tuli hoovihma, aga mitte nii tihedat, et see oleks tuppa sundinud. Põletasin kiirlõkkes kolm oksahunnikut ja puhastasin tiigi ääri taimesodist. Lõikasin maha mustsõstrad, kes näikse kohalik umbrohi olevat, neid on igal pool.

Tamme alt liigun meetri kaupa ja viskan naati välja. Põhjapoolsele küljele pean istutama mõned pinnakatjad ja enne veel ka keldrimäe külge kindlustama, muidu uhab vihm liivase pinna minema. Hakatuseks sai siia pandud igihali, peaks olema sort "Aureovariegata" , kust ma selle sain, pole õrna aimugi, ta on ilus. Siia saaksin tuua ka roomava akakapsa, seda peaks mul rohkesti olema. Istutasin lumeroosi, kes sattus mulle lahke jagaja kaudu. Segasin talle priskema pinnase, koht sai tamme alla. 

Potistasin kevadadoonised, sest mahapanemise koht pole veel valmis. See on pisut frustreeriv, aga mis parata. Järelandmisi tuleb ilmselt veel teha.

Mis saab olema selle koha suur nuhtlus, on teod. Neid on lugematu hulk ja siiani on nad mõnusalt paljuneda saanud. Esilagu hoian silma peal neil, kes äsja maha istutatud ja korjan õgardeid soolavee pange. Kole, aga muidu sööks nad kõik lihtsalt ära.

P S sisalikud elavad ülevalpool maja juures ka! Nii tore.

Eile leidsin tiigi äärest kurereha. Ma oletan, et see on aas-kurereha või mets-kurereha, sest ta on ikka ülivitaalse olekuga. Tõstsin lodilasse. Nagu teada, mulle kurerehad meeldivad. Nii et taimeleid. Veel ajavad end maa seest väga jõuliselt välja harilikud ussilakad (Paris quadrifolia)




Võtame siis kokku nädala leiud: kurereha, konnad, ussilakk, harilik pihlakas, ohtralt roostetanud kette jm raudnodi, sisalikud uues kohas, öökull ja Muhediku puupostitus. Nii tore, et ma elus olen :)

reede, 27. aprill 2012

nagu koer meres, kevad Kadriorus

Eile käisin ametiasjus päälinnas ja peale pikka tööpäeva veetsin mõnusad tunnid lapsega Kadriorus ja mere ääres.  Ilm oli hea ja Kadriorg ... te peate seda nägema :) Mere ääres oli üks koer oma karjaga.
Käis usinalt vette visatud saaki ära toomas ja ise nii üliõnnelik. Päeva peale tagasi mõeldes tundsingi end just nagu koer meres :)


Teine lausejätk, mis mind sellest päevast saadab on ... jalutades neljal noodil (Jääääre lugu).
Alustada aga võiks sellest, et on hullemaid maju, kui minu kodumaja :) , täiesti müügis ja saadaval:) Hingematvalt kaunid, aga milline töö



Selline ümar lahendus on armas

Isehakanud lillekasvatajale jt , kes tahaksid krookuste oja näha. Kadriorus üks voolab. Mu kaamera oli sel hetkel pisut nõder, aga aimu annab ikka:


Ja siis ma vahtisin puid. Remmelgad! Kastanid!



jalutasime kirdetiigini ja seal on kaamera suhteliselt mõttetu, sest kes neid kaari, peegeldusi jm püüda jõuab. Kellel võimalik, minge kaema.










kolmapäev, 25. aprill 2012

puusosistaja


Lubage esitleda: minu esimene vabalt ringi hüppav konn! Ta on tegelikult hoopis pisem kui pildilt paistab. Minu hommikukroon :)

Olulisest. Eile saabusid Järvseljalt paljasjuursed kuusepuud ja kolm raberemmelgat `Bullata`. Käisime ka linnaaias esimesel väljakaevamisel. Tõime ära punase sarapuu ja istutasime ta kohe maha. Ma olen veidi murelik, sest ta juured said kõvasti räsida ja õhtu lõpetasin ning  hommikut alustasin tema juures, et ta ikka uues kodus kasvama hakkaks. KSJ ütles, et ma peaksin äkki teda veel lõikama, sest et juured ei vea välja kui maapealne osa nii suur on. (mulle koitis ka midagi sellist, lugenud või kuulnud vms). Mina aga ei julge teda rohkem traumeerida, nagunii on juba stööritud :(  Või peaksin? Õpetage nüüd palun.

Hommikul said paika söödav kuslapuu (Lonicera caerulea var. edulis) ja pihlakas (Sorbus cashmeriana). [on ikka õige nimi?] Kuna lepik on sulelisi paksult täis, siis ma eriti ei usu, et mina neid vilju proovida saan :)

Pildistatud Muhedike aias, sügis 2011

Kaevamise käigus tuli üles võtta ka karulauk, sinililled, sõnajalad, kevadadoonis, sest nad jäid üleskaevamise piirkonda :( Kevadadoonisel on hulgaliselt õienuppe ja sõnajalad alles magasid. Karulaugud oli tore üllatus, nad ikka talvitusid ja puha. Võtsin kaasa mägisibulad, sest neil ei ole enam vihmaveepüüdjat ja olemine liiga märg, mädanevad ära. Paigutan  keldrimäe lõunapoolsele  küljele, seal on sooja ja päikest ja kallakut.

Hommikul istutasin esimesed kuused ja osa jäi paraku ootele, ajast jäi puudu. Panin päikese silma alt ära. Istutamise ootel on veel siberi kontpuud ja mikrobioota (no ma ei ole veel talle kohta välja mõelnud, mõttes jooksen temaga mööda õue ja teen karlssonit) ja roomav kadakas ja looklev forsüütia (?) või on hoopis värd-forsüütia? ja vaher, mille võrseid on talv siiski näpistanud.

Linnaaias olid mõned juba prisked ja ilusad, lursslill oli juba esimesed lehed kasvatanud, no sellise tutaka. Tartus on ilmselt soojem, sest õuepealne kask oli kohe-kohe hiirekõrvu minemas, mul ei kõssa siin veel keegi. Kogu selle sahmimise sees unustasin lõhislehise hortensia ära tuua, talle sai ju kase juurde nii koht kui ka vaade :(

Kaevamise masinat oleks vaja...

Tulles tagasi sosistamise juurde, puudega on mingi hoopis teistmoodi tunne. See, et nad elavad, (loodetavasti), kauem kui sina ja ühel ilusal päeval ütleb keegi su lapselapsele - näe, need istutas sinu aiahullust vanaema :DD Ja siis pead sa mõtlema sellele, kui suureks tema võra  kasvab ja kui pikk on tema vari ja mis ta sööb ja kus ta saab, sest ümber sa teda naljalt ei istuta... Ega siin sobibki rohkem see sosistamise *värk.

Leidsin võsaülaste kasvukoha ja plaanin sealt mõned oma lodilasse tuua. Lihtsad ja ilusad.






* tuletatud inglise keelest horsewhisperer ehk hobulausuja





esmaspäev, 23. aprill 2012

töiselt ja öiselt

Reede oli pärastlõunani sajune ja lubas mul köögiaknaga tegeleda. Puhtaks sai. Konsulteerisin sisalike kolimise küsimuses, sest ma tahaksin, et nad päris minema ei koliks. Õues vähendasin prügimäge ja puhastasin tiigiäärset metsaala.  Palju juurikaid ja kuigi lepp on neist kõige lihtsama juurekavaga selles mõttes, et on kergem välja sikutada, on see ikka üks hull töö. Põldmari on kui issanda vits, haagib end igale poole ja paljuneb kui põrguline.


Veidi jõudsin saunatagust liivakallast puhastada.
Laupäeva hommikut alustasin kohvikruusi ringiga õues ja see oli taevalikult hää. Tunnikese, kaks käisime maamessil, pärastlõunal tuli Maria sõpradega, kes on imetegusad ja toredad. Aiatööriistad said uued varred ja veel toimus hulk väikseid süsteemseid parandusi, mida märkasin hiljem, kui nad olid linna sõitnud.  Otsustasin siiski heinaga katta keldrimäest lepikuni ja tüdrukud riisusid vana päideroo harvemaks. Sinna peale läheb siis kate, nt täna, kui kange kael laseb.
Ilm oli mõnus, näitasime päikesele sääri ja veidi paljamat ihu. Pausi ajal said varbad ka päikesevanni, mõnus, mõnus.

Tööde järg on selline, et ma tegutsen ikkagi mitmel alal, sest uudismaa ,(pojengid/päevaliiliad, rodod/küüvitsad, püsikud/püsikud),  kaevamist jõuan korraga teha ruutmeetri kuni kaks ja pool, kui rohkem teha, tapab selja ära. Kui on tunda, et rohkem ei jõua, teen pausi ja siis midagi kergemat, vean prügi või riisun või lõikan võsa vms. Või lihvin plaane :)

Aiakroonika jaoks - kaevamist alustasin 21.aprillil. Ilma poolest oleks isegi varem saanud, aga töödega ei jõudnud. Pojengide ala peale ma traktorit ei tahtnud, sest see pööraks kõik segamini ja minu meelest teeks tööd juurde. Praegu eraldan pealmise kihi, mida materdan/raputan siis, kui alumine on puhtaks tehtud. Kiht koosneb peamiselt naadist ja nõgesest. Päideroo juurikas ei tundugi nii hull, üsna lihtsalt tuleb lahti. Muld on savine, saab peos vabalt rulliks vajutada.

Üks päev vihma teeb majapoolsest tiigiäärest täieliku ujuka. Ei taha mõeldagi kui kaks päeva sadama peaks. See koht, kuhu kogunes muu liigvesi kipub vägisi tiiki juba. Maanteeäärne kraav, kus peaks olema toimiv äravool on kinni kasvanud. Ma peaks vallast uurima, kes tegeleb ja mida teha saab.

Kui ma seal rassisin, siis mõtlesin oma hortensiate peale, algselt tahtsin neid metsaaeda panna, aga seal on ikka väga liivane ja lahja pinnas, see pole neile ju hää. Ehk sobiks nad pojengi ja päevaliiliate ala lõpukurvi?  Lõpukurv sellepärast, et sinna peaks tulema nn majandustee, mille teine äär on rododeala. Maapind peaks seal neile sobivam olema? Mõtlen veel.

Teisipäeval saabuvad kuused ja bullatad. Homme loodan sarapuu järgi minna.

Laupäeva lõpetasime lõkke ääres ja kuulasime uut sarja Öökull otsib naist :) Huikus vägagi järjekindlalt, ma loodan, et sama järjekindlalt jahib ta närilisi ka. Nahkhiired tulid õhtuhämaruses ja tiigis hakkas tööle mullitaja. Me ei saanud alguses arugi, mis värk on. Astud lähemale - vaikus ja siis jälle see veider hääl. Pühapäeval tegime Mariaga krundil tiiru ja leidsime konnakude ja mõned konnad, mis määraja järgi võiks harilike rohukonnade hulka liigitada. Lugesime veidi konnade kohta ja ma pole nüüd kindel kas need on mu kodukonnad või on rändkonnad :) Noh, et kas jäävadki tiiki elama?

Öösel vaatasime vanu pilte, neid, mis on tehtud enne kolimist, sa jessuke,  mõnda kohta ei tundnud pildilt äragi. Sain aru ka, miks KSJ mind siit ära kolida tahtis :D Nii et olgu kuidas on, me oleme päris palju jõudnud ära teha ja kevad ka. Mõtlesime, et kui sauna korda saame, siis teeme talgulistele tänusauna ja näitame ohtralt pilte enne ja pärast ja räägime lugusid.

Pühapäev olevat mu nimepäev olnud, selle olin unustanud ja muu pole oluline, kui et oli nimepäeva vääriline ilm ja me jõudsime kõike teha, mõni päev lihtsalt on selline. Arvatavasti oli suurem osa Eestist õues.

Pildimaterjali lisan veidi hiljem. Kui aega on.

kolmapäev, 18. aprill 2012

jooksu pealt suudeldud (laen Runnelilt)

Foto: http://www.pleasantrunnursery.com/
Lipsasin korraks linnaaeda.
Veesilm oli terve!!!
Tähtis uudis ja rõõm - Abelia mosanensis oli elus. Nii tore, siis oli õige koht, elas talve üle. Igasuguseid tegelasi on mulla seest välja tulnud nagu kopsurohi ja laugud ja mõned päevaliiliate otsad. Mägisibulad olid väga viletsa moega, ma peaks nad kiirelt liivastele küngastele toimetama. Mõned kauffmani tulbilehed. Hulgaliselt räsitud villast nõianõgest. Pungi pihlakal ja söödaval kuslapuul. Nõrkenud peterselli puhmas. Davidii budleiad olid ikka päris vakka. Kirjulehine igihali oli priske tervise juures ja kivirikud. Hostadest polnud veel ei kippu ega kõppu, vara ka ju. Õu oli väga kenasti korras, tubli majarahvas!

Pilt on laenatud, sest ma pole teda veel õitsemas näinud.


Kui nüüd veidi sooja teeks, avaks rattahooaja ja tooks mõned tegelased juba äragi. Kastid kolin nagunii, kui just seda kõikse suuremat majarahval vaja pole. Küllap Liina teab. Südame tegi kohe soojaks - kuldnokad ja vana koduaed. oh.

esmaspäev, 16. aprill 2012

aprilli nägu ja hääd sõbrad

Tänavu on aprilli nägu puisevõitu, mis iseenesest pole paha. Mis puutub kevadesse, siis kevad sellisel kujul on mu meelest juba kauem kui kaks nädalat kestnud. Mitte õite mõttes, aga tööde mõttes. Laupäev oli koerailm, aga hääde sõprade paistel polnud sellel tähtsust, sest käelist tegevust ma sel päeval eriti ei harrastanud, küll aga vaatasin ja vaatasin  igasuguste silmade läbi :) Abivägi võttis maha need puud, mis olid  kehvas kohas või viletsas seisus. Hea päev oli, nii palju sai paika, et peavoolud võtavad kuju, ah ei , esialgu ikka suuna:)
Minu esimene rooz uues kodus on kingitus: Rosa gallica `Iitin Tiltu`Nii tore!



Pühapäeval olid abiks teised sõbrad ja põletasime ära kakslohu hunnikud, neid oli kolm, pluss veel see, mis metsa ,(võsa), all laiali. See on ikka uskumatu, mida kolm +1 korda võivad saata. Oli mul alles vaade õhtul. Tegelikult on veel üks nuhtlus tee peal, kohe eriline kolepiltide kandidaat - vana traataed. Selle kalla ma pusisin eile, aga mul polnud korralikke vahendeid. Täna on, aga sajab.
Mul on siis ehk tubane õhtu. Koolitükke vaja ju ka teha.



kolmapäev, 11. aprill 2012

tammealune enne ja pärast

Imelise ilmaga kolm õhtut on lubanud mul tegutseda siin ja seal. See on siis osa siit :) Leidsin hiiglasuure kilekoti  (2 m)  ja osa tammelehtedest ajasin eile kotti. (rodode jaoks). See valge kivi käis mulle närvidele ja koristasin lõpuks kaadrist. "Õnnelikud naadid" on juba madalstardis, aga täna veel mitte. Õhtuvalgus ... teate, ma ikka istun ka vahepeal ja hingan välja :)

Pildistasin tiigi keskpaika, vastaskalda muhud ootavad puhastamist, täna ei jõudnud ülevaatest kaugemale. Veetase hakkab tasapisi alanema, aga kaldaäärsed tarnad on oma vanad lehed likku pannud. Kole.

Seda hunnikut enam peaaegu pole. Peaaegu sellepärast, et hunniku maadligi osa on veel jääs.

R näitas mulle täna millised on šamott kivid. Ristisin nood mõttes kohe šmottideks. Telliskivi hunnikus sebisid sisalikud. Üks väike magas kivi all jalad kõhu alt väljas. Väga nunnu sisalik oli. Me ei seganud teda rohkem.
Teadagi on kõige suurem küsimus igasugune ladustamine. Kuhu panna nt tellised ja šmotid, et hiljem ei peaks end maapõhja vanduma, et oli siis vaja sinna panna. Korraks käis peast läbi, et teeks õige ühe kuivmüüri neist, mis nii terved, et sobivad. Puru saaks õue peale laotada, sääl, kus vihmaga mudala on.
Las veidi laagerdab see mõte. Telliseid on ilma liialdamata absoluutselt igal pool.

Vaher sauna seljas sai täna vist aasta armuaega, (mine tea, äkki kukub saun ka kokku, kui vaher maha võtta). R pani juba eelmisel nädalal mahla jooksma ja kuigi külm seda omasoodu reguleeris, oleme saanud proovida.  Pildil on juba tühjendet anum.



Tagasi tamme alla. Nii näeb see välja kui tamme alt põllu poole vaatan. Täitsa hea koht ju, rododele. Eks ole näha kui tammele lehed ka otsa tulevad. Oleks iga pinnas nii lihtne (minimaalselt traati, eterniiti, vanarauda, klaasi) nagu see oli.


Nüüd saate ehk aru, miks ma lilli igatsen :) sest need on nö ilupildid. Mnjah, ma ju lubasin iga lible ... laulma panna. Umbrohi ümiseb juba üsna rahulolevalt. Parem oleks, kui ma jõuaks enne jaole, kui nad laulma hakkavad :D


esmaspäev, 9. aprill 2012

küsimused

1. Kust saab Tartumaal turvast osta nt pätse jms? Sanglast? vm?
2. Kui ma plaanin (haljasala tekitamiseks) umbrohu  hävitamist kattega, kas siis oleks mõistlik seda juba praegu teha? Kas ma peaksin pealmise kihi, kuivanud päideroo jms ära riisuma vms?  Mõte oleks siis aastaks ära katta.

laupäev, 7. aprill 2012

tuulevaikus:)

Hommikul kell 9 ja täieline tuulevaikus. Pluss vaikus maanteel. Suisa kõrvulukustav, kui linnud välja arvata. Kella kaheteistkümneni ei paarutanud autosidki. Nii tore. Õhtupoolikul tekkis tuul ja pööras külmemaks, hommikupoole oli päikest ja vahepeal tegin tööd särgiväel, sest kole palavaks läks. Õndsus ju :)
 Oli mul alles päev:) Ma leidsin pojengidele koha! ja see oli mul kogu aeg nina all :) Nähtavaks aga sai alles siis, kui tüdrukud appi tulid ja maja paistma hakkas. Teisest krundi äärest. Irooniline on, et mida hullem pinnas pealtpoolt, seda parem seestpoolt. Pojengid võiksid saada eraldavaks ribaks, mille peal kasvab hetkel raudnõges. Ja kuidas veel kasvab, huh, sinna on kirkat vaja. Teoreetiliselt peaks väga hea maa siis olema, lämmastikurikas. Muide,  vähemalt ühe labidalehe sügavuselt on maa sulanud, s.t. pole külmunud. Pojengiplaani pean veel hauduma, sest on paika panemata üks teeots, millega peab ligi saama muule krundiosale. Kuigi ka sellele oleks nagu koht valmis.

Kui ma kõik komposti paneks, siis oleks juba krundisuurune hunnik. Täna siis riisusin ja tassisin ja põletasin oksi, sest ilmastik lubas ja mõnes kohas, kuhu traktor sel suvel ei lähe, oli vaja kindlaks teha,. mis on päideroo all. No kõike on: kivisid ja oksi ja mutimullahunnikuid ja mustsõstrapõõsaid ja plasti ja laudu jne. Heinu ei jaksanud siiski ette võtta, näis.

Mida teha vana jõusöödaga? Võib komposti panna? Millest seda üldse tehti? Mul seisab vanas puukirstus ja on sellised halli värvi jublakad.
Tammealuse jaoks on mul varuks üks mullastunud sõnnikuhunnik, veidi tiigimuda ja lepalehe kõdu. Võib olla jätkub mujale ka.(peab jätkuma) Laudas on vana kanasõnnik. Veel on pisut õlgi. Igasugu muud varandust. Kõige rohkem võtab aega ladustamise plaan.

Kõige Suurem Jõud kinnitas pesakastidele alused ja viis majad puu otsa. Meisterdas veel ühe maja lisaks, see sai vanast õunapuust ja kahetoaline :) Nüüd jään huviga ootama, kas kolitakse sisse ka. Üks sai tamme otsa, kaks lepistikku. Nii tore! Kuldnokamajad meisterdas minu isa. Tellisin kevadeks, aga valmis said juba sügisel.

Nad väärinuks paremat pilti, aga... muidu peenpuit, vana hall laud, mille peale kunsti tehakse. 

Maastikust. Sauna taga on liivamägi, aga see pole Pärnumaa sõel-liiv. Selle peal kiht, mille on tekitanud lepad.
Eesõues on sulaselge savi ja savi on ka tiigi kõrval, tihke ja tarnadest läbitud. Krundi kõrgemas osas on savimuld, aga kivipurune ent tundub täitsa kaevatav.
Mis veel siin-seal ma alles uurin. Ahjaa, maja taga oleks nagu eriti kabe muld, selle on tekitanud naadid. Eelmine aasta oli ilmselt hea õunaaasta, sest puualused on õunu täis. Mädasid muidugi.
Suurem osa marjapõõsastest on harvendatud. Sügisel ei jõudnud sellega tegeleda. Kõik on endiselt kole, aga esimene puhas laik on loodud - tüdrukud puhastasid õunapuude aluse maa maja taga. Aga nagu mulle meenutati on see alles teine nädalavahetus.

Reedel koristasin majaesist sirelialust klaasist ja okstest jms.( Nägin leevikest! ) tarisin veidi puid saagimispaika ja ladusin mõned riita. Vaatasin üle potimajanduse ja ladustasin tarvilkke lauajuppe. Tundus nagu polekski midagi tehtud, aga mõnes kohas vaatab juba mingi süsteem ja kord vastu (mitte toas) ja see on lohutav.

Tänase päeva leiud: 1 lepalinnu pesa, vihmaussid, lepatriinu, pojengi kasvukoht, ohtralt traati, rabarberi nupp!


reede, 6. aprill 2012

ja tuulevaikust paluks

Kui täna ei saa, siis paluks homseks. Üks tuulevaikne päev.
See pole enam isegi naljakas, see minu ja tuulevärk. Mul oleks vaja ühest suuremast hunnikust veel priiks saada, aga võta näpust. Tuul vaibub tavaliselt pool kaheksa õhtul ja siis läheb tunnikese pärast ka pimedaks. Kuna ma olen väga hoolikas igasuguse tulevärgi suhtes, siis ei julge ma ka miskit nii hilja hakatada, kes seda valvata jõuaks.

Me pole ju nii väga mäe otsas, aga tuuletõkkeid mul siin oluliselt ei kasva ja tuulekoridore on minu arust vähemalt kaks. Saaks päris edukalt purjetada :D Hakkaks õue pealt minema ja kohe saunani välja. (ohkab).

Sellel hooajal paluks mulle ainult puiseid kingitusi teha. (noh, mõned tellitud rohtsed mahuks ka ).

Lugesin vahepeal rodode kohta. Väike vihikuke, aga ütlemata asjalik. Leidisn sealt muid huvitavaid rodonaabreid ka. Vaimusilmas on mul juba väga ilus tammealune :)
 Kui veel väikestest tähtsatest asjadest rääkida, siis Kõige Suurem Jõud tekitas vahtramahla kogumise.
Külm hoiab öisel ajal jooksu kinni, aga päeval saab juba proovida. Tegemist on siis suure vahtraga, mis tuleb siiski maha võtta, sest ta on täiesti saunal seljas :( Kahju.

Kuidas see Kärna Ärni ütleski? noh eadaega? :D

P.S. ilmast.
Eile nt õhtupoole (18-19) -3

P.S. ruudus
Kõik need varakevadised sibullilled, kes teil jalus on võib minu jaoks kokku koguda ja laseme nad siis metsa alla lahti. Või mis metsa, rohkem tulevase loodusaia peale. :)

kolmapäev, 4. aprill 2012