pühapäev, 25. märts 2012

floora ja fauna

Huvitav ilm täna. Kuna eile tegin pika õuepäeva, kustusin kell üheksa ja ärkasin hommikul kell kuus ehk siis seitse. Hommikune vihm läks üle lörtsiks ja siis tubliks põhjatuuleks. Pidin end korralikult riidesse panema. Päev kulus rohkem pisiasjadele ja suuremate tööde plaanimisele, et kas ja kuidas talgude ajal midagi ära ka teha. Uurisin neid kohti, mis siiani lumega kaetud olid, korjasin vanu pudeleid kokku ja vaatasin umbrohte ja pinnast, et mis siin kasvada võiks.
Nädalavahetus.
Lõhkusin pisut puid, sirel läks üllatavalt hästi pooleks, (talvel harvendasime vanu põõsaid), mõne pealt kippus kirves ka tagasi põrkama. Tekitasin väikese riida ja krapisin puhtaks esimese nurgakese. Kohe kergem hakkas, väga kole ju. Kõik mustsõstra ja karusmarja põõsad on metsistunud ja jubedate mõõtmetega. Kuna olin endale eesmärgiks võtnud end mitte kohe segaseks rügada, piirdusin rohkem väikeste töödega. Panin paika kompostihuuniku koha ja vedasin sinna esimese koguse vanast heinast. Lauda alt tuli välja midagi turba moodi. Põletasin jälle soga, koristasin saunast vanad kaltsud ja pühkisin soga kokku. Prügi on igal pool hunnikute viisi. Suurema osa plastist ja pudelitest olen kokku korjanud. Väiksema osa vanarauast ka. Leidsin suuremaid ja väiksemaid kive ja vana linnupesa.

Kõige suurem vaev on kompostihunnikuni kärutamine, aga teise kohta ma seda ka ei planeeri, esialgu. Lähemale teen hiljem kastisüsteemi. suurde komposti mahub kogu see värk ära ja siis on tal aega seal laguneda.  Krundi lõuna ja idaküljel on suured traktori roopad, pluss lihtsalt augud, see vaevab ära. Võib olla ei peaks seda kultiveerimist ootama ja tee ära tasandama, see võtab topeltjõu.

Krundil kasvab põhiliselt: lepp, saar, vaher (võsa) ja ohtralt toomingat. Päideroog, puju, tarn ja naat, mõnes kohas metsmaasikas. Küllap saab muudki näha.

Hakkasin telliskivi hunnikut uurima, et mis seal siis on ja sattusin sisalike peale. Ma tegin neile vist liiga. Labidaga õnneks ei äsanud, ikka kindaga. Ühel vaesekesel valge kõht abitult taeva poole. Panin nad siis ettevaatlikult tagasi ja hakkasin teist poolt sortima - jälle valged kõhud. Üks perekond magas aga edasi. Kaks tüüpi läksid ilma uurima. Vaevalt ma neid suvel nii lähedalt näen.

Tunne on aga selline nagu ma oleks nii elus kui ei kunagi varem. Esimesed pikad õuepäevad. Eile kuulsin kuldnokka. Nii elamegi siin issanda loomaaias - meie ja sisalikud :)

9 kommentaari:

  1. Tuttav alguse lugu - me oleme oma tillukeselt krundilt koormate viisi prügi ja vanarauda ära vedanud. Linnapoolne krundiserv on veel kultuuristamata ja jääb torude paigaldamise ootel nii veel mõneks ajaks, aga ma juba tean, mis seal ees ootab. Seal on teadaolevalt need kohad, kuhu vanarahvas on oma mitmekümne aasta prügi ladustanud. Klaasikilde, naelu, konservikarpe, nõukaaegseid kilepakendeid tuleb maa seest niigi ühtelugu välja.
    Tööd on palju, aga algused on mõnusad ja ühel ilusal päeval on see tunne, mis siin oli ja mis ma olen siis korda saatnud. Sul on päris hea edumaa, meil polnud algul oma maadki õieti, selle saime majast hiljem.
    Palju jõudu Sulle!

    VastaKustuta
  2. Sisalikud on küll väikese ajuga roomajad, kellest lemmiklooma ei tohiks saada, kuid lapsepõlves elas meil kõduneva palgihunniku vahel "oma" sisalik. Saba otsast oli tal jupike puudu ning loomake ei põgenenud peitu, lubas end rahulikult peo peale võtta ja imetleda.

    VastaKustuta
  3. "Lohutan" Sind sellega, et ma olen oma krundilt 15 aastat vanarauda, klaasikilde ja kilet korjanud, aga seda tuleb ikka ja jälle maa seest välja :D. Pole mõtet ka eelnevaid põlvkondi süüdistada, tollal oligi kombeks prügimägi aia taha tekitada ja keegi ei näinud selles midagi halba. Teistmoodi mõtlemine ja arusaamine tuli hiljem.
    Sisalikud aga sibavad meil suvi läbi, neile meeldib kivide peal päikest võtta. Süleloomad nad just ei ole :)

    VastaKustuta
  4. Ma ikka ja alati mõtlen, et miks küll enamus aiahoolikuid peab sedasi rämpsu ja sodi koristades alustama, aga ju see millekski ikka hea peab olema, sest neisse prügilaisse tekivad hiljem kõige ilusamad aiad/kodud.

    Miks need vanad talukohad sellised on, pole ainult mõtlemises kinni, see prügivedu oli siis omaette suur peavalu. Mäletan, kuidas me ise koristasime ja kuidas polnudki kohta, kuhu seda prügi ära anda ja panna. See oli palju hullem tegemine kui koristamine ise.

    See, mida Sa seal krundil saad lasta masinail teha, las teevadki masinad. Päris esimeste kuudega ei tasu end sandiks rabada, Sul jagub seal seda muud käsitsitööd, rahmeldamist ja küürutamist ilma rumala tööta ka piisavalt.

    Sisalikud pole probleem, küll nad varsti sealt ära kolivad

    VastaKustuta
  5. Kui need sisalikud oleks nt 10 korda suuremad, siis oleks jube küll :) Muidu nad mulle meeldivad ja ilmselt on nad toimekad õgardid ja söövad "õigeid" mutukaid. Nii et ma loodan, et nad päris ära ei koli.

    Tegelikult olen ma selle "vanarahvaga" samas seisus, kui asi puudutab eterniiti. Nuputan just selle kallal, kuhu teha kogumiskoht, sest seda tuleb nii plaatide kui kildudena. Plaate võiks ehk mõne augu lappimisel vajagi minna, aga killud on küll üks nuhtlus. Enne kui see aga prügilasse viia, mis on tasuline, peaks ju kokku korjama.

    VastaKustuta
  6. Iga kevad on see koristamine. Saaks nii, et seda ei oleks.
    Üks tuttav riisub sügisel aia puhtaks. Peaks küsima, et tal vast küll lihtsam suvele vastu minna.
    Viirpuuhekk on väga okkaline ja tema lähedusse ei soovita kedagi...aina torkab.

    VastaKustuta
  7. Lehtpuuheki istutasin 1994.a. ja kuused panin 2002.a.

    VastaKustuta
  8. @Kimalane, vaat kui huvitav, ma arvasin miskipärast et üheaegselt. Mul on see kavas teha.

    VastaKustuta
  9. Mul pole küll prahti ja kilde eriti olnud, aga see-eest oli meie krundi peal rästikute pulmitamise koht!Eelmisel suvel tõi meie Ints(kass muidugi)mulle ukse ette 13 rästikut!

    VastaKustuta