köögis, pliidi ees...
Täna pilte ei pane, sest ma üleni pilte täis.
Lood on nüüd nii, et kui ka külma tuleb, siis igal juhul pole see enam See Talv. Sest need taimed, kes minuga majas talvitunud on, teevad pungi! Rosmariin alustas muide juba kuu tagasi. Vinge taim.
-32 on nüüd kui linnalegend ja nüüd on meil vihm ja tuisud. Esimese tuisu ajal mõtlesin, et nüüd see algab - lopp ja löga ja sulamine. Külm oli tegelikult päris hea ja elustav :D Eriti selle üle elamine ja üksteise toetamine. Nii palju sõpru hoidis mulle pöialt ja ikka helistasid ja kirjutasid, oh ma olen selle üle väga tänulik ja natuke piinlik on ka, sest ma ise polekski nagu midagi välja andnud.
See peadpidi pilvedes ei tähenda muud kui, et linn tundub nüüd kuidagi väga ajutine ja hoopis hädalisem kui maa. Presidendi auks tehakse küll rohkesti "muruvärvimist", aga linnatänavad on kui õnnetus. Sool ja lopp ja ähvardavad räästad. No ma ei tea, kas te tunnete kedagi, kes tunneks kedagi, kellel oleks koduõuel purikas pähe sadanud? Ehk mitte.
Täna oli nagu märtsikuu, uskumatu päike ja õhtul vihm. Koduväravas puhus üle pika aja nagu mere pealt märga tuult.
Homseks lubatakse põhjakaare ja loodetuuli, noid ma ei armasta, hammustavad valusalt ja meil on omad plaanid. Nii et tuleb tuuleriided välja otsida.
Ma olen tagasi saanud selle, mis oli aastakümneid kadunud - ma näen, kuidas loodus muudab värvi ja nüüd on taimed need, kes esimesena kevadet näitavad. Ja muidugi tihaste laul, mis kostab läbi igasuguse tehnilise müra. Vaatan sõprade taimepilte ja kui aega saan, lipsan blogidesse. Kevad tuleb, muvvame läbi :)
Mõtlen selle peale, kuidas ma saan lõpuks õuekiige tamme alla viia ja selle peale kui palju ruumi siis toas on :D , krohvi maha kopsimiseks. Selle peale, kui suur on sarapuu juurestik :), et kas toon oma punase ka koju? Ikka toon. Selle peale, et esialgu on ruumi kõigeks ja selle peale, et koolielu tõi aia mu talve. Palju uusi toredaid inimesi, kellel ikka jälle üks ja seesama aiakiiks küljes. Selle peale, et nii pagana palju on koolitükke teha ja nii palju on aiaraamatuid, mida tahaks veel lugeda.(oh kui see kuidagi lihtsalt mu pähe mahuks). Ja oma kaaslase peale mõtlen ja selle peale kui ketserlikult ma rõõmus olen. Enamasti. Ja selle peale kui koledaks kõik läheb ja siis ilusaks ja metsikuks :)
Tgelikult peaks nüüd ahju kinni panema ja magama minema, mitte siin lira-lora ajama.
Teate, see koht lihtsalt mõjub nii:)
Lood on nüüd nii, et kui ka külma tuleb, siis igal juhul pole see enam See Talv. Sest need taimed, kes minuga majas talvitunud on, teevad pungi! Rosmariin alustas muide juba kuu tagasi. Vinge taim.
-32 on nüüd kui linnalegend ja nüüd on meil vihm ja tuisud. Esimese tuisu ajal mõtlesin, et nüüd see algab - lopp ja löga ja sulamine. Külm oli tegelikult päris hea ja elustav :D Eriti selle üle elamine ja üksteise toetamine. Nii palju sõpru hoidis mulle pöialt ja ikka helistasid ja kirjutasid, oh ma olen selle üle väga tänulik ja natuke piinlik on ka, sest ma ise polekski nagu midagi välja andnud.
See peadpidi pilvedes ei tähenda muud kui, et linn tundub nüüd kuidagi väga ajutine ja hoopis hädalisem kui maa. Presidendi auks tehakse küll rohkesti "muruvärvimist", aga linnatänavad on kui õnnetus. Sool ja lopp ja ähvardavad räästad. No ma ei tea, kas te tunnete kedagi, kes tunneks kedagi, kellel oleks koduõuel purikas pähe sadanud? Ehk mitte.
Täna oli nagu märtsikuu, uskumatu päike ja õhtul vihm. Koduväravas puhus üle pika aja nagu mere pealt märga tuult.
Homseks lubatakse põhjakaare ja loodetuuli, noid ma ei armasta, hammustavad valusalt ja meil on omad plaanid. Nii et tuleb tuuleriided välja otsida.
Ma olen tagasi saanud selle, mis oli aastakümneid kadunud - ma näen, kuidas loodus muudab värvi ja nüüd on taimed need, kes esimesena kevadet näitavad. Ja muidugi tihaste laul, mis kostab läbi igasuguse tehnilise müra. Vaatan sõprade taimepilte ja kui aega saan, lipsan blogidesse. Kevad tuleb, muvvame läbi :)
Mõtlen selle peale, kuidas ma saan lõpuks õuekiige tamme alla viia ja selle peale kui palju ruumi siis toas on :D , krohvi maha kopsimiseks. Selle peale, kui suur on sarapuu juurestik :), et kas toon oma punase ka koju? Ikka toon. Selle peale, et esialgu on ruumi kõigeks ja selle peale, et koolielu tõi aia mu talve. Palju uusi toredaid inimesi, kellel ikka jälle üks ja seesama aiakiiks küljes. Selle peale, et nii pagana palju on koolitükke teha ja nii palju on aiaraamatuid, mida tahaks veel lugeda.(oh kui see kuidagi lihtsalt mu pähe mahuks). Ja oma kaaslase peale mõtlen ja selle peale kui ketserlikult ma rõõmus olen. Enamasti. Ja selle peale kui koledaks kõik läheb ja siis ilusaks ja metsikuks :)
Tgelikult peaks nüüd ahju kinni panema ja magama minema, mitte siin lira-lora ajama.
Teate, see koht lihtsalt mõjub nii:)
Kõik hea ja ilus mõjub just nii, et ei mahu endasse ära ja osa sellest tulebki välja lasta:) Ja seda kõike on nii tore ja kosutav lugeda. Raamatud on head asjad kui sealt seest iseenda kätte leiad.
VastaKustutaKa meil on hommikuks osa lund sulanud, aga siingi puudub see kole linnalopp:)
lira-lora on igati teretulnud
VastaKustutailus lugeda, kuidas linnasaksast maakas saab.
Ilusaid hetki Sulle seal! See on nii vaimustav, kuidas kevad tuleb maal. Linnas tuleb kuskil aprillis, kindlal kuupäeval partsti aga maal saab tema tulekut nautida
Mina sain ka alles linnast maale kolides aru, kui palju imelist aega mu elus kaduma on läinud. Suvekodu oli küll olemas samas, kus praegu elan, kuid käidud sai seal siiski heal juhul mai algusest augusti lõpuni. Nüüd kestab suvi märtsis novembrini :D.
VastaKustuta:)
VastaKustutailus!
Nii hea meel on Sinu üle!!!!!!
VastaKustuta