Tänupühad Tsiili moodi

 See on õigupoolest üks lihtne püha. Istud korraks maha ja mõtled kõige selle peale, mille eest on põhjust tänulik olla. Ma ei tea kuidas teie, aga mina niipea siit püsti ei saa, sest seda on nii palju. Mul on olnud imeline aasta.

Täna paistis päike aknast sisse ja vaatasin, kus ta pikemalt peatub. Kõik on ju nii uus. Tulin õuest, kus linnud harjuvad minu kohalolekuga.

Siin on see aasta esitet nagu kõik mu postitused, pisut segaselt, vaheldumisi suurte ja/või väikeste tähtede ning hüüatustega :)

Kõik algas jaanuaris, juba veebruaris andis Muhedik hea idee - veesilm aeda, hakkasin selle peale kärsitult kevadet ootama.Vahepeal saagisin kuuriust lühemaks. Talv oli teadagi lumekarm. Lehtpõõsad elasid talve üle ja varasuvise kuivatamise ka. Tekitasin paekivist käigurajad ja aed sai päris armsa näo. (Kallistan Carolat!) Käisime märtsikuises Hollandis. Aprillis meisterdas naabrimees Paul  uued linnumajad, Carola viis need puude otsa. Kuldnokad kolisid hilinemisega, aga neile sobis. Ma olin tol päeval juhuslikult õues, kui nad omavahel maju jagasid.

Tegin esimese pookimiskatse, mis läks aia taha.

Mais käisin Sigulda lillemessil, mis oli esimene sellelaadne sõit. Birini lossi pargis istusin Armastuse tamme all (see seletab nii mõndagi) ja nautisin päeva. Aias juurisin üles kõik prügi, mis oli aastate jooksul põõsaste alla sattunud, pandud, paigutatud. Veesilm jõudis teatud arenguni, suutsin ikka loodis kaldad viltuseks kahandada ja see ei saanud nii nagu vaja, aga armas on ta mulle ikkagi. (Veesilmaga on seotud ka üks lõbus seik. Nimelt, kui ma olin vee sisse lasknud, taipasin äkki, et olin kiled valepidi pannud. UV-kaitsega kile oli sattunud tavalise musta kile alla. Vähemasti oli veesilma kile kaitstud igasuguse mullast tulevate UV-kiirte eest. (naerab). Üles võtta oli ikka hilja juba. Ärge seda oma aias proovige.) Veesilmaga on seotud ka see tore lugu, kuidas ma Bauoffi ostukampaania võitsin. Purskkaevupumba. Lihtsalt uskumatu.

Tegin Pauli abiga kaks kasti, õunapuu alla (sipelgate maja, eksole) ja ühest sai suur majakast, igale perenaisele oma nurgake. Kasvatasin eduliselt kurki ja tilli ja muid.

Siis kõik need toredad inimesed minu elus! Mu esimene lõpetas kõrgkooli ja järgmine leidis töö ja oma kodu. Kõikse noorem läks maailma. Mina aga käisin esimest korda aiablogijate kokkutulekul Hilise juures ja see oli nii tore päev otsast lõpuni. Sellel suvel nägin ilusaid aedu ja kulutasin raha Arne Kähri ja Sulev Savisaare juures ja Järvseljal ja Tartu Botaanikaaias ja parem kui ma seda loetelu ei jätkaks. Siis veel Võhma Juurikas ja minu kummuti lugu, mis pole üldse nii oluline, aga armas ikkagi. Võhmas Riho Terase aed ja rabaaed, oh...

Ei sõitnud suveks Ära, vaid veetsin mitu toredat päeva ühes vahvas peres ja ilusal maastikul muretu hommikukohviga ja õdusate õhtutega. Õppisin palju olulisi pisiasju, kõik see kulus marjaks ära kui hakkasin maal tiigipeenart ümber tegema. Kui ma seal vaevlesin kuidas teha ja keda kuhu istutada ja muud ei teinudki, sain aru, et seda ma tahangi teha, mis sest et esialgu nii vaevaliselt. Ainus, mis väsitas, oli tähtaeg.

Augustis käisin aiakooli teste tegemas ja tüütasin oma lapsed ja mõned sõbrad närvitsemisega päris ära. Mõned vastused olid ikka väga mööda. (ph ja riitsinus. Kes teab, see naerab.)
Kõige uskumatum oli ikkagi sügis. Oma kodu ja see sügissoe, mis laskis mul kütta, tuulutada, remontida ja kolida ja koolis käia. Kõik need armsad sõbrad ja lapsed ja nende sõbrad, kes mind aitasid ja minuga koos rõõmustasid.

Ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada. Seda tunnet. See pole ka soovideta olek, sest ma jagaks seda kõigiga :) , aga päris hästi ei oska ka. Soovid on. Et oleks päikest ja sadu, tuult ja udu ja lastel kõik hästi
ja sõpradel
ja neil, kes kodust kaugel
ja neil, kes on kodus, aga hing kaugel.

Üks väike asi veel nende jaoks, kes otsivad oma Kodu või oma Kohta - juhtub imesid. Küllap mina juba tean. No kuulge, sellest on nii palju raamatuid kirjutatud:D

IgavestiTeie