pühapäev, 25. detsember 2011

Tänupühad Tsiili moodi

 See on õigupoolest üks lihtne püha. Istud korraks maha ja mõtled kõige selle peale, mille eest on põhjust tänulik olla. Ma ei tea kuidas teie, aga mina niipea siit püsti ei saa, sest seda on nii palju. Mul on olnud imeline aasta.



Täna paistis päike aknast sisse ja vaatasin, kus ta pikemalt peatub. Kõik on ju nii uus. Tulin õuest, kus linnud harjuvad minu kohalolekuga.

Siin on see aasta esitet nagu kõik mu postitused, pisut segaselt, vaheldumisi suurte ja/või väikeste tähtede ning hüüatustega :)

Kõik algas jaanuaris, juba veebruaris andis Muhedik hea idee - veesilm aeda, hakkasin selle peale kärsitult kevadet ootama.Vahepeal saagisin kuuriust lühemaks. Talv oli teadagi lumekarm. Lehtpõõsad elasid talve üle ja varasuvise kuivatamise ka. Tekitasin paekivist käigurajad ja aed sai päris armsa näo. (Kallistan Carolat!) Käisime märtsikuises Hollandis. Aprillis meisterdas naabrimees Paul  uued linnumajad, Carola viis need puude otsa. Kuldnokad kolisid hilinemisega, aga neile sobis. Ma olin tol päeval juhuslikult õues, kui nad omavahel maju jagasid.

Tegin esimese pookimiskatse, mis läks aia taha.

Mais käisin Sigulda lillemessil, mis oli esimene sellelaadne sõit. Birini lossi pargis istusin Armastuse tamme all (see seletab nii mõndagi) ja nautisin päeva. Aias juurisin üles kõik prügi, mis oli aastate jooksul põõsaste alla sattunud, pandud, paigutatud. Veesilm jõudis teatud arenguni, suutsin ikka loodis kaldad viltuseks kahandada ja see ei saanud nii nagu vaja, aga armas on ta mulle ikkagi. (Veesilmaga on seotud ka üks lõbus seik. Nimelt, kui ma olin vee sisse lasknud, taipasin äkki, et olin kiled valepidi pannud. UV-kaitsega kile oli sattunud tavalise musta kile alla. Vähemasti oli veesilma kile kaitstud igasuguse mullast tulevate UV-kiirte eest. (naerab). Üles võtta oli ikka hilja juba. Ärge seda oma aias proovige.) Veesilmaga on seotud ka see tore lugu, kuidas ma Bauoffi ostukampaania võitsin. Purskkaevupumba. Lihtsalt uskumatu.

Tegin Pauli abiga kaks kasti, õunapuu alla (sipelgate maja, eksole) ja ühest sai suur majakast, igale perenaisele oma nurgake. Kasvatasin eduliselt kurki ja tilli ja muid.

Siis kõik need toredad inimesed minu elus! Mu esimene lõpetas kõrgkooli ja järgmine leidis töö ja oma kodu. Kõikse noorem läks maailma. Mina aga käisin esimest korda aiablogijate kokkutulekul Hilise juures ja see oli nii tore päev otsast lõpuni. Sellel suvel nägin ilusaid aedu ja kulutasin raha Arne Kähri ja Sulev Savisaare juures ja Järvseljal ja Tartu Botaanikaaias ja parem kui ma seda loetelu ei jätkaks. Siis veel Võhma Juurikas ja minu kummuti lugu, mis pole üldse nii oluline, aga armas ikkagi. Võhmas Riho Terase aed ja rabaaed, oh...

Ei sõitnud suveks Ära, vaid veetsin mitu toredat päeva ühes vahvas peres ja ilusal maastikul muretu hommikukohviga ja õdusate õhtutega. Õppisin palju olulisi pisiasju, kõik see kulus marjaks ära kui hakkasin maal tiigipeenart ümber tegema. Kui ma seal vaevlesin kuidas teha ja keda kuhu istutada ja muud ei teinudki, sain aru, et seda ma tahangi teha, mis sest et esialgu nii vaevaliselt. Ainus, mis väsitas, oli tähtaeg.

Augustis käisin aiakooli teste tegemas ja tüütasin oma lapsed ja mõned sõbrad närvitsemisega päris ära. Mõned vastused olid ikka väga mööda. (ph ja riitsinus. Kes teab, see naerab.)
Kõige uskumatum oli ikkagi sügis. Oma kodu ja see sügissoe, mis laskis mul kütta, tuulutada, remontida ja kolida ja koolis käia. Kõik need armsad sõbrad ja lapsed ja nende sõbrad, kes mind aitasid ja minuga koos rõõmustasid.

Ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada. Seda tunnet. See pole ka soovideta olek, sest ma jagaks seda kõigiga :) , aga päris hästi ei oska ka. Soovid on. Et oleks päikest ja sadu, tuult ja udu ja lastel kõik hästi
ja sõpradel
ja neil, kes kodust kaugel
ja neil, kes on kodus, aga hing kaugel.

Üks väike asi veel nende jaoks, kes otsivad oma Kodu või oma Kohta - juhtub imesid. Küllap mina juba tean. No kuulge, sellest on nii palju raamatuid kirjutatud:D

IgavestiTeie





neljapäev, 22. detsember 2011

esmaspäev, 19. detsember 2011

Tuulest viidud. Ilmast.

Üldiselt olen ma ikka normaalkaalus naisterahvas ja tuul mind ikka väga ei liiguta küll, aga tänane ilm ületas küll igasugused normaalpiirid. Seda enam, et lapsepõlvekodus puhus ju kogu aeg, ikkagi mereäärne värk.
Täna oli ikka tükk tegemist, et teel püsida. (puhanguti 14 m/s?, tegelikult ka või?) Üha rohkem mõtlen sellele, miks vanasti teede äärde puid istutati ja lumetõkkeid püstitati. Meie väike Eesti on absoluutselt autokeskne. Nüüdse aja kiiruste puhul takistab see ilmselt nähtavust. Nagu üks mu sõber irooniliselt tähendas, et meil on ju nüüd tehnika.
Kui ma oleksin teisel pool teed pidanud bussi ootama, oleks see mu ilmselt põllule viinud:D
Selline detsember siis. Õu lirtsub juba hoolega  Mingi kallak on siiski maja juurest eemale, tiik on juba üsna vett täis.
Nüüd igatsen juba tõeliselt päikese järele, kuigi sirav ilm tähendaks ilmselt ka juba krõbedamat miinust.

 Lugesin murelikke postitusi liigveest aedades. Vihma sees räheldes, (mul oli selleks kohe mitu võimalust, läksin nimelt kaks korda bussi peale, neist ühel korral olin rahakoti töölaua sahtlisse jätnud :(), mõtlesin, et kas meil on ka kunagi sellist aastat olnud, et kõik neli aastaaega oleksid head. Teisipidi, eks see ilm meid ka ühendab. Hea, et saab end sõprade blogides laadida ja lugeda, kuis neil läheb.
Detsember on ju ka juba lõpukorral, jääbki ainult kolm kuud jama. Küllap see lumigi tuleb, ega tali taeva jää. Thelal oli õigus kui see veekogus oleks lumena tulnud, siis istuksin mina ilmselt lumevangis :D
 ja Tartu linn oleks jälle nagu üks väike käigurada puuriidani ja tagasi. Parem on kui pühadeks tuisku ei antaks, siis saavad kõik kallid koju tulla.

reede, 16. detsember 2011

Olulisele isikule mu elus :)

Palju õnne sünnipäevaks! Laenasin sinu jaoks pisut lund eelmise aasta jaanuarist :) Võta nii palju kui vaja :)

teisipäev, 13. detsember 2011

MUHEDIKULE:D

ARMAS MUHEDIK!
et sul oleks ikka nii palju õnne ja jõudu kui on ühel taimehakatisel kevadisel aal; et sinu sulg jookseks ja klaviatuur laulaks, (talvel, kui on aega), et su hoolealused oleksid ikka priske tervise juures ja Muhedikupapa ka; et sul oleks ikka Plaane ja ohtralt abilisi (vähemalt 3 aednikku või Väga Tubli Abiline?); et su päike tõuseks ikka idast ja loojuks läände, tuues iga päev ühe toreda pisiasja või siis kord nädalas ühe suurema;

Puhtast egoisimist soovin ma, et sa leiaksid ikka uusi põnevaid taimi ja aedu ja aednikke seal sees ja jagaksid neid meiega  :D 


Sünnipäeva tervitustega,
Tsiil :D



laupäev, 10. detsember 2011

Oi aegu ammuseid :D AED 2007

 Täielikku kuuvarjutust täna ilmselt näha ei õnnestu, kuigi midagi paistis korraks tormavate pilvede vahelt. Tuul puhub lõunast ja teeb toad jahedaks. Päris kõvasti puhub muide. Panin ahju kütte. Istun siin ikka veel poolpakitult, aga kuna päev oli töine, siis ei maksa end katki ka rabada. Olen ikka ropult tubli olnud :D

 Otsisin välja oma vanad pildid. Kahjuks pole 2007 aastast oluliselt pilte, aga need, mis on :D See oli veel see aeg, kus ma niitsin vikatiga ja lilli kasvatasin vaarikate, karusmarjade, kreekide ja mustsõstarde vahel. Kuigi nii väga vahet polegi :D Mõnda neist on juba laetud ka, aga kes ikka peale minu seal arhiivis viitsiks kolada.


Pildil on näha pisut minu kännupeenrast. Nimelt oli aias üks eriti hea koht ja et asja visuaalselt parandada (selline kavatsus mul oli) otsisin kokku vanad pakud ja tõstsin pinnase kõrgemale. See on ilmselt maikuine pilt.  Suve lõpuks pidi kännupeenar lokkama. Kännud meeldisid väga sipelgatele, kes tegid sinna kohe oma pesa või kaks. no nii palju ta siiski ei lokanud kui mina lootsin, aga oli huvitav katsetus.
Järgmine pilt on aga aktiniidiast, keda olen sõgedalt armastanud sellest päevast, kui ta mulle kingiti. Sellel pildil on ta (minu aias) aastane. Tänaseks on ta jõudnud juba katuse alla.


Sellel pildil on näha veel kreek, tema kuju  meeldis mulle väga, kaugelt vaadates oli ta kui eksootiline külalisesineja. Suvetorm murdis ta pooleks ja ta kukkus täpselt mu lillede kõrvale, ilma, et oleks ühelegi neist liiga teinud. Terrassi asemel väikese maja juures laiutab minu kompostihunnik. see oli suurem kui pildilt paistab. Metsviinapuud tiritakse igal aastal alla, sellise vormini teda enam kasvada ei lasta.
Järgmisel pildil on pakk veel maja ees, paku veeretamisetalgud on veel toimumata. Veelkord minu oivaline kännupeenar. Küll seda oli tore teha. Asjale andis aga hoopis teise tulemuse aedhortensia, kes muutus aina vormikamaks.

See peenar sai tehtud selleks, et autod murul ei pargiks. Tänavu kevadel võtsin ta üles, et igasuguseid kriipse oleks vähem ja muruala suurem. Nojah, et naabrilastel oleks ka kus kõlkuda.


Seda pilti olen vist ennegi üles laadinud. Muhedik, see on vist see tsiili-inglise-stiil :D Täielik segasummasuvila.

 Ma olen ikka ropult ruumiga priisanud.


Kui aga tahate midagi lopsakat, siis tavaline salat ei vea kunagi alt. Külva või iga kahe nädala tagant :)
Oeh, ma olen lisaks veel miskit üles ka riputanud.

Mulle tundub, et olen pisut arenenud :) Neid pilte on aga südantsoojendav vaadata, sest ükskõik kui väike su aed ka poleks, olgu või peenar või olgu või kauss, see kasvamise rõõm pole millegagi mõõdetav.

kolmapäev, 7. detsember 2011