triumf
Kuigi targad teavad rääkida, et ei ole arukas võidelda, sest kõik on lakkamatus muutumises, siis mõnele tiivulisele tegin siiski erandi. Nimelt, kui ühel ilusal päeval hakkasin oma tubast kodu kasutama rohkemaks kui sokkide vahetuseks, avastasin, et mul on liiga palju asju. Ja kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Kõigepealt sõid koid ära minu vähese kuivaine tagavara. Kuidas nemad suletud anumatesse saavad, seda minu pea ei võta. Siis vaatasid nad isukalt üle kogu garderoobi. Mulle meeldib väga Marquesi kujutluspilt lendavast liblikaparvest, aga mitte kodus, eksole, ja ammugi mitte lendlev koiparv. Sorteerisin ära oma riidetagavara, teate küll, kõik need armsad asjad, mida-hakkan-kandma-siis-kui-kolm kilo-maha-võtan ja need asjad, mida ma võib olla kannan sel puhul ja teisel juhul jne jne. Ostsin kaks pakki tolmuimeja kotte (oh, miks ma loobusin küll oma vanast raketitehase toodangust!). Raamatud, ajakirjad, jalanõud. Loobusin kahest kapist ja sahtliboksist. Rookisin puhtaks kõik vahed, pealsed jms pinnad. Tõotasin esimesel võimalusel üle võõbata laed ja seinad jne jne. Nottisin koisid, nuhkisin välja nende võimalikud asupaigad ja siis asusin äädikakärbeste kallale.
Ju ma pole siis kõige osavam lõksupüstitaja, sest need tüübid lihtsalt paljunevad lillevaasi, nõuderesti või mille iganes kohal, iga vihje õuntele ajab nad pöördesse.
Kuna ma koide puhul olin eduliselt rakendanud isa tolmuimeja nippi, siis tundus väga hea mõte seda kärbestega korrata. Isa nimelt kasutas seda mesilastaru juures, kui kutsumatud külalised seda kord ründasid. Tolmuimeja eritas pärast seda küll imelikku haisu ja see masin vahetati välja, aga asi sai korda. Nii püüangi ma nüüd äädikakärbseid tolmuimejaga ja sealt nad juba välja ei tule. (saate aru, kui võidukas tunne on?)
Tubades on lahedalt ruumi ja ma võin südamerahuga õue minna, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada.
September on nii soe ja ilus, et armu või ära. Mu kurerehad ja hostad on teinud imeilusa kerajad kaared, ma ei väsi neid imetlemast. Kuslapuu õitseb ikka veel ja davidii buddleia on tõeline kaunitar, aga sellest edaspidi. Üks pilt ka, surnud koisid ma ometi pildistama ei hakka. Alates veesilmast kuni kaseni on suuresti uus peenar ja neile tuleb aina head talvitumist loota, sest kuidas seal külm liikuma saab, ma veel ei tea.
Kõigepealt sõid koid ära minu vähese kuivaine tagavara. Kuidas nemad suletud anumatesse saavad, seda minu pea ei võta. Siis vaatasid nad isukalt üle kogu garderoobi. Mulle meeldib väga Marquesi kujutluspilt lendavast liblikaparvest, aga mitte kodus, eksole, ja ammugi mitte lendlev koiparv. Sorteerisin ära oma riidetagavara, teate küll, kõik need armsad asjad, mida-hakkan-kandma-siis-kui-kolm kilo-maha-võtan ja need asjad, mida ma võib olla kannan sel puhul ja teisel juhul jne jne. Ostsin kaks pakki tolmuimeja kotte (oh, miks ma loobusin küll oma vanast raketitehase toodangust!). Raamatud, ajakirjad, jalanõud. Loobusin kahest kapist ja sahtliboksist. Rookisin puhtaks kõik vahed, pealsed jms pinnad. Tõotasin esimesel võimalusel üle võõbata laed ja seinad jne jne. Nottisin koisid, nuhkisin välja nende võimalikud asupaigad ja siis asusin äädikakärbeste kallale.
Ju ma pole siis kõige osavam lõksupüstitaja, sest need tüübid lihtsalt paljunevad lillevaasi, nõuderesti või mille iganes kohal, iga vihje õuntele ajab nad pöördesse.
Kuna ma koide puhul olin eduliselt rakendanud isa tolmuimeja nippi, siis tundus väga hea mõte seda kärbestega korrata. Isa nimelt kasutas seda mesilastaru juures, kui kutsumatud külalised seda kord ründasid. Tolmuimeja eritas pärast seda küll imelikku haisu ja see masin vahetati välja, aga asi sai korda. Nii püüangi ma nüüd äädikakärbseid tolmuimejaga ja sealt nad juba välja ei tule. (saate aru, kui võidukas tunne on?)
Tubades on lahedalt ruumi ja ma võin südamerahuga õue minna, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada.
September on nii soe ja ilus, et armu või ära. Mu kurerehad ja hostad on teinud imeilusa kerajad kaared, ma ei väsi neid imetlemast. Kuslapuu õitseb ikka veel ja davidii buddleia on tõeline kaunitar, aga sellest edaspidi. Üks pilt ka, surnud koisid ma ometi pildistama ei hakka. Alates veesilmast kuni kaseni on suuresti uus peenar ja neile tuleb aina head talvitumist loota, sest kuidas seal külm liikuma saab, ma veel ei tea.
Laena mulle ka sellist ettevõtlikkust, palun!
VastaKustutaaga see vaade on ilus, väga ilus.
Ma ka ajan neid äädikakärbseid tolmuimejasse. Aru ma ei saa, kust nad tekivad - proovin hoida, et mitte kuskile mitte ühtegi neile meeldivat söögiasja poleks - aga ikka on nad augustis platsis ja kiusavad mind kuni külmadeni :)
VastaKustutaTolmuimejasse lähevad mul ka tuppa eksinud vapsikud ja herilased :)
See istutusala on väga ilus tõesti. Aga mis auk see sul seal aia taga on? Mingi uusehitus tulemas?
Usinus & korrektsus on just need asjad, milles ma soovixin täiendkoolitust.
VastaKustutaIlus peenrake. Ning milline see veel uuel aastal on!
(Aga mis seal aia taga on?)
Lugesin ja naersin:D, aga kui tõsiselt ette võtta, saab lühikese ajaga hämmastavaid asju korda saata. No lisaks koidele jms näiteks Su ilus peenar kõige veesilma ja kerajatega:) Ehmatamiseks võiks sinna ju ka mõne värviliste lehtedega nutsaku sättida:) püstiste vormide asemel oled osanud rütmi tekitamiseks kenasti ära kasutada need postid seal.
VastaKustutaSeal taga on uusehitis, mis saab olema kahekorruseline kortermaja. Auk on u sama suur nagu pool aiast. Nagu te aru saate on mu elu muutumas ja aia valgusolud teisenemas.
VastaKustutaTänan kiidusõnade eest, aga mida kase poole seda hullemaks läheb, aga sellest edaspidi :)
Äädikakärbeste püüdmiseks on ka veidi lihtsam viis.Võtke mõni suurem purk n:1liitrine,pange purgipõhja mõni selline asi mis meelitab kärbsed ligi,õunaviil,jupike banaanikoort vms.siis tehke paberituutu-lehter nii,et alt ava jääks hästi pisike ja ülevalt poolt siis nii,et purgi"suuga" ühesuguse suurusega oleks.Siis pange see paberituutu purki ja teipige väljastpoolt purgi külge kinni.Olen ise ka katsetanud ja asi täitsa toimib.;) Selline õpetus oli kuskil ajakirjanduses,kus täpselt enam ei mäleta.
VastaKustuta