teisipäev, 13. september 2011

September. Õunaga.

Tahtsin Muhedikult maastikku laenata, aga ei saanud seda pildile. Nii tuleb leppida osaga sellest:)
Pildil on: osa Muhedikult ja osa Hiliselt :)



Hallid toonid on tugev taustajõud, kuigi see õun väga rõhutamist ei vaja. Muhedike aias on üks kaval pirniri(a)da. Sööd ühe pirni ja mõnuga kohe järgmise ja siis viimase puu juures on juba soe sees ja muidugi hammustad õuna ka. Väga, väga kainestav õun. Minu "esmataiese" sisse aga sobis oivaliselt.

Möödunud pühapäeval olin muhedikel külas. Nagu isegi arvata võite, oli mõnus, tore ja ilm ka nagu tellitud. Tegin Muhedikupapa sabas tiiru dendropargis ja kirjutasin huvitavamad puud-põõsad (enamasti valesti) üles. Seenele saadeti mind ka. Korjasin oma elu esimesed kuldtatikud. Lahe!

Põhiline osa kuldtatikatest on pange põhjas, sest nendest me alustasime. Kusjuures enne mind käis seal 1 seltskond + Arne, kes olgu kirja pandud, käis kohe kaks korda :DDD

Nautisin (külalis)Aednike seltskonda ja sain teada, et minu suure õunapuu sordinimi on Lembitu. Nüüd ma siis tean, miks meil algusest saadik vastastikune tõmme on. (naerab).
Ploomid jäid veel määramata, aga küllap seegi selgub.

Sain teada ka, et mikrobioota istutasin küll valesse kohta ja pärisin igasugu muid tähtsaid pisiasju ka.
Päev läks kiiresti. Õhtul kodus ajasin seened purki. Marinaad oli küll eksperimentaalne segu Muhediku ja minu omast. Näis. Ja ma ei võtnud seeni paljaks, mis oli vahelduseks päris hea, hoidis ohtralt aega kokku. Muhediku aiaga on huvitav asi, see mõjub teraapiliselt, mul on seal kogu aeg tunne nagu oleksin koju jõudnud. Hing puhkab. Nii et rohkem sellist septembrit meile kõigile!


2 kommentaari: