sempervivum, õpi sibulalt :) edasijõudnud võivad kaktustelt õppida :)

Mitmes-setmes aiakujunduse õppetund. Eelmisel nädalal saabusid kõrvalkrundile esimesed ehitusmehed. Täna lammutati pumbamaja  ja püstitati tara. Sealjuures arvestati puude ja taimedega, see on tore.

Kui ma muidu hoomasin oma aia väikseid mõõtmeid saabudes Muhedike maastikult, siis täna, kui ehitusaed püsti, sain aru, kui hästi töötas nn laenatud vaade. (Pikem kokkuvõtvam postitus tuleb edaspidi.)
Et ma päris masendusse ei langeks,  istutasin veel viimaseid potielanikke. Loodan, et juurduvad ja loodan, et saan neid uuel kevadel õiges kohas kasvama panna. Selle suve mantra, et sügisel lähen kooli, sügisel lähen kooli, mõjus täna ka lohutavalt. (Täna nimelt paistavad olud kohatult pessimistlikes toonides. Ilmselt on kontrast nädalavahetusega liiga suur.)
Mida aga ei saa öelda nende kohta, kes õitsevad ja muidu kasvavad.

Tähtputk on teisel ringil

See kuum suvi veenas mind lõplikult, et kase alla ma lokkavat peenart ei saa. Kolisin sinna siis kuivalembelised.  Eks ma spikerdasin ka. Olen ikka huviga Riho Terrase ja Taavi Tuuliku katsetuste kohta lugenud, aga eks ma tahtsin ikka proovida.
Võhma Juurika tegi minu jaoks eriliseks ka võimalus Terrase aias ringi käia, see oli väga huvitav.

Kive kasutasin terve suve taimede jahutamiseks ja niiskuse kogujateks. Seda eriti uute istikute puhul. See paekivi on nii vana, et kohest lubjalaksu ei anna. Vasakul nurgas kasvavad bergeeniad, kes on üllatavalt hästi kasega kohanenud, aga seda märkasin ma juba mõned aastad tagasi, kui ma ei osanud neid hinnata ja jätsin teise kase alla, et kas tulevad toime. Tulid ja õitsesid nii ilusasti, et mul hakkas piinlik, kuidas ma varem ei märganud ja lasin end lehtede vahetumisest häirida. (no nad olid vahepeal koledikud ju). September on kõik jälle ilusasti priskeks kasvatnud. Kopsurohi muide kasega ei klappinud, läks koledaks. Tema armastab küll varju, aga päris veeta ikka ei saa.

Tõin Võhmast oma sempervivumi-meetrile asukaid juurde. Mägisibulmeeter on paigutet maja seina äärde: kõige all on tõrvapapp ja vineer, selle peal kivid, tiba mulda ja kivid (Mul ei olnud kruusa käepärast). Tegelikult olen siin kividega priisanud, need on just need, mis veesilmakaldalt puudu. (kunagi tahaks ühe mägisibula katuse ka teha, nt kui mul oleks maakivikelder, siis selle katuse kataks küll.). Vett on see meeter viimasel ajal kõvasti saanud, rohkem kui mistahes sibul vajaks. Meetri kõrval elab ebaküdoonia ja hästi elab.

Selle rohelise sasipea nimi on armeria martima, harilik merikann. Tema on küll väga priskelt terve suve elanud. Müürilill ka, aga teda ma jagasin igale poole, et oleks võtta, kui talvega välja läheb. Mõned hädalised veel, kellest jäi jupike, aga vaja oli tükike tekitada.

Loodetavasti oskan ma neid kord ka määrata, sest nad mul puha nimetud. Käin küll botaanikaaias, aga ma pole kindel, kas ma kõik saab õigesti vaadatud. Mida siis neilt õppida? Sa anna neile vaid meeter või pool ja nad teevad selle ilusaks ning ümaraks. Minu silmis küll.