reede, 30. september 2011

septembri viimane nädal (ja "astelpaju. "Hea teada" täiendus)

Esimene koolinädal sai täna läbi. Esialgu olen ma pisut oimetu ja ei teagi kohe millest alustada. Mingi osa uitab veel seal Räpina kandis. Tormad loengust loengusse, sekka katseaeda: botaanikast puuviljandusse, sealt edasi puittaimedesse ja sealt väetiseõpetusse ja vahepeal erialasesse inglise keelde (istikukasvatus, rohttaimed, muru) etc. Esimesel päeval oli selline tunne nagu laetud püssil :D Siis jagati kodused tööd kätte, lehti määrama, taimi koguma. Nii kella kaheksast hommikul õhtul kolmveerand seitsmeni. Kolmandal päeval hakkas juba teatud kokkukõla tekkima, minu kõrv püüdis igasuguseid olulisi pisiasju, mis meeldejätmist tõhustavad, nt et muldade puhul on selline paradoks, et seda, mis sõnas eespool on koosluses vähem, mitte vastupidi (nt liivsavi) või et eesti keeles öeldakse taime perekonnanimi ja liiginimi, aga ladina keeles on järjestus vastupidine. Või oli see nüüd vastupidi (ohkab murelikult). Mõne jaoks on see muidugi elementaarne:)
Rääkimata sellest, et minu meelest on meil tore kursus ja esindatud on igasugused huvitavad erialad.

Aga aiast:
Lubatud vigade parandus või täiendus: nii nagu meile täna istanduses selgeks tehti, puust ja punasest ja jupidki järel... Kui võtate uurida astelpaju oksa lähemalt,  isastaimede pungadel oleks nagu munad taga. (vabandan kehva pildi pärast, homme saab parema)

Ülal isastaime oks, all emastaime oks
Nii et, minu avaldatud infosse tuleb ikka suhtuda nagu koolilapse juttu ikka, õpib alles :) Kes oskab, see parandab.




suvikud pildil: sultan lemmalts Impatiens walleriana javiirpelargoon Pelargonium zonale
Tagasi huvitavate koosluste juurde, mille koosseisu ma veel määrata ei oska. Kommentaarides kirjutasin, et nägin kastides okaspuid ehk siis põõsaid koos suvikutega. Suvikud on tänaseks päevaks juba üsna viledaks kulunud, aga idee on hea ju. 

Küsisin järgi, kas kastid viiakse talveks sisse ja sain vastuse, et ei viida. Valitud on külmakindlad sordid. Pilt on pisut sügislehine, aga idee annab edasi.


Külastasime ka Reet Palusalu aeda ja ma pildistasin seal nagu jaksasin, aga nende üles panemiseks peaksin vast ikka luba küsima. Tänase päeva lõpetuseks rajasime muru ja teate mis, vähe sellest, et see on hullult kulukas, on see ka töömahukas. Aga me saime kõik läbi teha ja pagana hea tunne oli :)

kolmapäev, 28. september 2011

Rohttaimed. Suvikud. Kaks kõrrelist.

Augustis polnud mahti ja võimalust neid kõrrelisi pildistada, sest ilm oli päikseline. Mõned võtted tegin, aga nagu lubasin, pöördusin tagasi. Sellises koosluses ja koguses on need kaks kõrrelist väga pilkupüüdvad.



Esimene neist on Harjas hiidhirss Pennisetum setaceum . (`Rubrum`) Kõrgus kuni 60 cm, ei ole talvekindel.





Haljastuses näeb vitshirss välja nii ja uskuge mind see oli ilus suvel ja on ilus ka sügisel.


Kui kedagi huvitab nüüd, et mis taim see on, kes moodustab need tumelillad puhmad - tegemist on Pronks lutiklillega Perilla frutesens





teisipäev, 27. september 2011

Rohttaimed.Suvikud. 30:6

Koolijuttu suures koguses siia blogisse ei tule, aga vahel vaja mõnda üles tähendada ka. Ärge laske end segada.
Hea teada ehk käigupealt konspekteeritud: Kuidas vahet teha kahekojalistel astelpaju istikutel? Emastaimedel paiknevad pungad üksikult lehekaenlas. Isastaimedel on pungad tihedasti koos. Ühest isastaimest piisab kuni kaheksa emastaime jaoks.



Pildid herbaariumist autor: Liisa Lukin
Soo-mustjalg Melampodium paludosum
Sinine tiiviklill. Scaevola aemula
Padipõõsas Leucophyta brownii
Karvane päevakübar Rudbeckia hirta 
Laiuvaõieline salvei Salvia patens

Seda salviat vahtisin ma juba augustis testi aegu. See sinine ongi just nii intensiivne ja ilus nagu pildilt paistab. Kujutlege teda paljuna, päikese käes ja siis varjus ja siis kontrastina. Seda taime ma külvaksin.
Õhuline piimalill Euphorbia hypericifolia
Lillenimedega on piinlik lugu, tean, aga täpselt ei tea. See läheb siis nüüd ümbertegemisele ja selgeks õppimisele.nagu Muhedik ütles: aa, bee, hakka pähe:D

esmaspäev, 26. september 2011

triumf

Kuigi targad teavad rääkida, et ei ole arukas  võidelda, sest kõik on lakkamatus muutumises, siis mõnele tiivulisele tegin siiski erandi. Nimelt, kui ühel ilusal päeval hakkasin oma tubast kodu kasutama rohkemaks kui sokkide vahetuseks, avastasin, et mul on liiga palju asju. Ja kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem.
Kõigepealt sõid koid ära minu vähese kuivaine tagavara. Kuidas nemad suletud anumatesse saavad, seda minu pea ei võta. Siis vaatasid nad isukalt üle kogu garderoobi. Mulle meeldib väga Marquesi kujutluspilt lendavast liblikaparvest, aga mitte kodus, eksole,  ja ammugi mitte lendlev koiparv. Sorteerisin ära oma riidetagavara, teate küll, kõik need armsad asjad, mida-hakkan-kandma-siis-kui-kolm kilo-maha-võtan ja need asjad, mida ma võib olla kannan sel puhul ja teisel juhul jne jne. Ostsin kaks pakki tolmuimeja kotte (oh, miks ma loobusin küll oma vanast raketitehase toodangust!).  Raamatud, ajakirjad, jalanõud. Loobusin kahest kapist ja sahtliboksist. Rookisin puhtaks kõik vahed, pealsed jms pinnad. Tõotasin esimesel võimalusel üle võõbata laed ja seinad jne jne. Nottisin koisid, nuhkisin välja nende võimalikud asupaigad ja siis asusin äädikakärbeste kallale.
Ju ma pole siis kõige osavam lõksupüstitaja, sest need tüübid lihtsalt paljunevad lillevaasi, nõuderesti või mille iganes kohal, iga vihje õuntele ajab nad pöördesse.
Kuna ma koide puhul olin eduliselt rakendanud isa tolmuimeja nippi, siis tundus väga hea mõte seda kärbestega korrata. Isa nimelt kasutas seda mesilastaru juures, kui kutsumatud külalised seda kord ründasid. Tolmuimeja eritas pärast seda küll imelikku haisu ja see masin vahetati välja, aga asi sai korda. Nii püüangi ma nüüd äädikakärbseid tolmuimejaga ja sealt nad juba välja ei tule. (saate aru, kui võidukas tunne on?)
Tubades on lahedalt ruumi ja ma võin südamerahuga õue minna, millest ma tegelikult tahtsin kirjutada.
September on nii soe ja ilus, et armu või ära. Mu kurerehad ja hostad on teinud imeilusa kerajad kaared, ma ei väsi neid imetlemast. Kuslapuu õitseb ikka veel ja davidii buddleia on tõeline kaunitar, aga sellest edaspidi. Üks pilt ka, surnud koisid ma ometi pildistama ei hakka. Alates veesilmast kuni kaseni on suuresti uus peenar ja neile tuleb aina head talvitumist loota, sest kuidas seal külm liikuma saab, ma veel ei tea.




teisipäev, 20. september 2011

Raamatusoov

Kas keegi tunneb kedagi, kes tunneks kedagi etc kellel on pakkuda Eino Laasi raamatut "Okaspuud", ostaksin endale õpikuks.

Igavesti Teie
        õpilane Tsiil :)

esmaspäev, 19. september 2011

sempervivum, õpi sibulalt :) edasijõudnud võivad kaktustelt õppida :)

Mitmes-setmes aiakujunduse õppetund. Eelmisel nädalal saabusid kõrvalkrundile esimesed ehitusmehed. Täna lammutati pumbamaja  ja püstitati tara. Sealjuures arvestati puude ja taimedega, see on tore.

Kui ma muidu hoomasin oma aia väikseid mõõtmeid saabudes Muhedike maastikult, siis täna, kui ehitusaed püsti, sain aru, kui hästi töötas nn laenatud vaade. (Pikem kokkuvõtvam postitus tuleb edaspidi.)
Et ma päris masendusse ei langeks,  istutasin veel viimaseid potielanikke. Loodan, et juurduvad ja loodan, et saan neid uuel kevadel õiges kohas kasvama panna. Selle suve mantra, et sügisel lähen kooli, sügisel lähen kooli, mõjus täna ka lohutavalt. (Täna nimelt paistavad olud kohatult pessimistlikes toonides. Ilmselt on kontrast nädalavahetusega liiga suur.)
Mida aga ei saa öelda nende kohta, kes õitsevad ja muidu kasvavad.

Tähtputk on teisel ringil
See kuum suvi veenas mind lõplikult, et kase alla ma lokkavat peenart ei saa. Kolisin sinna siis kuivalembelised.  Eks ma spikerdasin ka. Olen ikka huviga Riho Terrase ja Taavi Tuuliku katsetuste kohta lugenud, aga eks ma tahtsin ikka proovida.
Võhma Juurika tegi minu jaoks eriliseks ka võimalus Terrase aias ringi käia, see oli väga huvitav.

Kive kasutasin terve suve taimede jahutamiseks ja niiskuse kogujateks. Seda eriti uute istikute puhul. See paekivi on nii vana, et kohest lubjalaksu ei anna. Vasakul nurgas kasvavad bergeeniad, kes on üllatavalt hästi kasega kohanenud, aga seda märkasin ma juba mõned aastad tagasi, kui ma ei osanud neid hinnata ja jätsin teise kase alla, et kas tulevad toime. Tulid ja õitsesid nii ilusasti, et mul hakkas piinlik, kuidas ma varem ei märganud ja lasin end lehtede vahetumisest häirida. (no nad olid vahepeal koledikud ju). September on kõik jälle ilusasti priskeks kasvatnud. Kopsurohi muide kasega ei klappinud, läks koledaks. Tema armastab küll varju, aga päris veeta ikka ei saa.

Tõin Võhmast oma sempervivumi-meetrile asukaid juurde. Mägisibulmeeter on paigutet maja seina äärde: kõige all on tõrvapapp ja vineer, selle peal kivid, tiba mulda ja kivid (Mul ei olnud kruusa käepärast). Tegelikult olen siin kividega priisanud, need on just need, mis veesilmakaldalt puudu. (kunagi tahaks ühe mägisibula katuse ka teha, nt kui mul oleks maakivikelder, siis selle katuse kataks küll.). Vett on see meeter viimasel ajal kõvasti saanud, rohkem kui mistahes sibul vajaks. Meetri kõrval elab ebaküdoonia ja hästi elab.



Selle rohelise sasipea nimi on armeria martima, harilik merikann. Tema on küll väga priskelt terve suve elanud. Müürilill ka, aga teda ma jagasin igale poole, et oleks võtta, kui talvega välja läheb. Mõned hädalised veel, kellest jäi jupike, aga vaja oli tükike tekitada.


Loodetavasti oskan ma neid kord ka määrata, sest nad mul puha nimetud. Käin küll botaanikaaias, aga ma pole kindel, kas ma kõik saab õigesti vaadatud. Mida siis neilt õppida? Sa anna neile vaid meeter või pool ja nad teevad selle ilusaks ning ümaraks. Minu silmis küll.

kolmapäev, 14. september 2011

Tartus puhub.

Tartus puhub. Ilmateade väidab, et 5m/s. Igal juhul mitte selles Tartus, kus mina elan. Mulle tundub, et oma 12m/s tuleb ära, ent ilm on veel soe, 15-14 plussi. Aga väga suurt pahandust tuul  pole jõudnud teha. Kui koju jõudsin oli varblase pesakasti maha puhunud. See oli iidvana ja veidi viltu. Ma loodan, et kõik said pakku ja küllap teadsid linnud juba varem. Eks nad hakka siis kuldnokkade pesakaste üle võtma.
Veesilm on kaetud ühtlase lehekihiga ja täna polnud mõtet ka midagi kokku kraapida. Õuekiige katus on vertikaalis, kinnitada pole mõtet, lõhub ära.
Mõningase pesu järgi polnud õnneks Annelinna minna vaja, lennutas nöörilt vastu aeda maha.

Internet nagu näete toimib veel ka.
Linnas kaob tuul majade vahele ära. Kui midagi sellist lagedal möllab, siis seal ma küll olla ei tahaks.
Kohe teen tule pliidi alla kui just puid korstnasse ei tõmba.
Aed jäi õue ehk see tuul vaibub ka. Sibulõunapuud tühjendas juba päris hästi. Muud postid on püsti.
Kena ilma meile.

teisipäev, 13. september 2011

September. Õunaga.

Tahtsin Muhedikult maastikku laenata, aga ei saanud seda pildile. Nii tuleb leppida osaga sellest:)
Pildil on: osa Muhedikult ja osa Hiliselt :)



Hallid toonid on tugev taustajõud, kuigi see õun väga rõhutamist ei vaja. Muhedike aias on üks kaval pirniri(a)da. Sööd ühe pirni ja mõnuga kohe järgmise ja siis viimase puu juures on juba soe sees ja muidugi hammustad õuna ka. Väga, väga kainestav õun. Minu "esmataiese" sisse aga sobis oivaliselt.

Möödunud pühapäeval olin muhedikel külas. Nagu isegi arvata võite, oli mõnus, tore ja ilm ka nagu tellitud. Tegin Muhedikupapa sabas tiiru dendropargis ja kirjutasin huvitavamad puud-põõsad (enamasti valesti) üles. Seenele saadeti mind ka. Korjasin oma elu esimesed kuldtatikud. Lahe!

Põhiline osa kuldtatikatest on pange põhjas, sest nendest me alustasime. Kusjuures enne mind käis seal 1 seltskond + Arne, kes olgu kirja pandud, käis kohe kaks korda :DDD

Nautisin (külalis)Aednike seltskonda ja sain teada, et minu suure õunapuu sordinimi on Lembitu. Nüüd ma siis tean, miks meil algusest saadik vastastikune tõmme on. (naerab).
Ploomid jäid veel määramata, aga küllap seegi selgub.

Sain teada ka, et mikrobioota istutasin küll valesse kohta ja pärisin igasugu muid tähtsaid pisiasju ka.
Päev läks kiiresti. Õhtul kodus ajasin seened purki. Marinaad oli küll eksperimentaalne segu Muhediku ja minu omast. Näis. Ja ma ei võtnud seeni paljaks, mis oli vahelduseks päris hea, hoidis ohtralt aega kokku. Muhediku aiaga on huvitav asi, see mõjub teraapiliselt, mul on seal kogu aeg tunne nagu oleksin koju jõudnud. Hing puhkab. Nii et rohkem sellist septembrit meile kõigile!


neljapäev, 8. september 2011

oeh, kuhu ma kadunud olen. ei ole aiajutt ja koolijutt pole ka.

 I osa
Kui ma ühel ilusal päeval olin sunnitud tuppa tulema enamaks kui sokke vahetama või kohvi keetma, avastasin, et vaja oleks:
köögipõhi üles võtta ja vaadata, miks seal talvel tuul puhub ja hiired uisutavad,
köögipõhi tagasi panna ja ilusaks, soojaks vuntsida;
eriti-tähtis-ehitis, mis sisuliselt ripub õues, tuleks soojustada,
elektrijuhtmeid siilid ei paigalda, seda teevad muud meistrid.
Abiks oleks ka kui plaadid seekord alla ei tuleks:) ei laest ega pliidi kohalt.

Avastasin - on muidugi ilukirjanduslik liialdus, ma olen seda terve suve teadnud. 

Mul on liiga palju kappe ja mul on liiga palju asju ja mul ei ole pööningut :(
Juba nädalajagu või rohkem ma pesen, klopin, tuulutan, sorteerin, loobun, jagan ja lõpp peaaegu paistab.
Kapid vähenevad.

Tahaksin sõpradele ka külla minna, veel metsa, pühapäeval peaks botaanikaaias üritus olema. Kui nii edasi läheb on kohe jõulud ja siis see tüütu jaanuar.


Põõsad aias on nii hästi juurdunud ja paigatud muru, seal kus kevadel oli peenar, hakkab ometi kinni kasvama. Eile niitsin muru. Hosta August Moon on uue lehekese kasvatanud, veel on õisi ja värve.
Sajab ploome ja veidi õunu ka. Naabrimehe sibulad, mis idanesid 4 nädalat  on ka mendelejevi tabeli seljatanud ja kasvavad!
Tuleks ruttu veel salatit külvata, kasti.

tubane värk on veidi frustreeriv, aga muidu olen endiselt rõõmsameelne. Kes ei oleks :)
Kommentaariumis läheks pikale, nii ma kriban siis siia edasi.
II osa
Põõsastest.
Kõigepealt hakkasid pottides kasvama aktiniidia pistikud, siis elavnes kare deutsia, mis sai ka pandud pistikuna. Suve lõpus tõin kodust ka browni kuslapuu, mis oli alguses oimetu, siis Järvseljalt aedhortensia PinkDiamond ja Thunbergi kukerpuu.
Kõik näikse varbaid liigutavat ja kasvavat. Veesilma ümbrus ka kosub. Ehk nad valmistuvad puhkuseks ja ei kurna ennast vaid kodunevad hoopis.

Ma pean üles tunnistama, et ma ostsin Microbiota decussata ka ja  Juniperus squamata`Blue Carpet`. Ja Davidii buddleia White Profusioni.
Neil ei ole tegelikult nii palju ruumi ja kadakas on veel istutamata, aga...

Mulle tundub, et pojengid elasid ka selle suvise ümberistutamise üle.(mõni oli väga napikas, kasvupunga mõttes.) Päris kindel ma pole, aga lehed pole nii kuivanud moega ja varred püsivad rohekad.
Siiani on ilm ikka pigem soodne.

neljapäev, 1. september 2011

Kohanemisraskused.

Ilma üle ma ei nurise. Laon vestid vaheliti selga ja toimetan siis või ega ei toimeta küll. Mis iganes valemiga ma ka ei prooviks, peale tööpäeva suurt midagi ei tee. Lobisen naabrinaistega, mis iseenesest on tore, aga üsna viljatu.
Suur õunapuu aga näitab, mida suudab. Õunad on tänavu suuuured. Nii suured, et hapramad suvelilled nagu tagetesed on nad maatasa pommitanud ja neid ikka veel tuleb. Ei tea, kas sellepärast, et ma plaanin ühe haru maha võtta? Võraharvendust teha?
Pildistasin ühel vihmavabal hetkel.


Keegi õnnetu, kellel seest kõik must ja pime, läks mööda ja pilbastas õunakasti, kuhu ma õunu jagamiseks panin.  Asendasin siis pappkastiga, näis.

Koolipingi nühkimiseni on jäänud kolm nädalat, plaan on mõnikord seenel käia ja sügisest rõõmu tunda. Täna ostsin Decorast neli põõsast. (need peaks küll nüüd viimased olema). 
Kolasin oma pilte mööda ja mis ma leidsin :D

Tegelikult on aiakoolis õppimine üks viis talvel ka aias olla:) Eks ma saan teada ja teie kõik ka.
 Vananaiste suvi ka veel ees ja homme on reede :D