reede, 10. juuni 2011

Värvid (väike)aias. Sinine. ja valge.

Ilmaolud kisuvad selliseks, et kogu aed tundub lihtsalt valus valgus ja kaunis leheroheline põleb päikeses ühtlaseks väsinud roheliseks. Esimene vari toob jälle värvid välja.  Minu "aiakujunduses" domineerib tunne, kuigi annan endale aru, et plaan võiks ka olla. Aga eks minu aed ja minu tunded :). Muutlik värk:)

Jälitades mesilast. Vabandan viletsa kvaliteedi pärast ja imestan, et see sääsepirin, mida pilv vereimejaid tekitas ei jäänudki peale. Selle mõne minuti jooksul närisid nad mu randmete kallal nii nagu vähegi jaksasid.  See jupike on osa minu talvevarudest, et suve ei unustaks :) Kui lõhna ka salvestada saaks... (no kas pole varblane, tahaks väikest ja suurt tahaks ka :D)


Kuumus aga sunnib rohkem vedelema kui ma tahaksin. Mõnikord on sellest siiski kasu ka.  Vaatamisest ja mõnest abistavast kommentaarist. Nt Muhedik ütles, et mul on vabakujuline aed ja ma sain aru, mis mind uue peenra juures häirib - see kiskus väga sirgeks ja igavaks. Tegin siis kerge looke juurde ja hoopis teine tera.

Õuemuru on täis margareetasid, mis on umbes samasugune nuhtlus nagu võilill, eriti kui peenrasse satub, siis ta klammerdub sinna ikka väga põhjalikult. Kaugelt paistab nagu ebamäärane valge puru. Täna niidan maha, mõne päeva pärast õitseb jälle. Niitmine on ühtlasi ka külvamine :( Kui välja hakkaks juurima, siis oleksid ainult augud. Niitmine muidugi pole kontimurdev ja ega sellise palavaga muud aias teha saagi.Väikeaeda ma seda taime ei istutaks.

Tagasi vaatamise juurde. Sel kevadel sai tehtud siis peenrapikendus, mis lõpeb otsaga kase all. Kes kasega koos on elanud, teab mida see tähendab. Naabriks sobivad ikka need kõige leplikumad ja visamad.  Lugesin kukekannuste kohta, et nad vajavad viljakat mulda ja niiske kuum keskkond neile ei sobi. Poolvarjus võivad pikaks ja nõrgukeseks venida, aga õitsevad kauem. Istutasin nad küll rohkem päikese suunas, aga kask tegi lehed pisut hiljem, eksole.
Kasealune aga oli eemalt vaadates nii roheline ning ühetaoline, (igihali, lõhnav kannike, laudleht, nõmmenelk, kopsurohi, siberi kontpuu, telekia), et see hakkas mind häirima. Valget oleks vaja. Sinine  on aias siduv toon, valge annab kauguse (sügavuse?) tunde.  Kase alla sai istutatud tavaline karikakar, mulle ta meeldib, lihtne, ilus ja vastupidav. Tõsi küll, teomagnet ka. Ebatäiuslikult täiuslik. Kuni tema jõudu kogub, otsustasin valget lisada paari petuuniaga. Olid küll juba viletsas seisus (turukaup), aga ehk saavad uue elu. Tegin potiproovi, katsetasin paigutades neid kord siia, kord sinna, hea kogemus, soovitan kõigile algajatele - katsetage ja vaadelge.

Ma ei tea, kuidas teistel, aga minu lilled oskavad mu soove lugeda. Igatsesin valget ja oma sünnipäeva hommikul leidsin, et valge iiris on esimese õie lahti teinud. Palusin Marial teda pildistada ja siin ta on -
vaade ülevalt - ta nagu tantsiks :). Iirise sordinime ma ei tea. Pärineb Halliki aiast Tartus.

Foto: Maria Karolin

Foto: Maria Karolin

Foto: Maria Karolin
Pojengid ei tahtnud ka kehvemad olla ja nüüd õitsevad nad tulilliliatega koos. Punane ja valge.

Fotod: Maria Karolin

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar