Juuni algus ehk kiskjasiili aiauudised, mis ei olegi väga uudised.
Aed on isemoodi talvitunud. Välja läks valge murtudsüda ja punane karukell ja kuldkollane kahe aastane lill (pean nime järgi vaatama). Pole jälgegi sinistest tulpidest (naerab). Siberi mägimoon, kes on mind saatnud Supilinnast alates on väga kadunud. Mõned taimehakatised tärkavad, aga nad oleksid pidanud praegu õitsema. Moonid ei ole mind siiski maha jätnud ja täna, minu poja sünnipäeva hommikul, tegi suur punane moon lahti oma esimese õie.(Meil on moonidega selline kokkulepe :D).
Kahju on sellest, et Lätist toodud väike murtudsüda langes (ilmselt) kassi ohvriks. Ühel hommikul oli ta lootusetult üles nuhitud ja ümberistutamine enam ei aidanud. Nüüd olen hoolikam ja kaitsen noori taimehakatisi kividega. Nood pakuvad kaitset ning päeval jahutavad, öösel soojendavad. (Ei tea, kas peaks enda peal ka katsetama?) Kassid peavad lihtsalt teise kraapimiskoha leidma. Muuhulgas selgus, et raudteeäärsest prügihunnikust toodud kivi osutuski paekiviks! Tartus! Jess :D
Kahju on mul ka jaapani kuslapuust, ma ei julgenud teda talveks välja jätta,(tagantjärele tarkus), ja see hukkus mul aknalaua peal :( Ta oli väga armsa rohelise tooniga, katsetan kindlasti uuesti ja sedapuhku pigem talveks katmisega. Ostsin ta aasta tagasi Järvselja puukoolist.
Imehea aasta tundub olevat harilikul kuslapuul ja nii palju õisi korraga pole ma aktiniidial näinud. Mesilased on lummatud ja mina ka, ma olen narruseni sellesse põõsasse armunud. (juba 7 aastat)
Pehme kortsleht on tänavu suurem ja ilusam, lõpetasin eelmisel aastal tema solgutamise. Õunapuualune kasvukoht on saanud oma õige kuju ja ma olen sellega lõpuks (peaaegu) rahul.
Punane sarapuu vajab pügamist ja von Euru mängib värvidega. Läheb aina tumedamaks.
Naabrimees võttis maha kolm postivahet koledat traataeda ja sinna istutasin Muhediku soovituse kohaselt magesõstra hekihakatised. Pinnase ettevalmistamine oli piinarikas, kohati savi ja telliskivi jäägid, mis tuli välja võtta. Üks postivahe on veel tegemata. Kuumalaine ajaks peab ju tööd varuma :)
Likvideerisin ühe vana peenra värava juurest, sest aia äärde sai tekitatud uus peenar, muidu oleks kasvuala tasakaal väga nihkes.
Ootan põnevusega pojengipeenra õideminekut, sest nad kasvad hommikupäikese poolses küljes, maja ees. Kolmas aasta ja tänavu hakkavad kindlasti õitsema. Vana sort, nime ei tea, aga mulle nende lõhn väga meeldib. Vanaema kasvatas neid. Pojengipeenra ääres on kevadel priimulad, kui pojengid lõpetavad, siis on peenar lihtsalt roheline ja las ta olla. Teisel pool on kõik astilbede ülejäägid, sest astilbe kasvab mu aias jõudsalt. Minu taim vist :)
Väga hea aasta on ka mägisibulatel, kasvatavad poegi ja õitsevad. Põnev saab olema kellukeste koloonia, neid on vähemalt viite sorti, kõrgemaid ja madalamaid.
Uus huvi hakkab päevaliiliatega tekkima, aga õisi näen tänavu ilmselt ainult neil, kes praegu õitsevad.
Naistepuna, mille tõin metsa äärest on ka kasvama läinud, mulle meeldib see taim oma imekaunite õite poolest. Mailased näikse tänavu kuidagi nõksuga õide minevat, kuumus sunnib. Valget roomavat mailast tahaks ka ja veel igasuguseid kurerehasid. Nüüd ma juba hooman seda, kuidas taimed aina uusi taimi juurde toovad, see võib väga käest ära minna. Lohutan ennast sellega, et tegemist on tervislikumat sorti sõltuvusega :)
Kurerehasid jagasin sügisel ja nad on hästi kohanenud. Botaanikaaia ainduspäevalt ostsin Valgehanso talult säbrulehelise kurereha. Nii põnev!
Projekt Auk seisab. Põhjuseks on suur iirisepõõsas, keda ma ei raatsi häirida, ta sobiks ilmselt veesilma kaldataimeks, pean vist pisut kuju ümber iirise plaanima. Mul ei ole sellega kiiret, teen mõnuga. Väikese aia luksus :) ausalt öeldes puudub Selge Plaan, laiskus ka, eksole.
Sipelgamaja ehk taimekast toimib hästi, sain üle aastate oma redised, vaatamata kuumale. Istutasin neli kurgitaime, üks neist olevat Dirigent, saame näha, mis muusika sellest tuleb.
Lähipäevil hakkan tõsisemalt aktiniidia soomääramisega tegelema, sest kaks istikut, mis said Soome saadetud, olid naissoost.
Pikk jutt jääb siinkohal pooleli, aga suvi alles algab.
Kahju on sellest, et Lätist toodud väike murtudsüda langes (ilmselt) kassi ohvriks. Ühel hommikul oli ta lootusetult üles nuhitud ja ümberistutamine enam ei aidanud. Nüüd olen hoolikam ja kaitsen noori taimehakatisi kividega. Nood pakuvad kaitset ning päeval jahutavad, öösel soojendavad. (Ei tea, kas peaks enda peal ka katsetama?) Kassid peavad lihtsalt teise kraapimiskoha leidma. Muuhulgas selgus, et raudteeäärsest prügihunnikust toodud kivi osutuski paekiviks! Tartus! Jess :D
Kahju on mul ka jaapani kuslapuust, ma ei julgenud teda talveks välja jätta,(tagantjärele tarkus), ja see hukkus mul aknalaua peal :( Ta oli väga armsa rohelise tooniga, katsetan kindlasti uuesti ja sedapuhku pigem talveks katmisega. Ostsin ta aasta tagasi Järvselja puukoolist.
Imehea aasta tundub olevat harilikul kuslapuul ja nii palju õisi korraga pole ma aktiniidial näinud. Mesilased on lummatud ja mina ka, ma olen narruseni sellesse põõsasse armunud. (juba 7 aastat)
Pehme kortsleht on tänavu suurem ja ilusam, lõpetasin eelmisel aastal tema solgutamise. Õunapuualune kasvukoht on saanud oma õige kuju ja ma olen sellega lõpuks (peaaegu) rahul.
Naabrimees võttis maha kolm postivahet koledat traataeda ja sinna istutasin Muhediku soovituse kohaselt magesõstra hekihakatised. Pinnase ettevalmistamine oli piinarikas, kohati savi ja telliskivi jäägid, mis tuli välja võtta. Üks postivahe on veel tegemata. Kuumalaine ajaks peab ju tööd varuma :)
 |
| Paul meisterdas samast aiatraadist taimetoed. Väga tõhusad muide. |
Ootan põnevusega pojengipeenra õideminekut, sest nad kasvad hommikupäikese poolses küljes, maja ees. Kolmas aasta ja tänavu hakkavad kindlasti õitsema. Vana sort, nime ei tea, aga mulle nende lõhn väga meeldib. Vanaema kasvatas neid. Pojengipeenra ääres on kevadel priimulad, kui pojengid lõpetavad, siis on peenar lihtsalt roheline ja las ta olla. Teisel pool on kõik astilbede ülejäägid, sest astilbe kasvab mu aias jõudsalt. Minu taim vist :)
Väga hea aasta on ka mägisibulatel, kasvatavad poegi ja õitsevad. Põnev saab olema kellukeste koloonia, neid on vähemalt viite sorti, kõrgemaid ja madalamaid.
Uus huvi hakkab päevaliiliatega tekkima, aga õisi näen tänavu ilmselt ainult neil, kes praegu õitsevad.
Naistepuna, mille tõin metsa äärest on ka kasvama läinud, mulle meeldib see taim oma imekaunite õite poolest. Mailased näikse tänavu kuidagi nõksuga õide minevat, kuumus sunnib. Valget roomavat mailast tahaks ka ja veel igasuguseid kurerehasid. Nüüd ma juba hooman seda, kuidas taimed aina uusi taimi juurde toovad, see võib väga käest ära minna. Lohutan ennast sellega, et tegemist on tervislikumat sorti sõltuvusega :)
Kurerehasid jagasin sügisel ja nad on hästi kohanenud. Botaanikaaia ainduspäevalt ostsin Valgehanso talult säbrulehelise kurereha. Nii põnev!
Projekt Auk seisab. Põhjuseks on suur iirisepõõsas, keda ma ei raatsi häirida, ta sobiks ilmselt veesilma kaldataimeks, pean vist pisut kuju ümber iirise plaanima. Mul ei ole sellega kiiret, teen mõnuga. Väikese aia luksus :) ausalt öeldes puudub Selge Plaan, laiskus ka, eksole.
Sipelgamaja ehk taimekast toimib hästi, sain üle aastate oma redised, vaatamata kuumale. Istutasin neli kurgitaime, üks neist olevat Dirigent, saame näha, mis muusika sellest tuleb.
Lähipäevil hakkan tõsisemalt aktiniidia soomääramisega tegelema, sest kaks istikut, mis said Soome saadetud, olid naissoost.
 | |
| kompostikast nr 2 |
Aedniku suurrõõmud (see pole kirjaviga:D) ümbertegemine, ümberplaneerimine, uute ideede teokstegemine, kadude hindamine ja järjekordsete õite imetlemine.
VastaKustutaAga auguga on nii, et kui ta Sul ikka kavas on, katsu ta juuli lõpuks valmis saada, et taimed saaksid veel soojal ajal kohaneda ja koduneda ja talveks valmistuda.
Kavakohaselt peab juuni lõpuks valmis saama. Kuumalaine lõppu pole ilmselt mõtet ootama jääda.
VastaKustutaSoovin meile kõigile sooja vihma!