pühapäev, 12. juuni 2011

Aedupidi ehk aiast viidud

Minu esimene kodumaine aiareis sai teoks tänu Muhedikule ja Iirisesõbrale. Muhedik kutsus lahkelt külla ja Anne võttis mu kaasa. Milline päev! Nägin nelja aeda, aga pilte pole ette näidata, sest lauspäikeses ma pildistada ei oska.  Ainus, kes pildile osaliselt jäi oli tugev rohtlaliilia Sulev Savisaare aiast. See taim avaldus mulle tõsist muljet oma pikkuse ja iluga. Mulle on nad alati meeldinud, aga mul polnud õrna aimugi, et  kaks meetrit pole probleem.


Ent alustame hommikust. Anne aias troonivad iirised ja rodod. Helmikpöörised mändide all olid ka väga ilusad. Aed oli ilus, selge ja lihtne. Pluss vaatega veesilm. Kõik hoolitsetud ja läbimõeldud. Edasi liikusime võhmalaste grupi kannul Aarne Kähri aeda. Päris hea õppetund selle kohta, kui palju mahub väikesse linnaaeda. Ilm oli ropult kuum ja sääsed järasid armutult ja mina leidsin muidugi endale uue kurereha
( Geranium sanguineum 'Elke'`) Loodetavasti saab ta lähipäevil vihma ja läheb kasvama, koht oli talle juba valmis. Kui mul oleks ruumi iiriste jaoks, oleks täna ilmselt pankrotistunud, sest iiriseid ja millistes toonides! jagus igasse aeda. Tarisin koju kastitäie taimi, nii ostetud kui kingitud. Aednikud on lahke rahvas.
Nii Aarne Kähri kui Sulev Savisaare aed oli minu jaoks väga põnev, sest ega ma pole varem kollektsionääride aedu külastanud.  Metsik töö vaatab igalt poolt vastu. Tulemusi soovitan kõigil vaatama minna.
Muhedikele küllaminek oli teistmoodi elamus. Blogist tuttavad vaated olid nüüd korraga päris ja elus. Kui ma neid värve kaugelt nägin, siis tunne oli nagu lapsel, kes puhkeb rõõmust naerma, sest see oli nii äge! Vaatamata lauspäikesele. Üleminekud roheliselt kollasele ja tagasi ja tumedamaks ja siis see värvide kogum, mille tekitasid pojengid, iirised, moonid ja ma ei tea kes kõik veel. Seda lihtsalt peab nägema. Kogu mu hillitsetud värviteooria lendas pihuks ja põrmuks. See oli vabastav kogemus :)
See aga oli vaid osa suurest Aiast. Seda loomistöö vaeva ja hulka võib ette kujutada, aga see ei tulnud mulle pähe, ma olin aiast viidud :)  Aiaeksursiooni ajal üritasin Muhediku härral sabas püsida, et miski huvitav info kaduma ei läheks, meid oli ju nii palju seal.  Tore seltskond võhmalasi oli :) Saab küll ka sellise hullu kuumaga aedu vaatamas käia. Lihtsalt nii huvitav on, et unustad ära :)
Nüüd on mu taimelapsed veevannis ja mina jään vihmauudiseid ootama, et sajaks iga aia kohal ja ilma maruta, lihtsalt sooja vihma kõigile!


Ahjaa, jõudsin koju ja vaatasin oma aianatukest, väike on ta küll ja kui palju valgeid õisi vaatas vastu. Valget ja sinist ja roosat. Pojengipeenar maja põhjaküljel oli õitsema läinud, topelt ja roosad nagu minu vanaema aias. Lõpuks ometi, nad olid ümberistutamisega kohanenud. Väikese aia suured rõõmud.




1 kommentaar:

  1. Jah, Sul oli muljeterohke päev. Kähri juures meeldis mulle väga see esimene, varjuline aiaosa, edasi läks juba kommertslikuks. Savisaarel oli ka suuremalt jaolt lihtsalt sort sordi kõrvale ritta seatud, aga Muhedike aed on ikka ülekõige, neil on igale taimele temale sobiv ja ümbrusega sobiv koht leitud ehk siis kogu südamega asja juures. :o) Anne aeda pole veel õnne olnud külastada. Küllap kunagi. :o)
    Ja tänud heade soovide eest, meil on juba hommik otsa müristanud ja sadanud, sooja vaikset vihma. Saadan selle nüüd teile edasi!

    VastaKustuta