aprill 8

Tegin tiiru õues ja meel läks kohe rõõmsamaks. Sügisel sokutasin püsikute alla tulbisibulaid ja neil juba otsad väljas! Ma ei teinud eraldi tulbipeenart, sest  kui nad ära õitsevad, siis peab ju lehtede koolemist kaua ootama ja nii on terve peenar silmale valus. Kui ma nad varem ära kakun, siis on jälle süümekad. Nii valisingi priskema lehega püsikud, et kataks kasvuga kinni. Näeb siis, mis saab.
Suur üllatus on see, et õuehekk on juba sirge tagasi, lume all oli ta nii pikali kui pikali. Ainult suur ümarakspöetud ebajasmiin on endiselt loodist väljas, eks ta oli suurem ka.

Mulle meeldivad väga kerajad okaspuud, aga ma pole neid oma aeda toonud, ei usu, et viitsiksin neid varakevadel päikese eest katta. Samas oleksid nad silmarõõmuks ja vormiks küll. Siinkohal meenub mulle, et lugesin suurest talvekahjust, mis Tartu puukooli tabas. Sellest on tõepoolest kahju, eelmisel kevadel ostsin sealt päris mitu põõsast. 

Mõneti murelik olen ka, sest selget plaani ikka veel pole,  kuhu veesilm panna. Üks peaaegu koht on olemas, madalam ja savisem ja vesisem ja mitte päris puu all ja mitte päris lagedal. Ma pean arvestama sellega, et tiiki linnas ei kaeva (haa, selleks on luba vaja) ja majas on lapsi, kelle jaoks juba vihmaveetünn on tõsine magnet...
Üks vahvamaid veevärke, mida olen näinud, oli Kõrvekülas, kus pererahvas oli vihmavee tee ehitanud nii, et see lõppes armsa veesilmana.  Ma tahan seda veelkord vaatama minna, aga seda ma rakendada ei saa, sest maja jääb selleks liiga kaugele.  Mingi pumbavärk ei ole ka nagu minu rida.  Üks väike auk saab see olema. (ohkab)

Peaksin tellima turvast või/ja mulda  ning võtma üles risurea. (see on isegi tore). Ka vajaksid meie maja lapsed kiike, kusagilt peaks mõned postid hankima, sest puu otsa seda ei pane või panen? Uut kompostikasti on vaja, sest eelmise aasta kraam peab nüüd laagerdama ja see kastisüsteem meeldib mulle. (varestele ka,, seni kuni kaane peale panin). Viinamarjale ja kuslapuule peaks korralikud võrestikud ehitama, vanad on viltu ja katki ja koledad. Kuslapuu võrestik tahab nuputamist, sest see asub naabrite kauni raudaia juures ja ma ei saa sinna ju miskit koledust kontrastiks panna. Võib olla peaks kuslapuu sealt üldse ära tooma. Samas on see koht, kus talvekülm ei näpista ja seal on neid kahte sorti, millest üks õitseb augustis ja lõhnab samahästi kui see, mis mais õitseb. 

Tunne on selline, et jookseks kohe mitmes suunas, aga maa on veel väga märg ja mõni lumelaik on ka alles.
Uskumatu on see, et lumi sulas nädalaga! Viimane aeg on külastada sõpru, sest kui hooaeg algab, siis ei vea miski vägi mind sealt aiast välja. Oh, see on nii tore. Kevad, kevad.