teisipäev, 26. aprill 2011

26.aprill

Tundub, et olen leidnud selle õige kevade rütmi. Ärkan veidi peale kuut. Nüüd kuluvad hommikutunnid aiaplaanidele ja sekka mõned töised asjad, mis ei anna edasi lükata. Raamatute jaoks aega hetkel aega ei jätku. Õhtul peale tööd kogun end tunnikese ja siis aeda kuni pimedaks läheb. Mõnus, vahel küll väsitav, aga see on õige väsimus. Küllap jõuabhiljem  ka tühja panna.
Kaevamistöödega olen nii kaugele jõudnud, et võib taimede peale mõtlema hakata. Mis etteritta, mis taha ja mis õitseb suvel, mis sügisel. Istutamine peab ootama. Ma ei ole tulemusega väga rahul, sest hulk puujuuri on ikka maas, mis maas ja naaberkrundi naadid hõljuvad ka kohe peenra kohal.  Sellega tegelen hiljem. Istutasin ümber ühe ploomipuu ja loodan südamest, et läheb kasvama.
Külastasin Decora uut taimehoovi ja leidsin sealt Muhediku poolt soovitatud hekisõstra. Taimehoov polnud just eriti suur, aga taimed olid igal juhul elusad, nädalavahetusel lähen sealt uuesti läbi. Peamiselt puud ja põõsad. Nägin seal ka veigelat, mis mahub minu plaanidesse, aga ma pean enne tema kohta lugema. Pühapäevaks olen end Sigulda lillemessile kirja pannud, meil on selleks 3h ette nähtud. Nii et igasugused soovitused on teretulnud. Naabrimees tellis põõsaskirsi. Ta on kogu aeg mind nii tublisti aidanud, et peaks ühe tema auks siis istutama. Ma ei tea küll veel kuhu aga ...Soovitage palun mõni hea sort, mis ei kasva kõrgeks ja pole hapu ka.
Maasikatorus ei ole mingeid elumärke peale sipelgate :(
Savisaarelt ostetud laugud on väga priskelt ja uhkelt üles tulnud, eks nad olid inkubaatorisse ka pandud. Viinamari näeb väga kuivanud välja. Juba oleks vihma vaja. Muru muidugi kasvab. Naabrikoer (taksi) Boss kablutab kebjakalt oma aias ja teeb südame soojaks. Lahe sell.
Ilm on soe, eile näitas kesklinnas +23, aga see on kabamaja sein, mis nii kuumaks läheb, arvata on, et oli +21





Tartu on kevadel nii ilus...

reede, 22. aprill 2011

22.aprill. sporaadilised ülestähendused :)

Eile õhtul kaevasin pisut ja magasin täna lausa kaheksani. Ei mingeid vedurivilesid ja teisi äratusi. Kui oled end korralikult ära väsitanud, siis  tahab kere puhata. Mõnus.
Hommik oli soe, võtsin oma kohvi ja kodinad ja kolisin õuekiigele. Jutukate jaoks mahti polnud, tudeerisin aiaraamatuid ja kirjutasin plaani üles.
Kevadpühade toidulauale rõhku enam ei pane, nii on kolm õuepäeva priilt käes.
Alustasin aiapäevikuga, näis kaua jaksan. Eelmisel aasta kevadel olin teinud sporaadilisi märkusi ja isegi neist oli abi. Aias on põnev. Iga päev tuleb keegi nähtavale ja mõned on paljunenud! Näiteks kõrge mailane, teda on kohe mitu!Päris pikalt imestasin violetsete tõusmete üle, kuni meenus, et need olid tradeskandsiad, mis said koera eest evakueeritud :) Muhediku toodud päevaliiliatest, mida tabas sama saatus on üles tulnud kaks, teiste juures käin vaikselt palveid pomisemas.
Ega ma koera peale kuri olegi, ta on puhta lapsuke alles, kui lahti pääses, siis kaevas seal, kus mõnusam tundus. Nüüd on teine juba märksa arukam.

Olen otsustanud mõned ümberkorraldused teha. Veeaugu kaevamine peab igal juhul ootama, sest ma valmistan ette uut püsilillepeenart. Nii ränka pinnast pole ma ammu kaevanud. Jõudlus on  ruutmeeter kuni poolteist päevas. Sellises koguses juurikaid (ploom, karusmari, vaarikad, kask ja jumal teab mis veel) mis on läbi kasvanud klaasi- ja telliskivi kildudest ja kõikmõeldavast prügist... Füüsiliselt ei jõua rohkem. Kui hakkas prügi tulema, lohistasin reformipõhja välja, sõelumine tundus mõistlikum. Vanasti maeti/visati ju kõik põõsa alla...
Tahaksin oma päevaliiliad kokku panna ja kobarpead ka ümber tõsta. Igasugused tutsakad, mis laiali ka kenasti paika saada ja plaanida õisi kevadeks ja suveks ja keradele ka ruumi teha.

Kuslapuule oleks uut tuge vaja, aga naabrite raudaed on nii  stiilne, et sellele ei saa midagi koledat ka taustaks panna. Murrangi pead, kuidas sirgetest puujääkidest midagi kaare moodi teha. Ei taha neid ümber tõsta, pole sellist kohta, loobuda neist ma ka ei taha.  Maasikatorus ei ole mingit elu. Peenra peal loovad sama sordi taimed lehti. Kallasin torusse vihmavett, no nii äratuseks. pean sinna mulda lisama ja siis võiks ju lillherned külvata.

Punane sarapuu on ka miskid otsad põõsa alla tekitanud. Kas neist tulevad ka punased sarapuud? See oleks küll äge, mulle pähklipuud meeldivad, kodune värk. Häädemeestel on jõeäär sarapuid täis. Saaremaast ma ei räägigi.  Kui tahate südasuvel salavalgust näha, minge sarapuumetsa ja vaadake läbi lehtede ülespoole, ilusamat rohelist sel ajal polegi.

Lähipäevil proovin ka kogu selle pistikute värgi ära.  Sõnaga - tegemist on palju, ma olen õhevil ja nohevil (loe tegutseb rahulolevalt nohistades). Õu on peaaegu vuntsitud, naabrimees on varsti kõik libled ja purud üles rivistanud. Ja viinamarjale tegi ta ägeda toe. 
P S täna nägin Tammekal lund, täiesti arvestatavad hunnikud, üliräpased. Meie õues on veel jää kahe garaaži vahel. Selline kevad. Eelmisel aastal samal ajal viisin tillitaimed õue.

Ilmast. Hommikul soe, siis tegi seda Suure Reede värki, läks pilve ja siis jälle sellist päikest, et tuli pikkadest lühemad teha (kaevamisteksad) ja siis tiba vihma. Tõesti vaid tiba (ei vedanud tänavapühkijatel, ei pesnud linna puhtaks). Siis oligi õhtu käes, mina võhmal ja päev otsas. Ilusaid kevadpühi kõigile!


neljapäev, 21. aprill 2011

Pildipostitus. Lõunal Botaanikaaias.

Sellist veekogujat tahaks ...

Tõemeeli juba mõtlesin, et kas õue kallak oleks natukenegi selle moega, et saaks plaanitava veesilmani vihmavee juhtida. Eelmisest suvest on mul meeles see imekaunis valatud vihmavee-koguja.
Tsemendist annaks valada ju küll. Muidugi jääb see pearajale jalgu :( Mõtelda on ju mõnus. Kiitus meistrile, ma pole seal näinud vett voolamas, aga ilus on küll.






Vaatasin neid sinililli ja teisi õisi. Kevadlilled on ikka väga erilised, sest nad tulevad peale pikka talve ja iga õis on siis sündmus. Suvelillede võlu pole ju väiksem, aga ... Sinilill päikese käes on ikka imeilus. Lõhnavad ka hästi. Lumeroosil on nimigi eriline. Lumi ja roos :)






teisipäev, 19. aprill 2011

Kuidas majad puu otsa saavad? Carola Allmighty

Ma pole sellel teemal pikalt mõelnud. Peale eelmise aasta maitalgusid märkasin, et meie õues on vaid üks igivana pesakast, mille on vallutanud varblased. Vaatasime oma puidujääke, aga minul see vaid plaaniks jäigi, kuni...
Naabrimees oli pika talve jooksul tervelt kolm pesakasti valmistanud ja pühapäev oli see pidulik hetk, mil majad pidi puu otsa pandama. Hommikupoole suurendasin mina püsilillepeenra auku (koht, kuhu tuleb uus peenar), maja lapsed ja  naabrimees tegelesid redelite ülevaatusega. Tuvastati, et kõige pikem redel on pisut pehkinud ja valmistati eriti-kergete-inimeste-redel, mille otstes oli kaks tarvilikku konksu. Mina tegin kaevamises pause ja jagasin kasutuid nõuandeid. Selline mõnus pühapäev, ei ole kiiret ega kohustusi.


Minu koduskodus (kodukodu on see kodu, kus sa elasid lapsena) hoolitsesid mehed selliste asjade eest. Küllap isa need lindude pesakastid puu otsa pani. Meie majas aga oli hetkeseis hõre: naabripoiss sai emalt ronimise veto, mis oli muide üsna arukas otsus. Pauli enesetunne polnud kiita, kuigi viimases hädas oleks ta ladvas ka ära käinud, mina oleks alla tulnud nagu kivi. Ma tean, et Carola käis lumelauaga surfamas ja on teinud (teeb jätkuvalt) igasuguseid võimalikke ja võimatuid asju nagu nt arstiteaduskonnas õppimine, terrassi ehitamine jne jne. Asi siis tal need majad puu otsa viia. Carola oligi nõus. Te ainult vaadake teda, kus on alles tüdruk!








See oli esimene maja ja esimene kask, mis oli üsna oksaline. Kaks pesakasti ootasid oma korda. 







laupäev, 16. aprill 2011

lubatud ilm ja otsingud

Ma tean kahte inimest, kes võiksid kandideerida Eriti Hajameelse tiitlile. Isa ja mina. Hulk bensiinipaagi korke on ära sõitnud teadmata suunas ja on olnud ka lõbusamaid vahejuhtumeid, mida ma siinkohal kirjutama ei hakka. Eks lapsed ja lapselapsed saavad neid veel kaua  üksteisele jutustada. Minu hajameelsus on vähem legendaarne, aga suunalt sama. Sõnastame selle nii, et mul on mõtteid :D
See olek, mida Muhedik tabavalt põrutatud olekuks nimetas, on mõnda aega minu põhiline hingeseisund ning siis juhtub, et ma unustan koju telefoni, kaotan võtmeid, kahjuks ka prille, ostan raamatu ja panen! selle absoluutselt Ära. Mul on üsna väike kodu, aga ma ei suuda seda kuidagi leida. Tähtis raamat on. Paljundamisest ja pügamisest ja pookimisest. Ei taha sellesse suhtuda nagu fataalsesse vihjesse, et kui vähegi saad, ära poogi :D

Selles raamatus oli pookimise õpetus väga lihtsalt selgeks tehtud


Lubadustest. Ma ei loe enam eriti uudiseid, või siis loen valikuliselt. Kui online väljaandeid uskuda, siis võiks kohe kõrvad pea alla panna. Jube töö neil ajakirjanikel, ei kadesta. Ilmateadet loen ka valikuliselt, sellepärast mul täna need ootused nii kõrged olidki :) Plaanisin kaevama hakata. Küllap hakkangi, sest lausvihm see akna taga pole ju. See pole üldse tore kui lubatud ilm lükkub uude nädalasse ja peegeldub aina mu arvutiekraanilt vastu :( Pargiraamatukogu töötab meil kahjuks vaid kord aastas.

Hommiku veetsin jälle arvuti taga ja uurisin aiablogisid. Kadaka aiablogi oli üks ütlemata õpetlik lugemine.Kahju, et nüüd on pikalt vaikus olnud, aga varasemad postitused on väga huvitavad. Lugesin ja plaanid võtsid aina
selgema kuju. Reedel käis mul abiks hea sõber ja otsisime välja kriitilisemad kohad aias. Sain mõnele mõttele kinnitust ja seda oligi vaja. Aitäh Made :D

Veesilma koht on nüüd teada! Nii äge. Läheb tuunimiseks. Pean pilti tegema ja veel põrutatud olema, aga hakkab looma.
Pookimise raamatu võiks ikka üles leida. Eelmisel kevadel lõin põnnama ju. Kui muidu ei saa siis tuleb ramsist laenata. 

kolmapäev, 13. aprill 2011

aiaplaanide ventileerimine*

* naised muideks ei virise, nad ventileerivad :) Ventileerimise käigus saab õhk teadagi puhtamaks ja vastused selgemaks.

Mõnevõrra hakkab pilt selginema, aga olen endiselt nagu munas kana. Kui ma veel seepe vaatasin, käis mulle närvidele sõna confused kasutamine. Meie keeli siis segaduses. Põhiliselt kasutati seda vastamisest mööda hiilimiseks igas napakas või vähemnapakas olukorras. Hetkel sobiks päris hästi :D ainult, et küsimusi esitan  mina ja ise hiilin kõrvale ka, segaduses ma siiski pole, hoopis veidi ebakindel.

Seda pilti on kõik näinud, see on paraadvõte ja mais kui kõik on elusroheline või noorroheline, siis tõepoolest kerge miinusprillita selline paistabki, aja edenedes värvid pleekuvad. Proportsioonidega ongi enam-vähem paigas, aiaosa väga palju suuremaks ajada pole mõistlik. Kusagil peab vähendama või kõrghaljastust (põõsad?) lisama.
Päike alustab vasakult:)

See laiendus sai tehtud kaks ? suve tagasi ja taimevalikuga olen rahul, välja arvatud üldine jama, s.t. naaberkrundist lahutab traataed, mis on pehmelt öeldes viltune, auklik, ära vajunud ja kole. Kõrvalkrundilt pressib peale naat ja teod. Nende ohjamiseks kasutan vikatit. (naatkonna ohjamiseks). Ka kasvavad seal mõned ploomid, mis ajavad ohtralt võsusid, lakkamatult. Neid lõikan ma ka, aga paljunevad hiigla kiirelt. Kui keegi teaks head nippi, kuidas võsusid piirata, paluks teada anda.
Ploomid on rohelised (kui valmis saavad, siis lähevad veidi kollaseks) ja väga väga magusad, kannavad hästi ja peavad harva vahet. Neid ma välja ei juuriks. Aiaga on muidugi nii, et pole lihtsalt raha, et see traadi sisse panna. Viimastel päevadel mõtlen, millise heki võiks sinna istutada ja kui palju see peenrast ära võtab. Ilmselt mitte vähe. Hekk oleks siis pigem sümboolne piire kui aed. Võimalik, et maksaks veel rohkem. Heki puhul mõtlen aian rohkem Hollandi peale, nende madalad hekid olid ilusad. (Ma ei saa valgust ka kinni panna)
Päike liigub nii, et alustab pidil vasakust nurgast, s.t. tõuseb idast. Nii on mu aed ida-lõuna suunal?

 See nurk on nüüdseks tegelikult korrastatum, pink värvitud ja lõkkease korralikum tehtud. Kasealuse peenra likvideerisin, sest esiteks ei jõudnud ma koeraga võidu lilli ümber panna ja teiseks olin terrassile liiga lähedal ja kui igale poole mingi peenar tekitada, siis on ka kole. Nii et see peaks tänavu kinni kasvama.

 Kuna mul on plaanis pikendada aiaäärset istutusala, siis tekkiski küsimus, et kas pildil nähaolev peenar on vajalik või peaks selle ära likvideerima. Loodud sai see omal ajal kahel põhjusel: esiteks kasvas seal päevaliilia ja tal elati seljas küll auto küll muuga ja teiseks perenaine tahtis, et muruala oleks kuidagi piiratud just ülalnimetet põhjusel. Siis nägin aiaajakirjas sümpaatset kivipeenart ja tekitasingi endale ka.  Tingimused vastavad varjupeenrale, nii et seal on taimed, kes saavad varjus hakkama. Pluss muidugi jälle ploomivõsud.

Kui siin seisad, siis näed sellist pilti nagu allpool avaneb

See on muruplats ja paremal on sõstrad, vaarikad, naadid, jms kraam ja selle kavatsen sel suvel ära klaarida. Kolm puud(vasakul) on: hapude vissidega õunapuu ja kaks igivana ploomi. Nagu juba kirjutasin, käisid tänavu  elektriliini mehed ja pügasid neid koledasti. Võib olla on nüüd peenras valgust rohkem. Teisel pool maja on sama suur krundi osa, aga see on kaetud garaažide ja autodega ja veel on seal pesunöörid ja üks nurgake, mille saaks ilusaks teha, aga seda pole ma ette võtnud ja nii on see tegemata.

Kui aia äärtpidi edasi minna saaks päevaliiliad ühte kohta panna, neid on siis umbes viis sorti. Ma ei tea, milline kasvukeskkond seal on, sest muld on väga erinev. Küll on sinna viimased viis aastat kompostilaadset kraami lisatud. Puutuhka rohkem kui vaja oleks. Mul on kavas seda pinnast mõõdukalt tõsta.

Küsimus suurele ringile: palju maksab koorem mulda ja kus Tartus seda osta saaks. Soovitage palun!
Kas sellel on üldse mõtet?  Milline on hea muld ostmiseks. Kas ma peaksin kasutama turvast ka?

ette tänades
igavesti teie
veel mitte päris ärkvel kiskjasiil alias tsiil :)


reede, 8. aprill 2011

aprill 8

Tegin tiiru õues ja meel läks kohe rõõmsamaks. Sügisel sokutasin püsikute alla tulbisibulaid ja neil juba otsad väljas! Ma ei teinud eraldi tulbipeenart, sest  kui nad ära õitsevad, siis peab ju lehtede koolemist kaua ootama ja nii on terve peenar silmale valus. Kui ma nad varem ära kakun, siis on jälle süümekad. Nii valisingi priskema lehega püsikud, et kataks kasvuga kinni. Näeb siis, mis saab.
Suur üllatus on see, et õuehekk on juba sirge tagasi, lume all oli ta nii pikali kui pikali. Ainult suur ümarakspöetud ebajasmiin on endiselt loodist väljas, eks ta oli suurem ka.

Mulle meeldivad väga kerajad okaspuud, aga ma pole neid oma aeda toonud, ei usu, et viitsiksin neid varakevadel päikese eest katta. Samas oleksid nad silmarõõmuks ja vormiks küll. Siinkohal meenub mulle, et lugesin suurest talvekahjust, mis Tartu puukooli tabas. Sellest on tõepoolest kahju, eelmisel kevadel ostsin sealt päris mitu põõsast. 

Mõneti murelik olen ka, sest selget plaani ikka veel pole,  kuhu veesilm panna. Üks peaaegu koht on olemas, madalam ja savisem ja vesisem ja mitte päris puu all ja mitte päris lagedal. Ma pean arvestama sellega, et tiiki linnas ei kaeva (haa, selleks on luba vaja) ja majas on lapsi, kelle jaoks juba vihmaveetünn on tõsine magnet...
Üks vahvamaid veevärke, mida olen näinud, oli Kõrvekülas, kus pererahvas oli vihmavee tee ehitanud nii, et see lõppes armsa veesilmana.  Ma tahan seda veelkord vaatama minna, aga seda ma rakendada ei saa, sest maja jääb selleks liiga kaugele.  Mingi pumbavärk ei ole ka nagu minu rida.  Üks väike auk saab see olema. (ohkab)

Peaksin tellima turvast või/ja mulda  ning võtma üles risurea. (see on isegi tore). Ka vajaksid meie maja lapsed kiike, kusagilt peaks mõned postid hankima, sest puu otsa seda ei pane või panen? Uut kompostikasti on vaja, sest eelmise aasta kraam peab nüüd laagerdama ja see kastisüsteem meeldib mulle. (varestele ka,, seni kuni kaane peale panin). Viinamarjale ja kuslapuule peaks korralikud võrestikud ehitama, vanad on viltu ja katki ja koledad. Kuslapuu võrestik tahab nuputamist, sest see asub naabrite kauni raudaia juures ja ma ei saa sinna ju miskit koledust kontrastiks panna. Võib olla peaks kuslapuu sealt üldse ära tooma. Samas on see koht, kus talvekülm ei näpista ja seal on neid kahte sorti, millest üks õitseb augustis ja lõhnab samahästi kui see, mis mais õitseb. 

Tunne on selline, et jookseks kohe mitmes suunas, aga maa on veel väga märg ja mõni lumelaik on ka alles.
Uskumatu on see, et lumi sulas nädalaga! Viimane aeg on külastada sõpru, sest kui hooaeg algab, siis ei vea miski vägi mind sealt aiast välja. Oh, see on nii tore. Kevad, kevad.

neljapäev, 7. aprill 2011

aprill 7

Viimase tunni jooksul on tuul tõusma hakanud. Rabeleb õuanpuu latvades ja kolistab katusel.
Terve päev on sadanud, mitte just padukat, lihtsalt hajeli vett.
Aed on peaaegu täielikult välja sulanud. Põõsaid mul ju peaaegu pole, nii et ei paista väga midagi veel.
Veesilma jaoks tundub koht käes olevat, aga ma pole veel kindel.
Torm vist ikka tulemata ei jää.

teisipäev, 5. aprill 2011

aprill viis.sulab, sulab

Nüüd läheb lumi juba kiiresti. See on tegelikult üllatav, näikse nagu maa sisse minevat, aga see tundub väheusutav. Aia kohal on lumi laiguti kadunud ja kui ilm püsib, siis on nädalavahetuseks plats puhas või siis pigem porine. Tulbid on paari päevaga otsad välja pistnud ja kuuriuks, oh mis tore, lõpuks lahti sulanud.
Linn on kaetud liivakihiga ja kohati seda isegi koristatakse. Minu töökoha akende all kasvanud sirelid on katuselumega armetult ära rapsitud. Aga tänavad on täis rõõmsavärvilisi tudengeid ja muid ilusaid inimesi.
Päikest on paistnud kaks päeva ja kõik on rõõmsamad.
Aias paistab, et kõige rohkem on lume alla jäänud maranad.  Kopsurohu pungad juba paistavad.
Muidu on ikka selline veider tunne nagu oleks veel märts. Linde saabub, aga ma olen nii tööl kui tööl ja kodus jäävad nad märkamata. Naabrimees rivistas mõned majad :) Ainukese vana linnumaja on hõivanud varblased. Ühega neist vahtisin pühapäeval pikalt tõtt. Ma olen pisut lühinägelik, aga minu meelest pungitas ta silmi küll :)

Uuselamud. Meister: Paul

laupäev, 2. aprill 2011

aprill kaks. kolepildid kevadest.

Hommik algas uduselt. Mul oli kohustustest vaba päev, kohvetasin ja lugesin jutukat kella kümneni välja. Läksin õue ja päike tuli ka. Pidin tuppa tagasi minema ja riideid vähendama, päris palavaks läks. Vaatasin õues ringi, et kus ma täna mõnuga tühja panen.Tegevusväli oli ahtake, ei inspireerinud väga :)
Eelmisel suvel tehti õues kaevutõid ja selle käigus keerati pinnas tagurpidi: lubage esitleda: meie savidroom

oivalin pink ja muidu ülihea koht päikessse vahtida, alles sulas lume alt välja

2 ühe hoobiga, pesu kuiv ja pori taustal eriti puhas
Tagapool on siis need hanged, mis on muutunud jääkänkraks. Kõik, mis jääb savist teisele poole on täna veel jää ning lumi. Tore, et mul autot pole, see peaks muidu mingit sorti mudahõljuk olema. Kuna me asume just linnaosa äärekese peal, valgub osa teiste kruntide veest meie õuest läbi. Nt läbi puukuuri. Kui sellised talved jätkuvad, siis võib olla peaks kaaluma kuurid vaiadele ehitada. Kus siis oleks kuuris ventilatsioon! Pesunööride aluse hoidsin terve talve läbitavana, see asub vallide taga. Teisel pool maja aga elab kevad :D

See kaar on sama rada, mida mööda meie oma puid tuppa tarime, kevad elab allamäge teadagi :) Otsad, mida pidasin tulpideks, on hoopis krookused. Sügisel torkasin sinna mõned, et kevadel oleks rõõmu.
vihmaveetünn

tünnipesa taimed

Nad on elus! Nii toree

Vahepeal mängisin veega, uuristasin jää sisse mõned kraavikesed ja vehkisin luuaga vett pühkida (mõnus ja mõttetu) .Pidasime Pauliga plaani, et lõikaks homme õunapuid ja vanu ploome. Nimelt käisid meil elektriliini mehed ja nudisd neid puid, mis õhuliinidesse kasvanud olid. Pilt oli kole, püüame korrigeerida. Ma kardan kõrgust s.t. tegelikult mitte kõrgust, vaid kõrgelt alla vaadata.  Lubasin siiski, et olen valmis ise ka redeli otsa ronima. Otsustasime ka , et võtame jasmiini seekord maani maha, on teine päris maotu ja räsitud. Viinamarjadele on korralikku võret vaja ja siis on neil valgust ka rohkem. Tore oli lõpuks päris plaane teha, kevad käes ja naabrimees ka õues liikumas. Kindel märk! Lõpuks läksin tuppa ja hakkasin asjalikuks. Külvasin salatikraami aknalaua aia tarbeks.
Postituse lõppu panen mõned pildid veest P.S. Täna mõtlesin, et kui kõigil on sellist ilma, siis on rõõmsameelseid tühjapanejaid teisigi. Tore ju.



õppind mehed, väärt riistad. blogger pani pildi ka pikali.