teisipäev, 15. märts 2011

tagasi kodus ja uues kevades

Mis võiks olla parem kahest kevadest aastas? Kaks suve? Ei vist. Peale pikka talve on kevad kõige olulisem.
Tulin eile Hollandist ja päike paistis nii soojalt nagu oleks kevade kaasa toonud. Reisida on hea, aga koju jõuda on veel parem :) (Teadagi, tahaks oma kruusi ja kohvi, voodit  jne)

Juba eelmisel aastal oli unistus käia ära Amsterdamis, sest mu laps oli selle maa väga põnevaks rääkinud. Tänavu oli mitu õnnelikku kokkusattumust, sh hakkaja naabritüdruk. nii ostsime veebruaris piletid odavlennule ja ...


Lendasime Riiast ning maandusime Brüsseli tuulises kevades.


Sellest tuleb üks (või mitu ) pikk postitus, mis oma olemuselt ehk ei peakski selles blogis olema, aga minu blogi, vaba voli. :) Nende seitsme päeva kinnituseks ja teistele soovituseks. 


6 kommentaari:

  1. Oma kruus, olulisim asi maapeal:)

    VastaKustuta
  2. naljakas jah :) kodu pisiasjad, väikesed ja soojad

    VastaKustuta
  3. Naljakas on see, et mul ei ole elus tekkinud reisides koduigatsust. Tunnen vahel küll hirmsat puudust oma penidest. Aga lihtsalt kodu peale ei mõtle kohe üldse.
    Teine asi on olnud näiteks haiglas viibides, seal ma igatsen kohutavalt kodu järele.

    VastaKustuta
  4. naljakas on lennukist näha,kui hõre on eesti (ja läti) asustus võrreldes lääne-euroopaga.

    VastaKustuta
  5. Üks mu võõrustajatest, Manja, märkis mitmeid kordi vestluses, et teil seal Eestis on maad volilt käes. neil on iga lapike hingehinnaga ja kasutatakse kõrgustesse välja :)

    Lennukiaknast oli tõesti selline vaade, et kõik nagu geomeetriline lapitekk ja nii vähe metsa. Me oleme püstirikkad:)

    VastaKustuta
  6. See viimane väide on sulatõsi, kui me oleme võtnud vastu kaugemaid külalisi, on nad alati öelnud, et te vist ei oska ise arvatagi kui rikkad te olete:)
    Sakslased silitasid saunaruumi puitseinu ja arvasid, et neil võib sääraseid asju kohata vaid multimiljonäride juures, hollandlaste koduõued mahuvad meie peopesale ja seal on inimesed üliõnnelikud kui neil on maad rohkem kui 20m2 ja belglased peaaegu suudlesid käpuli maas meie üht kõige kohutavamat aianuhtlust-maksasamblikku. See olevat nende meelest ülipuhta pinnase tunnus. Õues lindusid nähes (keda me enam ei märkagi) tõusevad soliidsete inimeste kilked taevani. Kui me neid kõiki oleme siin ringi sõidutanud, siis algul paluvad nad metsa nähes pea iga puu juures peatuda, ja ühed putukahullud lipsustatud vanamehed hüplesid päev otsa liblikavõrkudega, püüdsid ja pildistasid kiile. Ma pidin auto juures neid oodates ära nõrkema:)

    VastaKustuta