pühapäev, 20. märts 2011

kevadekuulutaja

Aspar Sprengeri Pilt  seemnemaailm.ee
Reedel, enne tööpäeva lõppu avastasin, et minu seljatagune asparaagus on tekitanud uue võrse. Aasta tagasi kolisin uude ruumi ja tõin ta  akna alla kasvama. Siin on palju valgust. Terve talve ta magab, vahel tekitab üksiku õie. Kui korralikult kasta, siis lehti ei poeta. Kui aga valgus jõuab märtsi, siis algab jõuline uuenemine. Need võrsed on alguses nagu väikesed sõjakad täägid. Turritavad igale poole ja siis muutuvad äkki nädalaga udusuliselt helerohelisteks lehtedeks.  Juulis õitseb ta nii kaunilt nagu pruudiloor.
Tema kevadvõrsed on esimene märk, et nüüd võib külvama hakata, valgust jätkub.

Tegelikult on nii, et ega ma ennast eriliseks rohenäpuks ei pea ja kui toataim mu hoole all kasvama hakkab või lausa õitsema, siis olen ma selle üle väga õnnelik. See on nagu kingitus.

Vaatasin Muhediku kevadvõrdluste peale oma eelmise aasta postitusi. Jääpõrutaja tuli alles märtsi lõpus.
Eile, enne lumesadu nägin söögimajas leevikest. Küllap ta teadis, et hakkab sadama ja tahtis enne kõhu korralikult täis saada :)

Õu on korraga jääs ja porine. Keldriukse ees on lomp, kuuriuks on lootusetult kinni külmunud. Sealt mahub nühkides läbi. Õue lumehunnikud oleme katnud tuhaga jms musta kraamiga, et päike paremini sulataks. Kinnitambitud jääkiht on üsna paks.  Märts on sellegi poolest ilus kuu. Päeval sulatab, öösel külmetab, all-linna tänavad on kohati lumevabad, meil siin üleval pool on vahelduv jääväli. Päeval saab juba maja seina ääres pingil istuda ja ilma nautida. See on mõnus.

eparator" style="clear: both; text-align: center;">



1 kommentaar:

  1. Ilusat kevade algust!
    Linna jõuab ta alati hulga varem kui meile:)

    VastaKustuta