pühapäev, 27. märts 2011

Chasing spring 3. Tunnid Utrechtis

Wagenigenist sõitsime rongiga Utrechti. Raudtee äärde jäi mitmeid farme ja mõtlesin Eesti peale, teekonnale Tartust Pärnusse ja kui erinev see on. Raudteejaamas oli kaks suurt parkimisplatsi pilgeni rattaid täis. Tavaline on see, et ratas jäetakse parklasse ja sõidetakse rongiga tööle, õhtul koju jälle rattaga. Ma pildistasin rattaid ühe tagasihoidliku nurga pealt.

Selline Holland, isegi perroon oli haljastatud :)
Utrecht tundus peale Wagenigenit suur ja kuidagi võõram. See oli mõnus, et otse raudteejaamast tulles leiadki end vanalinnast, mis on rahvarohke ja õnneks mitte väga suur. Kanalid ja  tänavad. Selle linna jaoks oli meil mõned tunnid, sest õhtuks oodati meid juba Groningeni. Kaotasin Carola ja Maxi ja ekslesin mõned paanilised minutid,

kuni otsustasin meie lähtepunkti tagasi minna. Katedraal oli võimas.




Time is reading time
Kanalid olid pisut erinevad. Mõnes neist olid ka paadimajad ankurdatud, aga varakevadel nägid nad kõike muud kui armsad või mugavad välja, aga ühetegi neist ma seestpoolt ei näinud. mine sa tea, võib olla vastupidi, vägagi õdusad ja mõnusad.


Oli muidki asju, mida ma Hollandis ei näinud ega ka proovinud. Kanepit ja sellist kraami pole ma elus proovinud ja ei kavatse ka. Ühest mürgist piisab täiesti, niktoonisõltlane ma juba olen, milleks lisada :) Pealegi on suurem osa elust selge peaga märksa nauditavam.  Pilves kodanikke me eriti ei kohanud ja ega ma ei jagaks ära ka.
Mulle anti aga proovida mehhiko ? pirukat? mis oli nii vürtsine, et samahästi oleksin võinud tuld neelata. Peale esimest suutäit kadus igasugune maitse, kõik oli lihtsalt üks põlev suutäis. Kes esimest korda jalapenjo pipart haukab, see saab aru, millest ma räägin :)

Ilm oli päikeseküllane, aga tavapäraselt tuuline. Kui ma elaksin Hollandis, siis ma eelistaksin lühikesi juukseid, sest pikem kraam läheb lootusetult tuule nahka ja mulle kaasasündinud krussid moodustavad midagi viltuse hakipesa sarnast. (kellel omad lokid, need teavad, millest ma räägin, kõrvalseisjatele on see nagunii nagu üks hakipesa kogu aeg).
Õhtuks jõudsime Groningeni, mis võttis meid vastu muidugi tuulega :) Ega neil seal suurt metsa ju polegi, mis seal ikka imestada :)

2 kommentaari:

  1. Kuigi lund seal pole ja ka rohelist paistab kenasti, päriskevadeni Sa seal siiski vist ei jõudnud:)
    Aga tsillitoitude tulisust mahendab piim, vesi ja muud joogid teevad asja hullemaks

    VastaKustuta
  2. Ohh, mis põnev pereratas viimasel pildil on!
    No põnevad on muidugi teised pildid ja muljed ka.

    VastaKustuta