pühapäev, 27. märts 2011

Chasing spring 3. Tunnid Utrechtis

Wagenigenist sõitsime rongiga Utrechti. Raudtee äärde jäi mitmeid farme ja mõtlesin Eesti peale, teekonnale Tartust Pärnusse ja kui erinev see on. Raudteejaamas oli kaks suurt parkimisplatsi pilgeni rattaid täis. Tavaline on see, et ratas jäetakse parklasse ja sõidetakse rongiga tööle, õhtul koju jälle rattaga. Ma pildistasin rattaid ühe tagasihoidliku nurga pealt.

Selline Holland, isegi perroon oli haljastatud :)
Utrecht tundus peale Wagenigenit suur ja kuidagi võõram. See oli mõnus, et otse raudteejaamast tulles leiadki end vanalinnast, mis on rahvarohke ja õnneks mitte väga suur. Kanalid ja  tänavad. Selle linna jaoks oli meil mõned tunnid, sest õhtuks oodati meid juba Groningeni. Kaotasin Carola ja Maxi ja ekslesin mõned paanilised minutid,

kuni otsustasin meie lähtepunkti tagasi minna. Katedraal oli võimas.




Time is reading time
Kanalid olid pisut erinevad. Mõnes neist olid ka paadimajad ankurdatud, aga varakevadel nägid nad kõike muud kui armsad või mugavad välja, aga ühetegi neist ma seestpoolt ei näinud. mine sa tea, võib olla vastupidi, vägagi õdusad ja mõnusad.


Oli muidki asju, mida ma Hollandis ei näinud ega ka proovinud. Kanepit ja sellist kraami pole ma elus proovinud ja ei kavatse ka. Ühest mürgist piisab täiesti, niktoonisõltlane ma juba olen, milleks lisada :) Pealegi on suurem osa elust selge peaga märksa nauditavam.  Pilves kodanikke me eriti ei kohanud ja ega ma ei jagaks ära ka.
Mulle anti aga proovida mehhiko ? pirukat? mis oli nii vürtsine, et samahästi oleksin võinud tuld neelata. Peale esimest suutäit kadus igasugune maitse, kõik oli lihtsalt üks põlev suutäis. Kes esimest korda jalapenjo pipart haukab, see saab aru, millest ma räägin :)

Ilm oli päikeseküllane, aga tavapäraselt tuuline. Kui ma elaksin Hollandis, siis ma eelistaksin lühikesi juukseid, sest pikem kraam läheb lootusetult tuule nahka ja mulle kaasasündinud krussid moodustavad midagi viltuse hakipesa sarnast. (kellel omad lokid, need teavad, millest ma räägin, kõrvalseisjatele on see nagunii nagu üks hakipesa kogu aeg).
Õhtuks jõudsime Groningeni, mis võttis meid vastu muidugi tuulega :) Ega neil seal suurt metsa ju polegi, mis seal ikka imestada :)

laupäev, 26. märts 2011

Kae karusmarja!

Kolmandat päeva on ilm marutanud. Sellist lumesaju ja päikese vaheldumist ei tule esimese hooga meelde. Ent  kui sajab, siis tundub alati, et on juba kaua sadanud. Erandiks on ehk põuased päevad.  Mu kodu on teisel korrusel ja siia kostab tuul selgemalt kui õues majanurga tagant väljudes.
Märtsilumi pole mind masendanud, sest see sulab niikui nii. Huvitav on see, et vaatamata sajuhoogudele kuivas õues pesu ära. (Tuleb muidugi silma peal hoida, et see teise linnajakku ei lendaks).
Mõnes kohas on hanged sootuks sulanud, nii et aktiniidia-alune on klaar. Kui homme on päikest, siis sokutan sinna midagi idanema.
Karusmarjast. Maja seina äärde sigines umbes kolma aastat tagasi karusmarjapõõsas. Küllap ta seemnest kasvama läks. Lasin tal seal olla Pauli rõõmuks. Koht ilmselt kõige parem polnud, korjas endale jahukaste peale.
Lõikasin siis sügisel üsna maha, et kuslapuu saaks oma oksaruumi tagasi. Täna tulen mina tuppa ja vaatan, et lume seest paistab midagi rohelist. Karusmari oli kolm lehte kasvatanud! Kui homme päikest on, teen temast pilti ka. Ennast pole ollagi, aga muudkui kasvab. Ütle siis, et kevadet pole :D

27.märts 2011 karusmari

reede, 25. märts 2011

Chasing Spring 2.1. Wagenigeni aiad. Arboretum Belmonte

Wagenigeni teisel päeval otsustasime pikema retke ette võtta ja käia ära Wagenigeni Ülikooli Botaanikaaias Belmonte arboretumis. Nimi Belmonte peaks tähendama ilusat mäge ja tõepoolest vaatamata varakevadistele ilmadele, oli see koht kõigiti oma nime väärt. Teel sinna klõpsisime vasakule ja paremale, tegemist oli äärelinnaga ja nagu hiljem selgus ka, jõukama linnaosaga. Märkasin esimest korda oma rännakul rookatusega maju.(linnas!) Hiljem Groningenis oli see juba tavapärasem. Manja, meie võõrustaja ütles, et selliste majade kindlustus on väga kallis. Mõistagi miks.

Selliseid geomeetrilisi hekiaedu kohtasime palju. Oma aeda ma midagi sellist ei ihalda, aga vaatepildina oli see tõepoolest ilus. Madalad hekid, suured aknad, avatus ja turvalisus (?) 


See oli üks aed, mille Carola käskis pildile võtta, et vot sellise veekogu teedki oma aeda. :D Vaevalt küll, aga vahva oli see küll, eriti see minilehm all vasakul nurgas.
Wagenigeni Ülikooli botaanikaaiad loodi umbes sajand tagasi. Need paiknevad u 24 hektaril. Aiad on avatud päikesetõusust loojanguni, külastamine on tasuta. Siin kasvab Hollandi suurim rododendronite kollektsioon ja rohkem kui 250 õitsevat (jäin tõlkega hätta) metsikut õunapuud? crabapple trees (Malus)
Kohapeal on ka väike muuseum, mis tutvustab botaanikaaeda.

Kui me olime lõpuks kohale jõudnud, siis meie suureks rõõmuks leidsime endale teejuhid. Küsimusele: Are you speaking English? Saime käbedalt vastuseks: Are you speaking Dutch? :D Me uurisime, et milliseid aedu võiks veel vaatama minna ja kus need asuvad. De Dreijen, mis kuulub samuti ülikooli botaanikaaedade hulka on hetkel ümbertegemisel ja meie teejuht oli selles küsimuses üsna otsekohene ning pisut kuri, ta ütles, et alpiaed on hukas ja viskas nalja, et ega meil talle tööd pakkuda pole.  Siis soovitas ta meil külastada alpiaeda Utrechtis, see olevat konkurentsitult kauneim. (sinna aeda me kahjuks siiski ei jõudnud).
Rododendronite kollektsioon oli tõepoolest suur ja õitsesid neist teadagi vaid üksikud. Võis endale ette kujutada kui ilus see kõik maikuus on. Siis ma oleksin ilmselt ennast lihtsalt kõhuli visanud ja keeldunud lahkumast :)

Fagus orientalis Lipsky, Z0 Europa, W.Azie Fagaceae
Belmonte piltidele kirjutasin kogu info kohusetundlikult üles, sest põõsastest ja puudest ei tea ma suurt midagi.  See puu poleks ka panoraamvõttega pildile mahtunud. Ta oligi lihtsalt hiigelsuur.



Hamamelis x intermedia Àrnold Promise`Hamamelidaceae


Viburnum x bodnantense `Charles Lamont`Caprifoliaceae

Parasjagu oli käimas istutustöö

 Pieris japonica oli taim, mida kohtasin mitmes linnas ja ta tundus selle varakevade hitt olevat. Nägin  müügil erinevaid sorte. Siin aias:

Pieris japonica. Ericaeceae



Rododendronite nimed on jäänud pildistamata. Mea culpa.


Reini jõgi. Zuumitud vaade luhale. Lumerikka talve järel on jõeluht üleujutatud. Nüüdseks oli suurvesi taandunud



See, mis mulle reiside juures meeldib, on ootamatud vahvad kohtumised, kogemus, et inimesed (ja nende koerad) on oma põhiolemuselt sõbralikud. Ilm kiskus aina pöörasemaks ja meie rühkisime aina kõrgemale. Kohtasime oma teekonnal härrasmeest, kes oli tulnud oma kolme koeraga jalutama. Seni, kuni meie rääkisime Hollandist ja Eestist ja hunnitust vaatest, kaevusid koerad maasse :)
Tagasiteel saime vihma ja tuult kohe mitme päeva eest :)

Sõnaga, kui satute Wagenigenisse, külastage botaanikaaeda, see on kulutatud aega väärt.




pühapäev, 20. märts 2011

kevadekuulutaja

Aspar Sprengeri Pilt  seemnemaailm.ee
Reedel, enne tööpäeva lõppu avastasin, et minu seljatagune asparaagus on tekitanud uue võrse. Aasta tagasi kolisin uude ruumi ja tõin ta  akna alla kasvama. Siin on palju valgust. Terve talve ta magab, vahel tekitab üksiku õie. Kui korralikult kasta, siis lehti ei poeta. Kui aga valgus jõuab märtsi, siis algab jõuline uuenemine. Need võrsed on alguses nagu väikesed sõjakad täägid. Turritavad igale poole ja siis muutuvad äkki nädalaga udusuliselt helerohelisteks lehtedeks.  Juulis õitseb ta nii kaunilt nagu pruudiloor.
Tema kevadvõrsed on esimene märk, et nüüd võib külvama hakata, valgust jätkub.

Tegelikult on nii, et ega ma ennast eriliseks rohenäpuks ei pea ja kui toataim mu hoole all kasvama hakkab või lausa õitsema, siis olen ma selle üle väga õnnelik. See on nagu kingitus.

Vaatasin Muhediku kevadvõrdluste peale oma eelmise aasta postitusi. Jääpõrutaja tuli alles märtsi lõpus.
Eile, enne lumesadu nägin söögimajas leevikest. Küllap ta teadis, et hakkab sadama ja tahtis enne kõhu korralikult täis saada :)

Õu on korraga jääs ja porine. Keldriukse ees on lomp, kuuriuks on lootusetult kinni külmunud. Sealt mahub nühkides läbi. Õue lumehunnikud oleme katnud tuhaga jms musta kraamiga, et päike paremini sulataks. Kinnitambitud jääkiht on üsna paks.  Märts on sellegi poolest ilus kuu. Päeval sulatab, öösel külmetab, all-linna tänavad on kohati lumevabad, meil siin üleval pool on vahelduv jääväli. Päeval saab juba maja seina ääres pingil istuda ja ilma nautida. See on mõnus.

eparator" style="clear: both; text-align: center;">



laupäev, 19. märts 2011

Chasing Spring 2. Wagenigeni aiad.

Wagenigen on armas, väike,ohtrate aedade ja põnevate majadega linnake. Meil oli siin öömaja kaheks päevaks. Ilm oli tuuline ja pilvine. Siin sain ka oma esimese hoovihma. Mul oli pallju aega jalutamiseks ja üks päev ka rattasõiduks. Käisime kohalikul turul, mis toimis 2 päeva nädalas. Ostsime kotitäie mangosid kahe euro eest ja prassisime korralikult puuviljadega. Viimasel õhtul käisime väljas ja proovisime u 6 sorti õllesid :) (Ma ei joo muide õlut, aga proovida ikka võib).  Kõrtsud olid nagu korralikus väikelinnas olema peab, kohe kiriku kõrval :D Jõudsin läbi astuda kohalikust raamatukogust ja vaatamata minu protestidele osalesin ka pilatese-jooga trennis :) Magasin hästi ja jätkus aega ka raamatu jaoks. uskumatu :)



vt paremal pool puuderivi
 "Vanade" majade uksed olid väikesed ja kitsad. Viskasime nalja, et sellepärast nii palju rattaga sõidetaksegi, et mahuks ustest käima :). Tegelik põhjus on ammune ja proosaline - maa on kallis ja asustus tihe, nii tuleb ruum kogu kõrguses ära kasutada. Seda põhimõtet järgitakse ka haljastuses.


Sellisel moel pügatud puid nägin päris palju Wagenigenis ja hiljem Groningenis. Puid toetakse ja kujundatakse nii, et kõrvutiasetsevad oksad kasvavad lõpuks kokku ja moodustavad seina.

Selles majas elas hobune :) Tegelikult olin päris pahviks löödud. Kõnnid mööda linnatänavat ja vasakule jääb õu ja hobune. Hobune vaatas mind ka umbes sellise näoga, et seisan mina siin ja mingi tüüp kõnnib mööda... Üks osa õuest oli kaetud hobusesõnnikuga. Normaalne. 



Otsisin vahvaid pisiasju ja püüdsin näha ka suuremat pilti. Kevad Hollandis õpetas nägema seda kui palju võimalusi on väikeses aias ja kui tähtis on kasutada põõsaid ja puid kui aed tuleb talvest ja õisi veel pole. Muhedik kirjutas sellest tegelikult sügisel juba :)

 Rattaretkel oli udused ilmaolud. Mõneti meenutas see mulle Tartu mnt kui Tartu poolt Viljandisse sisse sõita, ainult see tänav oli hiiglapikk ja teiselt poolt avanes vaade jõeluhale. Jõgi, mis Saksamaale jõudes kannab Reini nime. Ja hobused, lehmad, lambad, kohe linna taga.


 Kui seda müüri lähemalt vaadata, siis on näha, kuidas on kasutatud vanu katusekive.


 See mees seal maja juures on punutud. Veel oli näha punutud luiki, aga see pilt sai liiga udune.