pühapäev, 25. detsember 2011

Tänupühad Tsiili moodi

 See on õigupoolest üks lihtne püha. Istud korraks maha ja mõtled kõige selle peale, mille eest on põhjust tänulik olla. Ma ei tea kuidas teie, aga mina niipea siit püsti ei saa, sest seda on nii palju. Mul on olnud imeline aasta.



Täna paistis päike aknast sisse ja vaatasin, kus ta pikemalt peatub. Kõik on ju nii uus. Tulin õuest, kus linnud harjuvad minu kohalolekuga.

Siin on see aasta esitet nagu kõik mu postitused, pisut segaselt, vaheldumisi suurte ja/või väikeste tähtede ning hüüatustega :)

Kõik algas jaanuaris, juba veebruaris andis Muhedik hea idee - veesilm aeda, hakkasin selle peale kärsitult kevadet ootama.Vahepeal saagisin kuuriust lühemaks. Talv oli teadagi lumekarm. Lehtpõõsad elasid talve üle ja varasuvise kuivatamise ka. Tekitasin paekivist käigurajad ja aed sai päris armsa näo. (Kallistan Carolat!) Käisime märtsikuises Hollandis. Aprillis meisterdas naabrimees Paul  uued linnumajad, Carola viis need puude otsa. Kuldnokad kolisid hilinemisega, aga neile sobis. Ma olin tol päeval juhuslikult õues, kui nad omavahel maju jagasid.

Tegin esimese pookimiskatse, mis läks aia taha.

Mais käisin Sigulda lillemessil, mis oli esimene sellelaadne sõit. Birini lossi pargis istusin Armastuse tamme all (see seletab nii mõndagi) ja nautisin päeva. Aias juurisin üles kõik prügi, mis oli aastate jooksul põõsaste alla sattunud, pandud, paigutatud. Veesilm jõudis teatud arenguni, suutsin ikka loodis kaldad viltuseks kahandada ja see ei saanud nii nagu vaja, aga armas on ta mulle ikkagi. (Veesilmaga on seotud ka üks lõbus seik. Nimelt, kui ma olin vee sisse lasknud, taipasin äkki, et olin kiled valepidi pannud. UV-kaitsega kile oli sattunud tavalise musta kile alla. Vähemasti oli veesilma kile kaitstud igasuguse mullast tulevate UV-kiirte eest. (naerab). Üles võtta oli ikka hilja juba. Ärge seda oma aias proovige.) Veesilmaga on seotud ka see tore lugu, kuidas ma Bauoffi ostukampaania võitsin. Purskkaevupumba. Lihtsalt uskumatu.

Tegin Pauli abiga kaks kasti, õunapuu alla (sipelgate maja, eksole) ja ühest sai suur majakast, igale perenaisele oma nurgake. Kasvatasin eduliselt kurki ja tilli ja muid.

Siis kõik need toredad inimesed minu elus! Mu esimene lõpetas kõrgkooli ja järgmine leidis töö ja oma kodu. Kõikse noorem läks maailma. Mina aga käisin esimest korda aiablogijate kokkutulekul Hilise juures ja see oli nii tore päev otsast lõpuni. Sellel suvel nägin ilusaid aedu ja kulutasin raha Arne Kähri ja Sulev Savisaare juures ja Järvseljal ja Tartu Botaanikaaias ja parem kui ma seda loetelu ei jätkaks. Siis veel Võhma Juurikas ja minu kummuti lugu, mis pole üldse nii oluline, aga armas ikkagi. Võhmas Riho Terase aed ja rabaaed, oh...

Ei sõitnud suveks Ära, vaid veetsin mitu toredat päeva ühes vahvas peres ja ilusal maastikul muretu hommikukohviga ja õdusate õhtutega. Õppisin palju olulisi pisiasju, kõik see kulus marjaks ära kui hakkasin maal tiigipeenart ümber tegema. Kui ma seal vaevlesin kuidas teha ja keda kuhu istutada ja muud ei teinudki, sain aru, et seda ma tahangi teha, mis sest et esialgu nii vaevaliselt. Ainus, mis väsitas, oli tähtaeg.

Augustis käisin aiakooli teste tegemas ja tüütasin oma lapsed ja mõned sõbrad närvitsemisega päris ära. Mõned vastused olid ikka väga mööda. (ph ja riitsinus. Kes teab, see naerab.)
Kõige uskumatum oli ikkagi sügis. Oma kodu ja see sügissoe, mis laskis mul kütta, tuulutada, remontida ja kolida ja koolis käia. Kõik need armsad sõbrad ja lapsed ja nende sõbrad, kes mind aitasid ja minuga koos rõõmustasid.

Ma ei teagi, kuidas seda kirjeldada. Seda tunnet. See pole ka soovideta olek, sest ma jagaks seda kõigiga :) , aga päris hästi ei oska ka. Soovid on. Et oleks päikest ja sadu, tuult ja udu ja lastel kõik hästi
ja sõpradel
ja neil, kes kodust kaugel
ja neil, kes on kodus, aga hing kaugel.

Üks väike asi veel nende jaoks, kes otsivad oma Kodu või oma Kohta - juhtub imesid. Küllap mina juba tean. No kuulge, sellest on nii palju raamatuid kirjutatud:D

IgavestiTeie





neljapäev, 22. detsember 2011

esmaspäev, 19. detsember 2011

Tuulest viidud. Ilmast.

Üldiselt olen ma ikka normaalkaalus naisterahvas ja tuul mind ikka väga ei liiguta küll, aga tänane ilm ületas küll igasugused normaalpiirid. Seda enam, et lapsepõlvekodus puhus ju kogu aeg, ikkagi mereäärne värk.
Täna oli ikka tükk tegemist, et teel püsida. (puhanguti 14 m/s?, tegelikult ka või?) Üha rohkem mõtlen sellele, miks vanasti teede äärde puid istutati ja lumetõkkeid püstitati. Meie väike Eesti on absoluutselt autokeskne. Nüüdse aja kiiruste puhul takistab see ilmselt nähtavust. Nagu üks mu sõber irooniliselt tähendas, et meil on ju nüüd tehnika.
Kui ma oleksin teisel pool teed pidanud bussi ootama, oleks see mu ilmselt põllule viinud:D
Selline detsember siis. Õu lirtsub juba hoolega  Mingi kallak on siiski maja juurest eemale, tiik on juba üsna vett täis.
Nüüd igatsen juba tõeliselt päikese järele, kuigi sirav ilm tähendaks ilmselt ka juba krõbedamat miinust.

 Lugesin murelikke postitusi liigveest aedades. Vihma sees räheldes, (mul oli selleks kohe mitu võimalust, läksin nimelt kaks korda bussi peale, neist ühel korral olin rahakoti töölaua sahtlisse jätnud :(), mõtlesin, et kas meil on ka kunagi sellist aastat olnud, et kõik neli aastaaega oleksid head. Teisipidi, eks see ilm meid ka ühendab. Hea, et saab end sõprade blogides laadida ja lugeda, kuis neil läheb.
Detsember on ju ka juba lõpukorral, jääbki ainult kolm kuud jama. Küllap see lumigi tuleb, ega tali taeva jää. Thelal oli õigus kui see veekogus oleks lumena tulnud, siis istuksin mina ilmselt lumevangis :D
 ja Tartu linn oleks jälle nagu üks väike käigurada puuriidani ja tagasi. Parem on kui pühadeks tuisku ei antaks, siis saavad kõik kallid koju tulla.

reede, 16. detsember 2011

Olulisele isikule mu elus :)

Palju õnne sünnipäevaks! Laenasin sinu jaoks pisut lund eelmise aasta jaanuarist :) Võta nii palju kui vaja :)

teisipäev, 13. detsember 2011

MUHEDIKULE:D

ARMAS MUHEDIK!
et sul oleks ikka nii palju õnne ja jõudu kui on ühel taimehakatisel kevadisel aal; et sinu sulg jookseks ja klaviatuur laulaks, (talvel, kui on aega), et su hoolealused oleksid ikka priske tervise juures ja Muhedikupapa ka; et sul oleks ikka Plaane ja ohtralt abilisi (vähemalt 3 aednikku või Väga Tubli Abiline?); et su päike tõuseks ikka idast ja loojuks läände, tuues iga päev ühe toreda pisiasja või siis kord nädalas ühe suurema;

Puhtast egoisimist soovin ma, et sa leiaksid ikka uusi põnevaid taimi ja aedu ja aednikke seal sees ja jagaksid neid meiega  :D 


Sünnipäeva tervitustega,
Tsiil :D



laupäev, 10. detsember 2011

Oi aegu ammuseid :D AED 2007

 Täielikku kuuvarjutust täna ilmselt näha ei õnnestu, kuigi midagi paistis korraks tormavate pilvede vahelt. Tuul puhub lõunast ja teeb toad jahedaks. Päris kõvasti puhub muide. Panin ahju kütte. Istun siin ikka veel poolpakitult, aga kuna päev oli töine, siis ei maksa end katki ka rabada. Olen ikka ropult tubli olnud :D

 Otsisin välja oma vanad pildid. Kahjuks pole 2007 aastast oluliselt pilte, aga need, mis on :D See oli veel see aeg, kus ma niitsin vikatiga ja lilli kasvatasin vaarikate, karusmarjade, kreekide ja mustsõstarde vahel. Kuigi nii väga vahet polegi :D Mõnda neist on juba laetud ka, aga kes ikka peale minu seal arhiivis viitsiks kolada.


Pildil on näha pisut minu kännupeenrast. Nimelt oli aias üks eriti hea koht ja et asja visuaalselt parandada (selline kavatsus mul oli) otsisin kokku vanad pakud ja tõstsin pinnase kõrgemale. See on ilmselt maikuine pilt.  Suve lõpuks pidi kännupeenar lokkama. Kännud meeldisid väga sipelgatele, kes tegid sinna kohe oma pesa või kaks. no nii palju ta siiski ei lokanud kui mina lootsin, aga oli huvitav katsetus.
Järgmine pilt on aga aktiniidiast, keda olen sõgedalt armastanud sellest päevast, kui ta mulle kingiti. Sellel pildil on ta (minu aias) aastane. Tänaseks on ta jõudnud juba katuse alla.


Sellel pildil on näha veel kreek, tema kuju  meeldis mulle väga, kaugelt vaadates oli ta kui eksootiline külalisesineja. Suvetorm murdis ta pooleks ja ta kukkus täpselt mu lillede kõrvale, ilma, et oleks ühelegi neist liiga teinud. Terrassi asemel väikese maja juures laiutab minu kompostihunnik. see oli suurem kui pildilt paistab. Metsviinapuud tiritakse igal aastal alla, sellise vormini teda enam kasvada ei lasta.
Järgmisel pildil on pakk veel maja ees, paku veeretamisetalgud on veel toimumata. Veelkord minu oivaline kännupeenar. Küll seda oli tore teha. Asjale andis aga hoopis teise tulemuse aedhortensia, kes muutus aina vormikamaks.

See peenar sai tehtud selleks, et autod murul ei pargiks. Tänavu kevadel võtsin ta üles, et igasuguseid kriipse oleks vähem ja muruala suurem. Nojah, et naabrilastel oleks ka kus kõlkuda.


Seda pilti olen vist ennegi üles laadinud. Muhedik, see on vist see tsiili-inglise-stiil :D Täielik segasummasuvila.

 Ma olen ikka ropult ruumiga priisanud.


Kui aga tahate midagi lopsakat, siis tavaline salat ei vea kunagi alt. Külva või iga kahe nädala tagant :)
Oeh, ma olen lisaks veel miskit üles ka riputanud.

Mulle tundub, et olen pisut arenenud :) Neid pilte on aga südantsoojendav vaadata, sest ükskõik kui väike su aed ka poleks, olgu või peenar või olgu või kauss, see kasvamise rõõm pole millegagi mõõdetav.

kolmapäev, 7. detsember 2011

esmaspäev, 28. november 2011

sibulamängud

Tirooli liivsibul. (Jovibarba arenaria) Ostetud A. Hannusti käest Võhma Juurikalt 2011.
Mul ei õnnestunud teda maha panna ja seetõttu talvitub ta minu töökoha aknalaual. Ma kastan teda ülivähe, et tal ei tekiks kasvuplaane ja radikas on tema auks kinni keeratud. Selles kausis on ta siis juba kuukese või rohkem hakkama saanud. Koos potiga. Poti ümber on liiv, kivid ja igasugu mineraalne- ja libakraam, mis kodus üle jäi. Ikka koguneb ju.  Pott-kausi kuju meeldib mulle hirmsasti ja värv ka.



Kivid on Maria korjatud :)


Ei ole kivide raskus, vaid valguse tõmme




See on ka pisut eksperimentaalne ettevõtmine ja kevadel saab ta kindlasti endale uue koha.  Kui aga väga soojaks läheb, siis viin koju külmematesse oludesse. Ilus ju :)

pühapäev, 27. november 2011

Minu masajas

Väike maja on hea. Tuul hakkas tõusma lõuna paiku. Enne loojangut oli õuepeal päris raske seista. Kuigi ma pole teab mis kärbeskaalus kuju. Mõne õrnema olevuse oleks ilmselt tiigi suunas ära viinud.
Vaatasin krundi peal ringi. Kaks murelapsukest võiks tormi mõistes olla - tamm ja vaher. Tamm püsis hästi, vahtra puhul sõltub ilmselt kui vana ta on.
Maja aga oli vagune, ei kriginaid ega äginaid. Minu tore väike masajas :)
Väga hea, et R kõrvalhooned elektrivabaks tegi, sest traadid sauna suunas tegid korralikku tantsu.

22.00 Tuul lõhub linnamaja katust. Teine korrus, siin on kolin ka suurem. Tundub, et on tublisti hukkemaks läinud.

reede, 25. november 2011

Koolinädal

Koolinädal sai selleks korraks läbi. "Seitsmendat päeva koolis ja juba nii palju teada saanud" :D (väetiseõpetuse tund). Kooli läksin küll veidi loppis olekus, sest uue kodu toimetused on mu veidi liistule tõmmanud, aga kuna botaanika kukkus tunniplaanist välja ... ja lehevihikut ma ei suutnud enam täiendada, siis läks elu edasi õppimise tähe all. Loengud toimuvad meil reeglina kella kaheksast hommikul u kolmveerand kuueni. Mõnel päeval võib minna ka kolmveerand seitsmeni. Vahel väsib ka, aga mõni õpetaja on nii hea, et suudab sulle sellisel tunnil ka nt väetisõpetuse selgeks teha. Selle nädala jooksul mõtlesin mitu korda, et statsidel ikka veab, nad saavad kõike märksa põhjalikumalt. (on muidugi aineid, mille puhul see mind ei kurvasta).
Veendusin veelkord selles, et olen aeglase taibuga kiire õppija :D s.t. vahepeal tahaks võtta selle kiirelt ladustatud loengu ja tõmbuda rahulikult kuhugile nurka asja uurima, nt okaspuud, oeh. Mingi vaist on mul olemas ja seda on lohutav teada, aga puusalt tulistaja ma pole, (või kui olen, siis märki küll ei taba). Sain selgemaks puuviljanduse oksamaterjali ja umbrohtusid tundsin ka päris hästi. See kaugelt õppimine on nagu külaskäik uude aeda - vaade on hingemattev ja esimesel korral näed seda, mida näidata on tahetud, kõik hilisemad kihid ning vaated avanevad läbi aedniku ja sinu oskuse märgata ja küsida.
Taimekaitse oli põnev ja mullaõpetus ka, kuigi see vastupidine värk - liivsavi, saviliiv ajab mind jätkuvalt segadusse, kas ei võinud siis loogilisemalt kokku leppida?
 Nagu korralikule koolijütsile kohane, meeldivad mulle praktikatunnid üle kõige, siis saab proovida. Teedeehitust näiteks. Reet Palusalu aine. Kui hoiaks veeeeel veidi ilma, siis ma sordiks neid tellisehunnikuid ja harjutaks edasi, sest me saime vaid proovida ja need tunnid läksid nagu minutid. See oli ka kõige lühema lõunaga päev, sest enamus tahtis võimalikult kiiresti oma kivide juurde tagasi jõuda :)



Klombitud kividest ehitamine toimub järgmisel koolinädalal.






Minu maakivinurgake enne lõunat
Õppimise koht. Leia pildilt minu vead :)
Siis me külvasime salatit ja istutasime rohtpistikuid ja näppisime kasvuhoone peenmehhaanikat, tegelikult vaatasime pealt. Sain aru, et mulle meeldib loodimine, kuigi see võttis hullult aega ja mul oleks vaja korralikku loodi ja et peaks enne suurt lund külla minema, nt Muhedikele, sest need okaspuud, need okaspuud...
Lõpetuseks eriti hea uudis. Minu küsimusele, et kas uut okaspuude raamatut ka tuleb, vastas õp Vaasa, et on jah tulemas. Selle ma ostaksin :)

Uueks koolinädalaks aga jäi roppumoodi kodutöid.


kolmapäev, 23. november 2011

kõike võib teha, aga kõigest pole kasu :D

Rubriigist - kõigest-pole-kasu: Nii. 
Kui teie aias elab keegi Sõstra-pahklest – Eriophyes ribis,

Ohtlikeim musta sõstra kahjur (harva kahjustab ta ka valget ja punast sõstart) – tugeval kahjustusel saagikadu isegi 100% ja  põõsad jäävad raagu! Nii vastsed kui ka valmikud imevad taimemahla – juba sügisel kahjustatud pungad võrreldes kahjustamata pungadega suuremad ja ümarikud (kahjustamata pungad on piklikud). Ühes pungas kuni 2000 lesta – 1 lest kuni 0,2 mm pikk. Kevadel kahjustatud pungad ei avane või ainult puhkevad – uut võrset või õisi ei tule! Kahjustatud pungad kuivavad suvel ära. Kui oks on “ümaraid” pungi täis, siis võib ta ära kuivada. Pungade paisumise ajal hakkavad emalestad munema. Vastsed imevad taimemahla alates sõstarde õitsemisest kuni 2 kuu jooksul noorte lehtede alumisel küljel, sel ajal levivad nad tuule, putukate, lindude ja inimestega uutele põõsastele ning sisenevad uutesse pungadesse taimemahla imema. Aastas 2-4 lestapõlvkonda. Pahklestad levitavad ka musta sõstra täidisõielisust – mükoplasmahaigust.

siis haigestunud põõsaokste väljalõikamisest pole kasu. Teoreetiliselt võite ka haigestunud pungad ära korjata, kui teil oma ajaga midagi targemat teha pole :), aga pange vaim valmis selleks, et naaberaiast lendab kohale uus salk pahklesti. 

Millest võiks siis kasu olla? Vahetage oma mustsõstra sordid pahklestakindlamate vastu, nt: `Intercontinental`, `Lentjai`, `Pamjat Vavilova` etc

Rubriigist: kõike-võib-teha 
Kui teie kasvuhoones on end sisse seadnud Punane kedriklest Tetranychus urticae
Kahjustavad kurki, tomatit, kõrvitsat, paprikat, roose, maasikaid, elulõnga, daaliaid, flokse, priimulaid, aedkannikest, flamingolille, gerberat, krüsanteemi, lillhernest, nelki, asparit, begooniat, fuksiat, hortensiat, jõulutähte, kaktusi, kummi-viigipuud, luuderohtu, palme jne – võivad parasiteerida 900 taimeliigil! Nii vastsed kui ka valmikud imevad taimemahla lehe alumisel küljel. Lehe ülemisele küljele ilmuvad heledad täpid. Tugeva kahjustuse korral muutuvad lehed “marmorjaks” (lehtedel palju kokkuliitunud valkjaid täppe) ja lehe alumisel küljel on näha valget ämblikuvõrku meenutavat kirmet – taimed kolletuvad ja kuivavad. Valmikud 0,3-0,5 mm pikad, kevadel ja sügisel punakad, suvel rohekaskollased. Nii munad kui ka vastsed algul värvitud, hiljem rohekaskollased. Talvituvad valmikuna kogumikes kasvuhoone pragudes, prahi või taimejäänuste all. Kevadel munetakse munad ühekaupa lehtede alumisele küljele. Mune ühel kedriklestal 100, ideaaltingimustes kuni 200. ühe põlvkonna areng kestab 2-3 nädalat. NB! Suure õhuniiskuse korral (üle 80%) punase kedriklesta areng pidurdub!

Siis võiks kaaluda  röövlesta (Phytoseiulus persimilis) tellimist. Saadetisega tuleb kiirelt toimetada, kui olete kätte saanud, siis tuleks kohe ka taimede peale laiali puistata. Röövlest on punase kedriklesta kahjur ja meie ilmastikutingimustes ta ei talvitu. 

Muidugi ei teeks ka paha lugeda targemate inimeste juttu, nt Aialehes vastab küsimustele Väino Pallum 
Kahjurite kirjeldused pärinevad Tairi Alberti konspektist. 

teisipäev, 22. november 2011

Hall vaher (täiendatud)

Selle puu lehega oli huvitav lugu.Nimelt anti meile kodutöö, koostada lehevihik, mille tarbeks pidime Räpinas korjama nii palju erinevaid puulehti kui võimalik. Mida me ka tegime, aga mina oskasin omad lehed kõik väga valesti kuivatada, nii et kui ma esimeselt koolinädalalt koju jõudsin, sain aru, et see ei lähe mitte, vaja uued korjata. Käisin botaanikaaias, küsisin enne muidugi luba ja korjasin posu lehti, jälgides hoolikalt, et nimed saaks ka kirja. Sellel liigil aga jäi määramata. Minu soovitus herbaariumi tarbeks kuivatajatele - lehed tuleb panna kahe ajalehe vahele ja siis raamatu vahele. Ajalehti tuleb vahetada vähemalt kord päevas, siis ei riku raamatut ja leht saab ka ilus ja sirge. Lehti kogudes aga on mõistlik kohe ajalehe taskud valmis panna, kodus lihtsam.

Kui lehed kuivad, läks määramiseks, et serv ja tipp ja lehelaba jne jne. Mida rohkem neid uurida, seda hullemaks läks, aga kasutegur on olemas, ma loodan vähemalt. Räpinas selgus, et selline leht oli ka veel teises vihikus olemas, aga nimi teadmata. Lõpuks küsisn õp Vaasalt järgi ja temal võttis see aega vaid hetke :)


Väidetvalt on tegemist Halli vahtraga. Aser griseum 
Lehevihikusse ma seda ei pannud, aga meelde jääb küll. Mu esimene mõte vilksas just vahtra peale, aga see oli tingitud sellest, et uurisin "Lehtpuude" esimest osa ja kõik need vahtrad, millised lehed!  Kodutööks ette nähtud tundide arv sai igakülgselt ja mitmekordselt ületatud.

esmaspäev, 21. november 2011

kae-no-meeles

Jaapani ebaküdoonia - Chaenomeles japonica - kae-no-meeles :D
Mida teha aga Hariliku astelpajuga? Hippophäe rhamnoides - hüppa-pähe-rhamnoides?! :D
See hippophäe seostub mul jõehobusega :(
ingl keeles sea-buckthorn. No mida.?

pühapäev, 20. november 2011

novembrihommik

Külma saabumisega on alati üks hommik, mis tekitab erilise tunde. Akna taga on katused härmast valged. Tuba on veidi jahe, aga kohe saab tuli pliidi alla ja kodu ärkab koos minuga. Aed on selleks aastaks lukku pandud. Kodu. Kirjeldamatu õnnesärk. Vot selline hommik oli täna.

Nii olulise päeva hommik,  täna on minu  isa sünnipäev!
Ma ei saa küll seda kuidagi muud moodi tähistada, kui et õppida ja õppida, sest varsti on vaja vastama hakata. Oeh.
Köögivilja konspekti vahele sirvisin oma sporaadilisi suvemärkmeid ja leidsin ka sügistööde nimekirja :)
Nii armas lugeda, sest siis ma veel ei teadnud, et see sügis tuleb teisiti. Kevad-tempos.
Kõik need uuekesed, mis ma sel suvel aeda tõin, tulevad kevadel kaasa. Uues aias kasvavad vaid kaunis kukehari ja paar pojengi. Kas pole tore:D  Kõik, kellel on olnud kitsas, saavad nüüd püüne peale paljunema ja kosuma, sest maa on siin puhanud, kui mitte öelda, et umbrohust kurnatud :D See tarn seal tiigi ääres ajab küll judinad peale. Kohe kui aega saan, uurin, mis nende teiste umbrohtude nimed on ja mida nad pinnasest räägivad. Põnev!

BBC Gardeners World, umbrohu erinumber








laupäev, 12. november 2011

Pildipostitus: BeforeBefore. Tiigi süvendamine 1


Maakeldri katusel kasvavad minu meelest sampinjonid, aga ma ei proovinud. veel.

Enne


peaaegu pärast
Nüüd on igal pool kuumastik. Kui on ilma, siis pildistan. Täna ei jõudnud. Kevadel ei seisaks seal mingi valemiga ükski masin. Kui ehk mõni hõljuk.

neljapäev, 10. november 2011

krabisev valge

Linnas miinus üks. Maal miinus kolm. Tere tulemast reaalsusse :) Pool neli õhtul ja valge polnudki igalt poolt sulanud. Väga veider tunne oli.
Nüüd läheb eriti kiireks. Vägagi.

laupäev, 5. november 2011

Kivid


Naabrimehe kivid on ikka kõige ilusamad :D

teisipäev, 1. november 2011

01.11.2011.

Täna oli väga mõnus ilm, soe soe. Hommikul veidi udune, aga tuulevaiksem kui eile. Nüüd ma saan aru, miks räägitakse valdavalt läänetuultest:) Tänane päev oli lepingute jms vaba, eile läks ametiasutustes nii palju aega. Teatud energia firma võiks ventilatsiooni investeerida, kontoris võib lihtsalt minestuda või uinuda. Seda enam, et mu alateadvus näikse arvavat, et puhkuse päevad ei ole magamiseks ja ma ärkan uue kella järgi 5 hommikul!
Päevast. Nagu kommentaaris juba kirjutasin, leidsin täna hiiglasliku kalossi. Paarilist kahjuks mitte.
Koristasin end läbi sahvri ja siis premeerisin end õuetunniga. Toas on nii palju tööd, aga õue kisub ju hirmsaste.
Millalgi ma siin õhkasin, et tahaks ka oma aeda ja kollast käru. Nüüd on mul siis aed ja on käru, tõsi küll, mitte kollane, aga kerge ja kahe rattaga. Ma võin ta ju iga kell kollaseks värvida :DDD
Nali naljaks, aga ma ei leia kohta kompostihunniku jaoks :( sest ma lihtsalt pole veel sotti saanud, kuhu  teha. Õu on veel nii kole, et seda koledamaks ka ei taha teha. Väga kaugele aga pole mõistlik, kes sinna kärutada jõuab. Mõtleme veel.
Siis ukerdasin üle oma muhkude ja lohkude ja sonkisin telliseid. Neid on sinna paisatud koormatega. Oi kuidas tahaks hoopis kividega mängida ja sortida ja vaadata, mis teha saab :D ja oksaräga põletada, aga ma olen distsiplineeritud ja läksin tuppa tagasi. Nagu üliõpilane enne sessi, teeks kõike mida, ainult mitte seda, mida vaja :D
Ühe asja tegin ära. Tõenäoliselt kanade pärast oli püsti pandud väga kole aed. See oli rääbakil nagunii, roostes ja koledik. Pusisin mis pusisin aga sain traataia lahti ja posti pikali. Ei saanud oluliselt ilusam, aga ma olin endaga väga rahul. Postid olid rauast, kaugemale ma neid vedada ei jõudnud, sest aed oli küljes. Loodan talguliste peale. Veel üks rõõmustav asi, milline pinnas on tiigi ääres, vau. Lepalehekompost, hakka või kohe kuhugile kärutama, selline väga mõnuuus. Ma lihtsalt mõlgutasin sauna juures pingi peal, et kuhu poole seda tiiki süvendada ja kas siis kuivavad need veetaimed (tarnad?) ära? Mitu tundi kopamehel läheks ja palju see maksaks, sest kui seda sügisel ei tee, siis on kevadel suur osa kõrvalhoonete tagusest alast vee all või lihtsalt mäda. Taevas tänatud, et krunt suurem pole.

Nojah, hiired olid mu õunad koridoris ära jõhverdanud, nagu neid aias vähe oleks. Nad on ju aasta otsa nälginud, kui nüüd külmaks läheb, siis hakkavad mul ju mööblit nihutama! Vähemalt riidekapp on raske.
Olgu siis, ma olen kuidagi väga jutukaks äkki muutunud. Juba! Hääd vembrit kõigile!

esmaspäev, 31. oktoober 2011

31.oktoober. Kodu.

Ei oskagi kuidagi sisse juhatada. Kõike on nii palju:) Isegi pildistamiseks pole aega olnud. Oluliselt. Mõned klõpsud ikka tegin. Tunnen ennast nagu taim uues kohas,  sirutan varbad välja ja uurin, mis muld on ja kas vihmausse on ja kas valgust on ja kas soojust on ja kas aednik tuleb mind vaatama jne jne
Uus kodu on nagu maailm omaette ja eriti selgelt saan sellest siis aru, kui ma sealt linna põikan. Avastusi tuleb kapaga ja olukord settib. Tööd on palju. Küürin end tasapisi elamisest läbi. Siit sealt tuleb välja põnevaid tööriistu ja muid jälgi selle talu rajajast. Ma peaksin majapäevikut pidama hakkama.
Muhedikul on õigus, tõepoolest hea aeg uue kodu jaoks, oleks kevad, siis ma oleks ilmselt end juba segi kaevanud, nüüd sunnib sügis majja ja õues saab rahulikult ringi vaadata, mõista ja näha Kohta.
Maja on ehitatud eelmise sajandi kolmekümnendatel ja siin on parajalt ruumi, toad on üsna valged ja paigutus pole ka paha. Köök ja sahver. Isa ütles, et sauna korstna on vaenlane ehitanud :) Maakelder on õige koha peal, põrand on kuiv, laed tugevad, koli või sisse. Kõrvalhooned paistavad armetud ja neid ei ole vähe. Maavaldus on veidi alla hektari, on muhku ja lohku ja tiigihakatis, milleni viib  veetaimede jõgi, leidsime ka lõuna osariikide kohta haruldase nähtuse - põldmarjad!


Pildil ei ole elumaja:) ja korraga ei mahu ära ka ja praegu ei mõista suurt veel midagi. Kui silme eest mustaks läheb või liiga krohvitolmuseks, siis tulen õue ja vaatan taevasse:)

Eile, kui lõpetasin, avastasin toas tiksuja, vana kell oli iseenesest tööle hakanud. See võis ka asendivahetus ollla, aga mina võtsin seda kui märki, et maja on mu omaks tunnistanud :) Ja kõik toredad sõbrad ja kaks poissi, kellele minu kodu väga meeldis. Mul on ikka väga vedanud nii kodu kui sõpradega.


kolmapäev, 26. oktoober 2011

Aednik leidis kodu

On imeline sügis, selle sõna otseses tähenduses, sest mul on nüüd oma Kodu ja selles kodus on oma aed.
Ja selles aias kasvab isegi oma tamm ja igivanad õunapuud ja ohtralt põldohakaid ning naati :) Lepa- ja vahtravõsa ja längus katustega kõrvalhooneid ning roppu moodi tööd.

Kodu otsimine on üks väga tundeline töö, ikka need ameerika mäed - lootus üles ja lootus alla :) Mis on aga kõige toredam ning tähtsam, (peale selle, et mul on nüüd kodu), on sõpradega jagatud rõõm, ootamatu abi ja võhivõõraste vastutulek ning meie perekonna salarelv - minu vend, kes räägib vähe, aga teeb palju.

Olete siin mind ikka lohutanud, et ühel ilusal päeval saab unistus teoks ja nii uskumatu kui see ka ei ole, saigi. Mul on nüüd koht, kus ma saan iga puu, kivi ja lible laulma panna, sest see on minu kodu. Ma tänan.

Natuke tundeline postitus sai :)
Selline sügis siis.

reede, 21. oktoober 2011

pildipostitus. Veel mõned kukerpuu kaared

Suures majas elades kaob hilissügisel aed pimedusse või on see lihtsalt üha lühenev päev ja töönädal.
Mitte, et minust oleks üleöö ekspert saanud, aga tol ajal kui ma alles siia kolisin, siis kuulus minu istutusplaani põhiliselt kolm põõsast: sarapuu, kuslapuu ja kukerpuu, keda ma toona tundsin rohkem barbarissi nime all :) Need põõsad kasvasid nimelt minu kodukodus ja need ma siin ka esimesena mulda panin.
Ajapikku toimusid aia ääres mõned muudatused, naabrid vahetusid ja püstitati see imeilus raudaed, mis siiani laenatud vaatena plusspunkte kogub. Kukerpuu kõrvale kerkis aga prügikastimaja, laitmatult punasest tellisest laotud ja väga ilus. Kukerpuu õitseb aga kannatlikult igal kevadel ja vilistab kreekide peale. Kasvatab kaari.

Hälbisin vahepeal vanu pilte vaatama, kahjuks on neid ülivähe. Vaatasin oma aiapilte aastast 2006-2007 ja naer tuli peale, ma sain aru, miks teised midagi ei näinud.  Aga oh, kui armas see ikkagi oli, tulid meelde igasugused napakad katsetused. Nii et minu soovitus, pildistage oma tegemisi, juba kaks aastat hiljem on see nagu unenägu. Minu lemmik oli pilt kaheaastasest aktiniidiast, vau kui väike ta kunagi oli :)

Järgmine koht, kus ma kukerpuid kaardumas nägin oli Muhedike aed. Siia ma pilti ei lisa, sest nad on väga hästi pildistet ja näha Muhediku blogis. Mitmes värvivalikus.
Siis läksin kooli ja oh imet, hakkasin ka Tartus üht teist tähele panema :)  Suvel avastasin kodukodus Thunbergi kukerpuu ja sügiseks olin oma aeda ostnud kaks uut sorti, ühe Järvseljalt. Arvata on, et sellega ei lõpe :)
Tänased kaared aga pärinevad septembrikuisest Räpinast.




Kevadel ehk saab uhkemad võtted, see põõsapeenar oli mu lemmik.