Pliidi all ja kuuris. Pühendet vanaemale.
Ühe aasta oma elust olen elanud keskküttega korteris ja see oli üks kole aasta. Minu kodus on alati olnud ahiküte. On üks hommik vanaema juures. Ärkasin puude praksumise peale pliidi all. Mul on see hetk nii meeles. Vanaema toimetab pliidi ääres ja köök läheb järjest soojemaks. Kodus on isa alati hoolitsenud selle eest, et hommikuks oleks puud valmis ja tõrvased pilpad ka.
Oma kodus hoolitsen selle eest mina ja hommikune tuli pliidi all on nagu mingi loits või rituaal. Muidugi kaasneb ahiküttega palju janti puude tellimisega ja ladustamisega ja talvel on teekond kuurini väga erineva pikkusega. Mida külmem ilm, seda kaugemal kuur tundub olevat:DD Nädalavahetusel tegelen pool päeva puude etteveoga, aga see on tore töö, öösel tuleb uni nagu lapsukesel. Kõmm.
Täna avastasin, et varesed, sindrinahad, on aastaga arenenud. Jälle on vaja lindude söögimaja tuunida, nad on avastanud kaks külge, mille küljes rippudes pääsevad laamendama. Väikesed linnud jäävad hätta, ei julge sööma minna. Peab minema õue lund viskama ja puid vedama. Varesed ei tule seni, kuni õue peal edasi-tagasi kooserdan. Väikesed linnud mind ei karda, nende jaoks olen ma ilmselt mingi abstraktne pilv :D Kui pimedaks läheb, võtan tuunimise ette ja panen mõned lisapulgad. Pole just palju, mida mina teha saan, aga lindude toitmine on jõukohane küll ja vägagi distsiplineeriv.
Ja siis ma avastasin, et pole blogidesse jõudnud lugema ja vahepeal on mitu sünnipäeva mööda läinud. See on alati nii, et kui ma pausi teen, siis olulise info maha magan. Pean oma readerit häälestama.
Ma pole jõulufänn. See on lihtsalt nii kujunenud. Vanaema ka veel pole ja seetõttu pole ka ponnistanud. Kui need lapsukesed ükskord tulevad, siis tulevad jõulud ka teisti. Nüüd on see pigem pööripäev. Mulle meeldib kuuselõhn toas, aga iseenda pärast ma puud tuppa ei too. Sel aastal läks hästi, Maria tegi mulle kuusepuu, ilusa ja rohelise ja nii väikese või suure, et see mahub külmkapi uksele. Siin ta on.
Detsember ja novembri lõpp on pigem sünnipäevade aeg. Isa ja ema ja Maria sünnipäev. Jõul ja aastavahetus on lihtsalt oluline samm valguse poole. Tänavu läks elu ka nii, et Anna, kes on Aafrikas vabatahtlik, sai nädalaks koju. Korraks olid kõik kolm last kodus ja see oligi minu jõul. :) Mina olin see, kes hommikul külmas köögis pliidi alla tule tegi ja tunne oli sama - rõõmus tänulikkus :D
Nii et kallid aiahinged, sünnipäevalapsed, seda soovin tagantjärele teilegi!
---
Läksin õue puid vedama ja kae naabrimeest! Eelmisel pühapäeval surusin käruga vedada, tänaseks oli ta valmis meisterdanud sellise riistapuu:
Sellega oli vedu puhas puhkamine ja mängimine. Nii et elagu veart ja oskajad mehed! :D
Oma kodus hoolitsen selle eest mina ja hommikune tuli pliidi all on nagu mingi loits või rituaal. Muidugi kaasneb ahiküttega palju janti puude tellimisega ja ladustamisega ja talvel on teekond kuurini väga erineva pikkusega. Mida külmem ilm, seda kaugemal kuur tundub olevat:DD Nädalavahetusel tegelen pool päeva puude etteveoga, aga see on tore töö, öösel tuleb uni nagu lapsukesel. Kõmm.
Täna avastasin, et varesed, sindrinahad, on aastaga arenenud. Jälle on vaja lindude söögimaja tuunida, nad on avastanud kaks külge, mille küljes rippudes pääsevad laamendama. Väikesed linnud jäävad hätta, ei julge sööma minna. Peab minema õue lund viskama ja puid vedama. Varesed ei tule seni, kuni õue peal edasi-tagasi kooserdan. Väikesed linnud mind ei karda, nende jaoks olen ma ilmselt mingi abstraktne pilv :D Kui pimedaks läheb, võtan tuunimise ette ja panen mõned lisapulgad. Pole just palju, mida mina teha saan, aga lindude toitmine on jõukohane küll ja vägagi distsiplineeriv.
Ja siis ma avastasin, et pole blogidesse jõudnud lugema ja vahepeal on mitu sünnipäeva mööda läinud. See on alati nii, et kui ma pausi teen, siis olulise info maha magan. Pean oma readerit häälestama.
Ma pole jõulufänn. See on lihtsalt nii kujunenud. Vanaema ka veel pole ja seetõttu pole ka ponnistanud. Kui need lapsukesed ükskord tulevad, siis tulevad jõulud ka teisti. Nüüd on see pigem pööripäev. Mulle meeldib kuuselõhn toas, aga iseenda pärast ma puud tuppa ei too. Sel aastal läks hästi, Maria tegi mulle kuusepuu, ilusa ja rohelise ja nii väikese või suure, et see mahub külmkapi uksele. Siin ta on.
Detsember ja novembri lõpp on pigem sünnipäevade aeg. Isa ja ema ja Maria sünnipäev. Jõul ja aastavahetus on lihtsalt oluline samm valguse poole. Tänavu läks elu ka nii, et Anna, kes on Aafrikas vabatahtlik, sai nädalaks koju. Korraks olid kõik kolm last kodus ja see oligi minu jõul. :) Mina olin see, kes hommikul külmas köögis pliidi alla tule tegi ja tunne oli sama - rõõmus tänulikkus :D
Nii et kallid aiahinged, sünnipäevalapsed, seda soovin tagantjärele teilegi!
---
Läksin õue puid vedama ja kae naabrimeest! Eelmisel pühapäeval surusin käruga vedada, tänaseks oli ta valmis meisterdanud sellise riistapuu:
Sellega oli vedu puhas puhkamine ja mängimine. Nii et elagu veart ja oskajad mehed! :D
Sama siin, tund aega vedasin nädala puid ette ja nüüd hakkab kohe lumelahing :D. Kui tervis on korras, siis mulle lausa meeldib. Praegu õnneks on.
VastaKustutaIlus kuusk Sul!
VastaKustutaJaaa, minagi teen hommikuti tuld ahju ja see on äraütlemata tore toiming!
Lumelahingud on jah päris mõnusad seni, kuni vaherahu kestab :D Nagu olekski miskit olulist ära teinud. Kui virilaks kisub, siis tuletan endale meelde päevi, kui ei saanud end liigutada ja see on ka suur asi, kui on millega kütta:D
VastaKustutaOi, see kuusk on andekas. Ma näpsan vist osa ideest pühadeajaks, kui tohib. ;o)
VastaKustutaPuudekelk on ka uhke. Ma olen salvokaga toonud, aga siledapõhjalisem asi on ikka parem.
Kuuseidee on tore jah, ikka võib kasutada :) ja edendada. Mul just salvokat polnud, murdsin pead, kas kasutada mingit vana tekki või mida ja siis selline tore üllatus. Ongi sedasorti naabrimees, kes toodab abivahendeid. Suvised kärud on ta ka ise ehitanud. Töötas vanasti lukksepana. Nii et meil on majas temaga vedanud.
VastaKustutaMa tean, mida tunned:) Ka meil on nii, et viimastel aastatel näen endi omi sagedamini üksi või kaksi. Kolmekesi koos on nad meil olnud ikka aastavahetuse ja jaanipäeva ajal. Tõelised pidupäevad ka ilma igasugu ilustusteta.
VastaKustutaAga meie majas on kuusega nii, et ammu küsis mu 4-aastane poja sedasi kui mees oli kaugel ja me temaga kahekesi kuuske üles punnitasime, et ema, eksju on meil alati suur kuusk kuni sina olemas oled. Ja nii ongi, ma ei saa ju oma last kuidagi petta:)
Ja erinevatel kütmisviisidel on mõlemal oma head ja vead. Elasime algul väga külmas ahiküttega majas ja alati pidi pool päeva ootama enne kui käima õppiva lapse julgesin vaatamata kõiksugustele vaipadele raudkülmale põrandale tõsta. Pikad aastad keskküttega korteris hoidsid ülipikkade tööpäevade ajal südame rahul, et lapsed tulevad koolist sooja koju. Nüüd võin ma jälle rahumeeli kütta, sest maja maha ei jahtu
Mul on hästi meeles hommikud, kui ema enne meid tõusis ja pliidi alla tule tegi. Praksumisega oli palju toredam ärgata. Vanaisa teeb ka alati hommikul ja õhtul tule alla. See lihtsalt on mõnus ja rahustav. Kõik on hästi tunne.
VastaKustutaNüüd on mul ka pliit. Mina teen hommikud mõnusaks. Tuli praksub pliidi all ja ahjus. Natuke napakas on küll, aga ilgemalt hea ka. :)
Kuuse võlust saan ma päris hästi aru:D Sellega on seotud üks tore lugu. Kui mu detsembritütar sai 3 aastaseks, siis kõigepealt läksid nad jõulu eel vanaisaga metsa ja tõid kuuse koju. Õhtul hakati ehtima ja ehteid olid kuuse külge lubatud panna ainult vanaemal ja Marial :D See oli üks suur ja pidulik sündmus.Järgmisel hommikul kihutas Maria vaatama, kas kuusk on ikka alles :D Tegelikult ka. Kõik muu oli vähetähtis :D
VastaKustutaNii et Muhedik, see oli üks tore lubadus, mis sa andsid :D