siiliraport kaks

Nädalavahetus oli minu arusaamist mööda väga mõnus. Laupäeva hommik oli pisut lörtsi-kirmene, aga see sulas ruttu. Nüüd oli lõpuks aega rahulikult aias ringi vaadata ja väga trööstitu ei tundunudki. Võrreldes eelmise sügisega on aias rohkem põõsaid ja nad värvuvad kõik isemoodi. Õuna- ja ploomipuud on lehed lahti lasknud ja nüüd sain lillede pealt lehed ära kraabitud. Ma pole küll kindel, kas see vajalik on, aga ei hakka tigudele mõnusat äraolemist tekitama. Õite poolest meenutab sügis varakevadet, kui loed esimesi õisi ja rõõmustad iga uue nupu üle. Sügisel siis omakorda rõõmustad nende viimaste vaprate üle.

Sellel sügisel on aias rohkem sügisastreid. Kokku kolm. Kaks on toodud Kadri Maaritsa aiast ja on esialgu pisut nigelakesed. Suur sügisaster aga ei taha minu käe all kuidagi õitseda. Tal on muidu imekaunid suured õied, aga miskipärast ajastab ta need esimese lume aega ja ainult ühe korra olen seda põõsast täies ilus näinud. Ma olen ta istutanud kahte kohta ja üks on üsna päikese käes, aga ikka ta ei jõua. Kõrgust on tal ikka omajagu. Siis muidugi krüsanteemid. Need tumedad elavad õunapuu all juba kolmandat aastat ja ma ei võta neid talveks üles ega kata ka, vist on kohanenud. Allpool pildil on näha pärlhein, millel lõikasin õisikud maha, kui aeg läbi sai ja nemad siis tekitasid uued helehallid kasvud, mis juba vanade varte küljes näevad välja nagu õied. Puhas juhus, aga seda peaks kordama, sest muidu sümpaatsed õied muutuvad sügisvihmade käes määrdunud halliks.

Kaeralill. Tal on väga armsad sibulad ning õis on mu lemmik oma värvide ning kuju poolest. Mul on vaid üksainus taimeke ja ma pean ta vist varsti üles võtma, aga enne tuleb end sel teemal harida. Ta sai suhteliselt hilja maha pandud, aga tänu hullule suvele läks ikka õitsema.

Hälbisin lilledesse. Laupäeval toimus tore kohtumine, mina riisusin lehti ja siil pidas jahti. Arvasin, et nad on meie aiast minema kolinud, kuna nüüd on õues rohkem koera, aga ei, siil täies elusuuruses. See tegi mu meele rõõmsaks. Küll tahaks nendega suhelda, aga nemad ilmselgelt ei taha :) Siil tegi aega viitmata vehkat.  Kusagil telefonis on ilmselt hägune pilt siili tagumikust :)

Õhtupoole käisingi metsas, puha aiablogijate süü :), leidsin mõned puravikud, mis olid külmast punnis ja kukeseeni ja 1 kuuseriisika :) Lehterkukeseeni selles metsas ei kasvanud.
Pühapäeval olin laisk ja usin. Nii palju kui vajalik. Hullasin puukuuris ja vahepeal nautisin päikest. Kuulasin empekast Larssoni triloogiat (Lohetätoveeringuga tüdruk) ja nohistasin puid ümber laduda.Tegelikult oleksin pidanud akende jms tegelema.  Natuke melanhoolseks kiskus vahepeal, aga see käib asja juurde. Põhitoon oli tänulikkus, et tervelt kaks päeva  näitas sügis leebemat nägu.

Siiliraporti lõpetuseks: ühes korralikus aias peavad kasvama lavendlid, kaeralilled ja siilid.