reede, 24. september 2010

sügisselgus

Sügis on omamoodi tõehetk, selles on Muhedikul õigus. Nüüd paistab aed  just sellisena nagu sa ta kujundanud oled ja kuigi ma armastan oma aeda narruseni, pole ma üldpildiga rahul. Väikest aeda on raske suurelt pidada, kõik need kiusatused torgata midagi põnevat sinna ja midagi uut tänna. Häda nagu segaverelise kutsikaga, võtad väikese sõbrakese ja pool aastat hiljem pühib ta sabaga su laua puhtaks :D 
Mulle meeldib see hetk, kui asjad lähevad paika, kui ma olen pikemat aega ebamäärasuses nihelenud, olgu siis see kodu või aed või töö. Kellele ei meeldiks :D  Ma olen ilmselt varemgi viidanud ühe raamatu pealkirjale "Joonistamine - nägemise kool" ega see aia kujundamine ka midagi muud ole kui vaatamine ja nägemine.
Mitte et ma täna "nägijaks" oleks saanud, aga aed paistis teises valguses küll :D


Eelmisel aastal tundus mulle oluline tekitada nii tihe taimestik, et ei jääks katmata pinda. (Enam ei tundu). Tänavune suvi äratas minus huvi suurte püsikute vastu nagu näiteks kobarpead. Kui liiliad lõpetasid, alustasid kobarpead. Neid on  aias kolm suurt taime kahest sordist ja üks pikuke, millele ei leidnud õiget kohta ja nii ta mul põdeski. Kobarpead tekitasid sellise tunde nagu oleksid nad soolotaimed, aga samas sulandusid päris kenasti, andsid aiale teise mõõtme. Lisaks hallile toonile õppisin hindama rohelist kõigis tema varjundites. (mairoheline on mu lemmiktoon). 
kollane paremal kobarpea

Kui ma mõtlen oma üldisele aiaeelistusele, siis mulle meeldiks luua selline aed, kus taimestik (nagu) voolaks. Kus oleks palju sujuvaid üleminekuid ning ümaraid vorme. (unistavalt). Mõnes kohas on see mul õnnestunud, aga muidu turritab ootamatuid üülatajaid siin ja seal. Näiteks kosmos, ta kavatseb õitsema hakata ilmselt oktoobris ja on juba üle meetri kõrgust visanud. Isekülinud kobartomat (ma ei nurise, tal on ohtralt vilju küljes, punased ja puha) kaardub üle mu ainukese kaeralille. Viimatimainitu on ka täiesti juhuslikus kohas, sest ma ei lootnudki, et ta õitseda jõuab. Kaeralilled on imeilusad. (ohkab). 
Sain aru, et peenarde ääristaimede valimine tuleb juba päris hästi välja. Tänavune lemmik on kopsurohi, teod teda ei näri, lehed on ilmselt karedavõitu ja ta moodustab ilusaid puhmaid, mis vormilt meenutavad hostasid.  Sobib hästi nii varju kui päikese kätte. (Varakevadine päike võib küll kuivatada, aga kosub ruttu). Kukehari on ka lollikindel valik, kuhu jupikese pillad, sinna ta ka mõnusa padjandi teeb. Seda padjandit on võimalik hiljem edukalt ümber kolida. Siis silmale puhkuseks nõianõgest ja lavendlit ja hakkabki looma.


Äärest edasi läheb asi juba kriitilisemaks.


Sõnaga, mul tekkis vastupandamatu soov võtta ette üks põhjalik ümberkorraldus. Kasutada teiste aednike kogemusi ja lõpetada või vähemalt viia miinimumini  rohimise nõiaring. Et ehk oleks aeg edasi liikuda sutsaianduse pealt millegi põhjalikuma poole. Mul on terve talv aega seda utoopiat planeerida. Seniks pikka ja sooja sügist kõigile!




4 kommentaari:

  1. Jah, sellise tee oleme me enamvähem kõik läbinud. Olles näinud aeda igal ajal- hommikul, päeval, õhtul ja igal aastaajal, õppinud tundma taimede iseloomu, käitumist ja soove, kuhjanud valikuta kõik ilusa, mis silma jääb, ärkab ühel hetkel rahulolematus. See on see hetk, kus aiapidajast saab aednik:).

    VastaKustuta
  2. :D
    kerge ei saa see olema, aga pagana põnev küll :D

    VastaKustuta
  3. Ehh, mina olen alles selle kuhjamise algstaadiumis...kuigi... mõte kiidab juba vaikselt teie mõtetele takka. :o)

    VastaKustuta
  4. Ei ole midagi, vaadates sinu viimaseid postitusi, on asi mõttest juba edasi jõudnud :)

    VastaKustuta