kolmapäev, 29. september 2010

aedupidi 3. kooliaed

Eile vaatasin suvepilte. Sel suvel jõudsin kodukanti vaid paaril korral, mais ja augustis.Tegime koos vennapojaga mõned pikemad jalutuskäigud. Tee viis läbi Häädemeeste Gümnaasiumi kooliaia.  Aedniku hoolt on tunda igal pool, ka nendes aiaosades, mis veel räsitud. Üht-teist on alles ka minu kooliajast nagu nt tiik. Aga ammu on kadunud kasvuhoone ja väliklass. Mis sisuliselt oli üks hea varjupaik popitajatele jm tegelinskitele.  Püüan õhtul lisada ka mõned vaated tagaaeda.


Tulbid on pildistatud maikuus. Häädemeeste gümnaasiumi ees.


 See peenar sai pildile augustis. Mais seda veel polnud?


Selle aia juures on väga sümpaatne see, et taimede juurde on lisatud sildid

 Tagasi tulbipeenra juurde, mis augustiks oli eriti ilusaks muutunud ja seda vaatamata kogu kuumaperioodile.







reede, 24. september 2010

sügisselgus

Sügis on omamoodi tõehetk, selles on Muhedikul õigus. Nüüd paistab aed  just sellisena nagu sa ta kujundanud oled ja kuigi ma armastan oma aeda narruseni, pole ma üldpildiga rahul. Väikest aeda on raske suurelt pidada, kõik need kiusatused torgata midagi põnevat sinna ja midagi uut tänna. Häda nagu segaverelise kutsikaga, võtad väikese sõbrakese ja pool aastat hiljem pühib ta sabaga su laua puhtaks :D 
Mulle meeldib see hetk, kui asjad lähevad paika, kui ma olen pikemat aega ebamäärasuses nihelenud, olgu siis see kodu või aed või töö. Kellele ei meeldiks :D  Ma olen ilmselt varemgi viidanud ühe raamatu pealkirjale "Joonistamine - nägemise kool" ega see aia kujundamine ka midagi muud ole kui vaatamine ja nägemine.
Mitte et ma täna "nägijaks" oleks saanud, aga aed paistis teises valguses küll :D


Eelmisel aastal tundus mulle oluline tekitada nii tihe taimestik, et ei jääks katmata pinda. (Enam ei tundu). Tänavune suvi äratas minus huvi suurte püsikute vastu nagu näiteks kobarpead. Kui liiliad lõpetasid, alustasid kobarpead. Neid on  aias kolm suurt taime kahest sordist ja üks pikuke, millele ei leidnud õiget kohta ja nii ta mul põdeski. Kobarpead tekitasid sellise tunde nagu oleksid nad soolotaimed, aga samas sulandusid päris kenasti, andsid aiale teise mõõtme. Lisaks hallile toonile õppisin hindama rohelist kõigis tema varjundites. (mairoheline on mu lemmiktoon). 
kollane paremal kobarpea

Kui ma mõtlen oma üldisele aiaeelistusele, siis mulle meeldiks luua selline aed, kus taimestik (nagu) voolaks. Kus oleks palju sujuvaid üleminekuid ning ümaraid vorme. (unistavalt). Mõnes kohas on see mul õnnestunud, aga muidu turritab ootamatuid üülatajaid siin ja seal. Näiteks kosmos, ta kavatseb õitsema hakata ilmselt oktoobris ja on juba üle meetri kõrgust visanud. Isekülinud kobartomat (ma ei nurise, tal on ohtralt vilju küljes, punased ja puha) kaardub üle mu ainukese kaeralille. Viimatimainitu on ka täiesti juhuslikus kohas, sest ma ei lootnudki, et ta õitseda jõuab. Kaeralilled on imeilusad. (ohkab). 
Sain aru, et peenarde ääristaimede valimine tuleb juba päris hästi välja. Tänavune lemmik on kopsurohi, teod teda ei näri, lehed on ilmselt karedavõitu ja ta moodustab ilusaid puhmaid, mis vormilt meenutavad hostasid.  Sobib hästi nii varju kui päikese kätte. (Varakevadine päike võib küll kuivatada, aga kosub ruttu). Kukehari on ka lollikindel valik, kuhu jupikese pillad, sinna ta ka mõnusa padjandi teeb. Seda padjandit on võimalik hiljem edukalt ümber kolida. Siis silmale puhkuseks nõianõgest ja lavendlit ja hakkabki looma.


Äärest edasi läheb asi juba kriitilisemaks.


Sõnaga, mul tekkis vastupandamatu soov võtta ette üks põhjalik ümberkorraldus. Kasutada teiste aednike kogemusi ja lõpetada või vähemalt viia miinimumini  rohimise nõiaring. Et ehk oleks aeg edasi liikuda sutsaianduse pealt millegi põhjalikuma poole. Mul on terve talv aega seda utoopiat planeerida. Seniks pikka ja sooja sügist kõigile!




teisipäev, 21. september 2010

pole midagi paremat vihmasest ilmast

Sõita peale tööd läbi vihmase Tartu, nii et mööduvad autod sind üksteise võidu üle pritsivad. Vihma ja porise veega. Üle ülekäiguraja ja mäest üles ja veel  10 minutit ning oledki kodus. Pole paremat kohta kui kodu.




Seda lugu kuulasingi läbi vihma koju vändates :D

laupäev, 18. september 2010

plaan C :(

Juba pikemat aega on õnnestunud vältida igasuguseid lenduvaid tõbesid. Rekordiliselt -sügis, talv, kevad, suvi ja nüüd olge lahked, said kilorid otsa.  Hommikul otsustasin seika ignoreerida ja veetsin pool päeva metsas. Poeg ütles, et ema, meil on seened igal pool ja nende lõhn... Mida ei tunne, seda ei tunne. Sisuliselt võiksin teha kõiki töid, mis haisevad :D

Maakaevamine suures mahus lükkub ilmselt kevadesse. Puude otsast tuleb juba komposti alla. Esimesed lehevaalud õunapuudelt ja ploomidelt. Kui lähipäevil ilma peab, siis tulbisibulad maasse. Ja siis on veel istutamata maasikasvaarikas, mille ristisime Maria auks maarikaks :D neid müüdi maarjalaadal. Mingi leedu marjakasvatustalu. Nime ei leidnud ja mees oli väga hõivatud ka. Maarikas kasvab kuni poole meetri kõrguseks ja marjad on vaarika moodi, aga maasika moodi ka. Isa ütles, et pole suurem asi maitse :D Taimed ei pidavat laiutama hakkama. Ma loodan, et see vastab tõele :D Pilt ka


veel kauples ta selliste marjadega:

Polnud võimalik rohkem prassida, raha sai otsa. Muidu tundus, et sel aastal oli maarjalaada taimevalik kabedam. Tooni andis ka Järvselja taimeaed. Minul on nende taimeistikutega head kogemused. Nii taimed kui müüjad on krapsakad ja istikuhind on ka pigem soodne. Ühesõnaga tapetud olemisega taimi oli laadal vähe.

Kohustuslik sibulavanik. Minu aias sibul ei kasva, pole ruumi. Saaremaa vanaema tegi vanasti ikka sibulavanikuid, nüüd ei ole teda enam juba mitu mitu aastat toimetamas.  Aga ühes kõrralikus köögis peab sibulavanik olema :D Seekord siis laadakaup.


See käis mul nüüd küll sujuvalt - aiast laadale :D
Kui homme veel sajab, siis saab seened ka marineeritud. Kui ei saja, saab ikka ja lisaks aeda ka, kui just palavik maha ei murra.  Seniks kõgile head tervist! :D


esmaspäev, 13. september 2010

plaan B

Võtta üles 1,5-3 * 1,5 m pinda
eemaldada:
vaarikad (kuhu panna või mitte panna)
naadid
jms põõsad

1h taimejooksu
lugemata minutid plaanipidamiseks (tegelikult on plaan juba kuju võtmas)
istutada maha siberlased ja päevaliiliad (aitäh Muhedik!)

imetleda üllatusõisi ja -vilju
naelutada puuduvad kompostikasti lauad

hoiduda vähemalt 3 päeva seenelkäimisest
soolata kurki ja seeni

mitte muretseda lapse pärast, kes on teel Lõuna-Aafrikasse,
ja nende laste pärast, kes sinna teel pole. (nad on kõik juba suured, eksole)

tulbisibulad?
mida laugud tahavad?
trepp üle värvida

magada vahelduseks ilma unenägudeta
(unustada need hommikuks)





reede, 10. september 2010

10.09.2010 septembrinumbrid :D


Mul polnud plaanis taimekooslust üles lugeda, lihtsalt kuupäevad on juba kolmandat päeva ümmargused ja rütmilised. See pilt on tehtud kolmapäeval, 08.09.2010 Tartu Botaanikaaaias. Homme toimub seal suur raamatupäev, mis on õigupoolest aiapäev. Mõeldes tagasi kevadisele kiviktaimlapäevale, soovitan kellel võimalik kohale minna.

Suure aiaraamatupäeva ajakava (11.09.2010)



11.00 Päeva avamine.
           Reti Randoja-Muts peab loengu „Eesaia kujundus“

11.45 Raamatute autorite tutvustamine ja fotonäituse avamine

12.00 Riho Teras peab loengu „Püsilillede kasvatamine seemnest“

13.00 Ringkäik aias Aarne Kähri ja Elle Ahsega

14.00 Victoria Parmase slaidiprogramm „Leidlikud aiad“

15.00 Jalutuskäik kasvuhoonetes

15.30  Hakkame lõpetama.


Kogu päeva jooksul:

Aiaraamatute soodusmüük
Püsikute ja lillesibulate (Sulev Savisaar) müük
Tiina Paasik pakub maitsmiseks eesti oma meloneid
Ly Kaasik müüb maheküpsetisi
Aiaraamatute teemaline viktoriin
Võimalus suhelda autoritega ja aednikega, küsida nõu, vahetada kogemusi

kolmapäev, 8. september 2010

augustist septembris

Mida see meie filmiklassika ütlebki, et ära sina oma elu ise keeruliseks ela...  Köök-kelder-köök on endiselt päevakorral, aga ajast jääb puudu. Pole ka midagi imestada, kui käia nii palju seenel, siis lähebki suurem aur seente puhastamisele (põhiline ajakulu), marineerimisele ja soolamisele. Lugesin Maalehest ilmatarkade sügisennustusi ja tundus, et pikka pidu seenemetsas pole. Eks siis kodu ootab kuni külmad tulevad.

Minu nädalavahetus - seened-kartulid. Laupäeval metsas, pühapäeval kartulivõtu talgutel. Aeda vaatasin kaugelt, mõned väikesed üllatused ikka ka. Teised õied. Üksikud viljad.


Varjupeenra peremees, vana õunapuu, kannab tänavu üksikuid õunu. Tasakaaluks kasvatab ta need suureks ja läbipaistvaks.



Maasikatoru on andnud kaks maasikat, taimed alles õitsevad. Punane maasikas septembris on ikka veider vaatepilt.

Läinud reedese ilma taustal tundub ketserlik talvekütet maha matta, aga seda ma tegin, mõõdukas koguses muidugi.
Peenra ääri olen hoidnud lihtsatena, nende ja murukamara vahele jääb labidaga kaevatud piir, et saaks rahuga muru niita. Nagu ma olen tähele pannud, on ääred just need kohad, mille abil peenar märkamatult laieneb. Tänavu tekkis vajadus üleüldise tuunimise taustal õunapuualusele peenrale piirid panna. Valisingi mõned lepahalud ja koorisin need ära ja värvisin vana mootoriõliga, et elukad kohe sisse ei koliks. Lepakoored said põõsaste alla multšiks. Nüüd tuleb need ilmselt kõrvale tõmmata ja naaditõrjet teha, ma polnud ettevalmistustöödega eriti põhjalik.





Selle enelasega aga juhtus nii, et juulis pügasin ma teda armutult ja koledasti, täiesti kogemata,  püüdsin enda meelest talle ümarat kuju anda, aga lõpuks olin ta ikka väga koledaks teinud, et lõikasin maani tagasi. See on uskumatu kuidas saab mõnda taime rikkuda. Tänu soojale ja kastmisele on ta kuu ajaga suutnud end uuesti luua ja mina lubasin, et ei püga enam nii hooletult.
Peenraääreks sai siis halud seatud lihtsalt nii:



Pisut koomiline selle puumajanduse juures oli see, et ma mõlgutasin juba kevadel selliseid ääre-plaane ja lepad tellisime palkidena. Selle asemel, et tõsta kõrvale 2-3 lepapuud, lasin naabrimehel kõik kenasti tükkideks saagida ja siis hakkasin juppidega äärt tegema. Aga pika puu koorimine oleks ka vaevarikas olnud. Jupid on ühele naisterahvale aias toimetamiseks ikka  kohasemad. Siit edasi tuleb järg või vahelepõige maasikatoru postitusele

Aiamööbel koosneb meil siis ühest lauast, pakust ja pakukestest ja kolmest pingist. Mitte ühelgi pingil pole seljatuge, aga see on pisiasi. On veel üks kokkupandav tool, mille minu isa on meisterdanud, aga see vajab parandamist. Naabrimees Paul tegi vana õmblusmasina jalgadele laua peale, kusjuures oksaauk oli mõeldud päikesevarju jaoks. Need jalad on õnneks päris rasked, vähemalt ei puhu tuul lauda ümber. Ühel ilusal päeval tarin need jalad tuppa ja otsin uue lauplaadi. Kui ma hakkan kord kolima on minu kaasavaraks pesunööripostid, lauajalad ja aed.


Pliidiraua värvitest andis hea tulemuse, värskendas raudjalad, andis neile tuhmi ent ilusa läike.


Läbi selle voodipõhja on juba mitu head hunnikut aetud. Noh ikka nii, et seisad labidaga kõrval ja hirmutad :D (unistavalt)


Ei leia kuidagi seda "enne" pilti, vähemalt on olemas "pärast"


 See tore moodustis laua peal on poes mõeldud lillealuseks, need kausid jms. Kuna meil on lõkkekoht üsna maa sees, siis oleme hädas sellega, et pole grillimisalust millelegi panna. See on siis aluseks ja sinna peale saab laduda  mida vaja.

Sellest viimasest puhkusenädalast jäi tegusam tunne kui tervest suvest kokku, mis on ka mõistetav, suur kuumus sai otsa ja lasi aias ja kodus rahulikumalt toimetada. Õu saab üha enam korda, vaatad seda ja oled tehtuga rahul. See on sinu kodu.