kolmapäev, 28. juuli 2010

poolkõrbe plaanid


täpiline metsvits
suureõieline tõnnike
Varahommikul aiapingil kohvi rüübates pidasin plaani, mida ümber istutada siis, kui kuumalaine taandub. Lootust nagu on või tegelikult muud enam polegi. Metsalilled läbisegi liiliatega ei tundu enam ei ilus ega otstarbekas. Pune, mis õitsema minnes suure põõsana maadligi vajub, tuleb eraldi istutada.  Kuhugile tuleks tekitada metsalillede viirg ja paigutada sinna pune, kuldvits, rebasesaba jms. 
Maasikakasvatus üle viia kastpeenrasse? Päevaliiliad kolida päeva kätte, kevadistelt piltidelt uurida, kuhu susata tulbisibulad, mis laps Hollandist tõi.



Tellitud puidujäägid toodi esmaspäeval. Nädal varem ka talvepuude teine osa. Nüüd siis sorteerin ja sorteerin, mis pliidipuu, mis tarbepuu. Kompostikastile on vaja järgmiseks aastaks teine pool meisterdada ja hunnikus oli hulgaliselt huvitavaid liistujuppe ja siledaid lauajääke.  Pikemad said eraldi tõstetud, linnaelu on õpetanud igasugust tarbepuud hindama, pole vaja iga vidina pärast poodi tormata.


Nokitsemiseks jäävad siis hommikused ja õhtused tunnid. (päeval olen tööl).  Üks tund õhtul kulub toibumisele. Kõrvetavas päikeses tundub aed luitunud ja vaevatud. Valged õied väsivad kollakaks-pruuniks. Tahaks võtta ühe suure-suure päevavarju ja laotada üle taimede.
 Amplite ümberpaigutamisest oli abi, nad on nüüd veidi rohkem varjus ning pisut kosunud. Roosa kipslille peab suurest aiapotist puhkusele laskma ja asendama lilled lehtsalati jms kraamiga nagu aiablogijad soovitavad. 

 Rõõmu teeb, et kobarpead  näitavad esimesi õisi, mis tumedate lehtede taustal kuldselt säravad. Kosmosed, mis istutasin siia-sinna augutäiteks, läksid kõik kasvama ja hakkavad varsti õitsema. neid ma istutasin küll selle kuumaga, aga juurestik on üsna pinnapealne, sai ohtralt kastetud ja ellu jäid :D Kukekannused aga juba loovad uusi võrseid ehk saan sügisel veel õisi ka näha.




Huvitav on see, et kogu selle kuumuse juures pole aktiniidia viljad veel valmis saanud. Ühel ilusal päeval võtsin redeli ja upitasin ta pisut kõrgemale. Pulmarüü on sel põõsal puhta põlenud, nii määrdunud kollast polegi varem näinud. Marjad pole pudenema hakanud. Kastan ja kastan ja kastan. Olen oma aia vihm, sest looduslik vesi näikse laia kaarega meist mööduvat.


P.S. Mida teha kuivanud taimelehtedega? Olin kevadel oma lemmikutesse lisanud lingi, mis koondas väidetavalt loetumaid/külastatumaid aiablogisid Ameerikas (väheusustav?). Fairegarden on loetelu esimene. Kujunduse värvivalik on ehmatav, soovitan vaadata 26.juuli postitust, õpetatakse taimelehtedest korvi punuma. Meil Eestis on minu mäletamist mööda nt iirise kuivanud lehed peenrale patsideks punutud :D Aedniku nimi ei tule kahjuks meelde.




4 kommentaari:

  1. Anonüümne28 juuli, 2010

    Tahaksin teada, mis on postituse päises oleva kollaste õitega taime nimi. Mul kasvab ta ka aga ma ei tea, kes ta selline on?

    VastaKustuta
  2. Peaks olema täpiline metsvits. Lysimachia punctata.

    VastaKustuta
  3. Taimelehtedest võib vast nii mõndagi teha, aga taimetervise seisukohalt kasvamise ajal pole küll need patsid ega muud keerutised otstarbekad, sellega ei saa juured ega sibulad vajalikult määral talveks valmistumisel toitu kätte.
    Ma olen ka seda blogi vaadanud, ta kasutab ikka täielikult kuivanud lehti.

    VastaKustuta
  4. Jah vaatasin seda punumismaterjali ja mõtlesin, et nemad vaesekesed juba otsapidi sügises.

    Minul jäävad nii pikad sabad ainult iirise puhmal, need lõikan kevadel maha.

    VastaKustuta